„Mis sa seletad, sina ei näinud midagi. Mis vapustus sinul on? Sul on pohmakas,“ ütlesin.
„Pea Pärnus mõne poe juures korraks kinni. Ma ostan oma musile õltsi,“ sõnas Rets rahulikult ja paitas Riina lokkis juustega pead. Naine naeratas tobedalt. Vähemalt keegi hoolis temast. Mina ainult tänitasin. Mind Riina ei peljanud, aga Retsi ta kartis. Ütlesin ükskord Riinale omavahel, et mees, kellega ta elab, on viis selli teise ilma saatnud ja tal on naljaasi naisel kael kahekorra keerata nagu kanal, kui ta oma joomist ei jäta. Riina ohkas selle peale ja lubas kraadidega jooke pruukida vaid juhul, kui Rets loa annab.
„Äh, ise teate,“ ühmasin. Nägin tahavaatepeeglist, et Volvo oli meil kannul.
Viisin Epu vanemate juurde ja Riina koos Retsiga Raeküla kauplusse. Synne ja mina jäime poe ette ootama, sest meil polnud vaja midagi osta.
Peagi olid Riina ja Rets jälle autos ja me sõitsime uuesti Epu vanematekoju. Tüdruk juba ootas väraval. Nooriku näost sain aru, et emaga polnud tal asjad taas laabunud. Küllap oli jälle olnud ütlemist ja seletamist meie perekonna pärast ning kindlasti olid kõne all olnud rahaprobleemid.
„Sa ei hakka ometi lapse juures õlut jooma!“ keelas Synne Riinat, kui see üritas kaheliitrist pudelit lahti keerata.
„Me tuleme bussiga! Võib-olla läheme otse Tallinna oma koju!“ üürgas Riina.
„Mine, kui tahad,“ mühatasin ja pidasin Pärnu bussijaama juures kinni. Rets ja Riina läksid välja. Arno lehvitas meile, kuid Riinast oli saanud juba „linnadaam“ ja naine ei pidanud meiesuguseid maamatse enam oma armuliku tähelepanu vääriliseks. Pea seljas, marssis ta Port Arthuri kaubamaja poole. Mida ta sealt veel otsib, imestasin. Õlled on naisel juba käes ja Rets pole mingi miljonär nagu meie Synnega, vaid elab oma palgast. Riina polnud siiani Tallinnas kusagile tööle saanud ja ma arvasin, et vaevalt on keegi huvitatud napi haridusega lakardist kisakõri palkamisest. Minu arust on ta siiani veendunud, et Päike liigub ümber Maa, mitte vastupidi ja Vaikne ookean ei laineta üldse. Kuus klassi abikoolis oli naisele selgeks tagunud algelise kirjutamise ja arvutamise. Ometi ei tohtinud keegi tema haridustaset kritiseerida, sest siis oleks ta suure tõenäosusega haiglasse lennutatud. Riina intellektuaalne lollus oli ka tema hell koht. Siiski teadsin omast käest, et naisena polnud tal vigagi.
Epul oli nüüd pisikese Agne-Mariga lahedam olemine ja väike neiu kääksus lõbusalt. Ma armastasin oma lapselast ning iga päevaga sai ta üha armsamaks. Alguses oli selline imelik ja pisut ebameeldivgi punane pisike põnn, aga kui juba roosaks läks ja juuksed pähe tulid, siis muutus üha toredamaks. Vahel meeldis talle mind kõrvust sikutada, sest juuksed olid mul väga lühikesed ja isegi lapse peened näpud ei hakanud nende taha. Igatahes üks tore jõnglane jälle siin maailmas juures. Riinal oli tütar Heidi, kuid naine tallas uusi armastuseradu ja väike neiu elas Synne ämma juures Sakus. Emast ta vist puudust ei tundnudki. Ai! Kõrv oli jälle Agne-Mari väikeste näppude haardes.
Epp keelas tüdrukut ja võttis lapse käe ära.
„Teie juures on hea.“ Epp ohkas ja toetas pea vastu seljatuge. „Minu vanematega on alati üks rist ja viletsus.“
„Kas tõesti on sul meie juures rahulik olla?“ Ma olin üllatunud. „Vahel käib meil selline mürgel ja lööming et las aga olla.“
„Seda küll,“ kinnitas Epp, „aga see pole ju teie süü. Ma pean silmas teie enda olemist. Teiega on lõbus ja tore. Te olete rahulikud ega kipu iga asja pärast õiendama nagu minu ema. Teie teete nalja ja võtate elu lõbusalt. Kõigile meeldib sinu lõbusus ja elurõõm, Hinno, ja see, et sa ei mossita kunagi.“
„Minu arvates oled sa meiega koos ikkagi Laurise pärast, aga seda sa ütlesid õigesti, et Hinno on vahel tola,“ pakkus Synne.
„Mitte tola, vaid elurõõmus inimene,“ parandas Epp. „Loomulikult. Lauris ütles ka, et isaga on tal palju parem olla, sest ema on mõnikord nii närviline.“
„Eks temal on ka selleks omad põhjused,“ arvasin tagasihoidlikult, püüdes kaitsta oma endist naist Kadyt, kes meie taga sõitis. Täna mul erilist naljatuju polnud, sest silmade ees püsis ikka kauni naise väändunud keha ja nägu. Õudne!
2
„Kas sina usud kummitustesse?“ küsis Synne õhtul, kui me juba Vainul oma aidas ateljees kitsukesel diivanil pikutasime. Vanast sarast, mis muidu oleks saetud küttepuudeks, sai ehitatud korralik elamine. Taaskasutavaid asju on ju palju. Kas minagi ei ole natukene taaskasutatud mees, arutlesin. Aga kummitused…
„Usun,“ vastasin.
„Ja sa oled neid näinud?“
„Olen küll. Minuga on päris mitu korda midagi imelikku juhtunud. Ükskord nägin ma unest ärgates pikka kasvu tumedas mantlis meest väljumas oma toast. Ta vaatas tagasi ja tema nägu oli… Õigupoolest polnudki tal nägu. Ainult tumedad augud silmade asemel ja ülejäänu oli kõik sile. Igavene lõust selline! Jube!“ rääkisin.
Synne võpatas ja keeras ennast minu poole, toetas pea käele.
„Ka mina olen näinud. See oli veidi enne sinuga tutvumist. Olin siis Sakus ja heitsin õhtul magama. Järsku tundsin läbi une, et keegi vaatab mind. Tegin silmad vaikselt lahti ja nägin voodi ees lühikest kasvu inimest. Ta seisis seal ja jõllitas mind. Samuti tumedas riietuses, kuid eriti imelikud olid tema tumepunased kiirgavad silmad, ent neist sähvivad punased kiired ei küündinud minu näoni. Need peatusid kusagil mu lõua juures. Seal ta seisis ja lihtsalt vaatas mind. Ma ei julgenud piuksugi teha. Sulgesin korraks silmad ja kui ma need uuesti avasin, oli olend kadunud. Ühe hetkega. Lihtsalt läinud. Ma jäin magama ja nii rahulikult ning nii kaua polnud ma enne kunagi maganud,“ jutustas naine.
„Kas sa mingisuguseid erilisi võimeid ei saanud? Midagi paranormaalset või nii?“ tundsin huvi.
„Võib-olla saingi, aga sulle ma sellest ei räägi,“ sõnas ta muiates.
„Tead, mis minuga alles hiljuti juhtus?“
„Mis siis?“ uuris Synne.
„Sina olid Prantsusmaal ja mina siin Vainul. Nagu tavaliselt hommikuti tõusin ma seekordki üsna varakult üles. Kella vaadates nägin, et see oli pool kuus. Väljas oli täiesti pime. Harjunud kombe kohaselt läksin kööki, et kohvi teha. Korraga vaatasin uuesti kella. Tead, mida see näitas?“ küsisin.
„Ei tea.“ Naine raputas pead.
„Kaheksat hommikul!“ hüüatasin.
„Sinu ateljee kell oli lihtsalt vale,“ leidis naine ükskõikselt.
„Aga viie minutiga ei lähe väljas valgeks. Pealegi näitas ka ateljee kell kaheksat ja raadiost tulid täistunniuudised. Kohv, mille ma kuumana tassi olin kallanud, oli täiesti jahtunud. Kus ma kaks ja pool tundi olin, ei tea ma siiani,“ nentisin. „Aga nii see oli. Mõtlesin, et ei räägi sellest kellelegi, aga nüüd lobisesin ikkagi sulle välja. Kummaline ajakadu jääb mulle ilmselt igavesti saladuseks. Pealegi tundsin ennast pärast seda pool päeva imelikult, mind valdas mingi veider ängistus. Tajusin, et ma pole päris üksinda. Keegi oli minu juures või minu sees. Keegi või miski võõras. Alles mitme tunni möödudes tundsin, et ta on viimaks lahkunud. Tasapisi läks mu enesetunne siiski paremaks, kuid täielikult toibusin alles järgmisel hommikul.“
„Kummaline,“ mõmises Synne. „Iga inimene on elus midagi seletamatut kogenud. Iseasi muidugi, kas ta tunnistab seda või mitte. Ühel päeval, kui sina olid Märjamaal, istusin koos Laurisega siinsamas ateljees ja vaatasime aknast välja. Järsku haaras Lauris peast kinni ja hüüatas: „Vaata, Synne, seda pilve!“ Ma ei taibanud kohe, mida ta silmas peab, kuid siis ma nägin. See pilv oli hägune, imeliku, kuid korrapärase kujuga. Ta meenutas nagu… Ma ei tea… kaussi või midagi sarnast. Sellest väljusid kaks kiirt, mis moodustasid nagu V-tähe ja oli tunne, justkui kiirgaksid need otse meie ajju. Tundsime, nagu oleks meid uimastatud, ja mul hakkas paha. Ei mina ega Lauris saanud aru, mis see oli. Veidi aja pärast nihkus pilv teise kohta, kuid sellest tulev kiirgus ulatus ikka meieni. Nii jätkus see mõnda aega ja siis äkki oli pilv