1. Sinul ei tohi olla ühtki kindlat meest, et sa ennast kindlalt ei seoks.
2. Sest sina tahad olla vaba ja teha seda, mis sinule õige tundub.
3. Kui mutt ja vanamees enam plekki ei viska, siis pead sa mõne poldi vaatama, kes sind määriks ja moosiks.
4. Sest sina oled naine ja oskad oma keha kasutada, kuigi vaim on nõder.
5. Aga sitta sellest, sest elu lühike ja ta peab võtma, mis võtta annab.
6. Keeruline on naise tee õnne juurde, et leida see õige tola, kes teda koiniks ja toidaks, sest ise ta tööd teha ei saa ega viitsi.
7. Ja kui sa õieti midagi ei oska, sest juba kaheksas klass jäi sul pooleli, kuid sul on vähemalt välimust. Esialgu.
8. Siis kasuta seda!
H.1. Ja siis helises telefon.
H.2. Ja Jumalus läks toru tooma.
H.3. Ja helistas peaaingel Inga.
H.4. Ja tahtis raha laenata, sest tal endal oli papp otsas.
H.5. Ja Jumalus ei saanud anda, sest tal endalgi ei olnud.
H.6. Ja toimetulekutoetus tuleb alles kuu lõpus.
H.7. Ja suure kõhuga tänavale ka ei lähe.
H.8. Ja kui, siis ainult mõni purjus pervert baarist.
H.9. Ja viimastel kuudel on see raske kui ägedalt pannakse.
H.10. Ja valus ka.
H. 11. Ja Jumalus pani toru ära.
I.1. Ja Jumalus istus diivanile, et natuke mõelda.
I.2. Ja ütles, et armastagem teineteist.
I.3. Ja hoidkem kokku.
I.4. Ja eriti teda.
I.5. Ja talle on vaja uut kleiti.
I.6. Ja väikesele Adamale ei osta ta midagi.
I.7. Ja ta jätab ta sünnitusmajja.
I.8. Ja ta oli sinna juba jätnud kaks Adamat.
I.9. Ja ühe Eva.
J.1. Ja tema on loodud valitsema.
J.2. Ja tema võim on tugevaim.
J.3. Ja tema peab saama.
J.4. Ja Eedi raisk võiks pudeli viina tuua.
J.5. Ja Jumalusel oleks mõnusam igavat päeva õhtusse saata.
J.6. Ja igavene sitapea selline.
J.7. Ja, Eedi, raisk.
K.1. Ja Jumalus helistas Eedile.
K.2. Ja Eedi lubas tulla.
K.3. Ja toob kaasa Gabrieli.
K.4. Ja Miikaeli.
K.5. Ja võib-olla veel midagi.
K.6. Ja tuleb alles peale lõunat.
K.7. Ja alles siis, kui ta enda naine kodust ära läheb.
L.1. Ja Jumalus kammis juukseid.
L.2. Ja pani raadio käima.
L.3. Ja mehed usuvad teda.
L.4. Ja austavad.
L.5. Ja armastavad.
L.6. Ja tema ei varasta nende viimast raha ära.
L.7. Ja ta ei saa Eedi käest peksa nagu eelmine kord.
1. Oo Eedi, sa tulidki peale lõunat!
2. Oo, ja sul oli kaasas kaks haljast inglit – mõlemad nelja-kümnevoldised.
3. Ja sa olid ise juba parajalt loppis!
4. Oo, nii jääb Jumalusele rohkem, sest varsti kukud sa ära, aga enne oksendad esiku täis. Kuid see kuulub asja juurde.
5. Olgu õnnistatud sa, Eedi! Nad istuvad Jumalusega köögilaua taha ja keeravad ühel inglil kaela maha.
6. Oo, Jumalus, sa võtsid kapist pesemata pitsid!
7. Oo, kuidas nad võtsid ja kuidas Adam kõhus kopsis, aga Juma-lus ei teinud temast väljagi!
8. Oo, kui hea on joogise peaga mõelda!
9. Oo, kui ilus Jumalus on!
10. Oo, kui tark!
11. Oo, kui ülbe ja sõnaosav!
12. Oo, kui naiselik!
O.1. Ja Eedi ei tahtnud Jumalusega seksida, sest Jumalusel oli juba niigi suur kõht ees.
O.2. Ja Eedil purjus peaga see lipendav element ei tõusnud.
O.3. Ja Jumalus needis Eedi igaveseks ajaks ära.
O.4. Ja Eedi sai vihaseks.
O.5. Ja lõi Jumalusel londi krussi.
O.6. Ja silma siniseks.
O.7. Ja Jumalus kutsus politseiinglid.
O.8. Ja need tulidki… poole tunni pärast.
O.9. Ja Jumalus jõudis juba selle ajaga oma ligimesele andestada.
O.10. Ja andis musi.
O.11. Ja kallistas.
O.12. Ja oleks midagi veel andnud, kui Eedi oleks tahtnud.
O.13. Ja Eedi ei tahtnud.
O.14. Ja politsei tuligi.
P.1. Ja sa pead ise oma tegude eest vastutama.
P.2. Ja see ei aita, et sa oled rase.
P.3. Ja kõrgem olevus.
P.4. Ja seletuskiri tuleb ikka kirjutada.
P.5. Ja mis sellest, et sa näed juba kahekordselt.
P.6. Ja kolmekordselt.
P.7. Ja sitta sellest seletuskirjast, arvas lõpuks politsei.
P.8. Ja nad läksid minema.
R.1. Ja Jumalus lohistas Eedi teise tuppa magama.
R.2. Ja tundis, kuidas tal kõhus midagi nõksatas.
R.3. Ja koristas siis Eedi okse.
R.4. Ja öösel tulid looteveed ära.
R.5. Ja hommikul oli Jumalus haiglas.
R.6. Ja tal oli nürisünnitus.
R.7. Ja Adam ei jäänud elama.
Sest ta ema oli üks lõplikult persekukkunud jumalus.
6
Lõputu Linna Laamendaja
Dialogos oli ennast puhtaks kaapinud ja aplodeeris Minaette Naiselikule Lahendusele ukselt. Ta oli täiesti alasti ja pikk peenike noku tilpnes ta jalgade vahel nagu sgutt. Mees oleks võinud endale vähemalt rätiku ümber keerata.
“Perfekto, olianto, morganito, klassiko, otsen harašoo, veri guud, oikein hyva…”
Viskasin teda lillevaasiga, et filosoof oma krapi kinni paneks.
“Kas meeldis?” küsis Mummi näost õhetades. Üksisilmi vaatas ta Dialogose voolikut.
Dialogos avas suu, mina tõmbasin välja püstoli. Dialogos nägi püstolit, võttis kapi pealt markeri ja kirjutas suurte kõverate tähtedega tapeedile:
“Miline sükavus ja tundede vilikraanne esidlus. Seles oradooriumis on väka pallju mõdlemiseainet järeletulivatele põlvetele.”
“Hakkate kohe järeltulevatele põlvedele mõtlema või?” ilkusin, sest filosoofi “vilikraanne” kiri ajas mind vägisi naerma.
“Miks ka mitte,” leidis Ormi. Ka tema vahtis üksisilmi Dialogose kiitsakat, kondist keha, nagu kääbatanud kana, mis on kuu aega kraavis mädanenud.
“Kuule