Kojas olid kellegi hiiglaslikud kirsad – suured nagu naelakastid. Astusin nendest üle ja avasin ukse. Leidsin ennast köögis. Kolm suurt mehekolakat istusid laua taga ja mängisid kaarte. Nende ees oli suur viinapudel nagu lähker, ja vaheldumisi rüüpasid nad sealt joovastavaid sõõme. Minule ei pööranud nad esialgu mitte mingisugust tähelepanu, nagu ei oleks mind olemaski. Astusin minagi neist ettevaalikult mööda ja kiikasin tahatuppa. Nägin koltunud seintega hämarat ruumi, mille seinad olid niiskusest läppunud. Otsaseinas oli väike aken ja selle taga mühises meri. Nurgas oli kolm voodiaset ent need olid mustad ja haisesid, nagu oleksid neis maganud sead. Laudpõrand oli ligane ja nendel astudes tundsin, kuidas sopp mu varvaste vahel lirtsus. Ja korraga nägin seinal rippumas ilusat helesinist kittelkleiti. See oli nagu lilleõis pilkases öös, või nagu majakas merehädalisele. Kuid kellele ilus kleit võis kuuluda? Astusin häguse akna alla ja vaatasin, kuidas lained vastu majaseina peksid. Veel hetk ja aknaklaas puruneb tuhandeks killuks. Lained uhavad toa üle ja ma upun selles haisvas ja läppavas kambris. Hirmunult taganesin kööki. Mehed mängisid ikka veel kaarte. Korraks tõstis üks neist oma silmad ja vaatas mind, siis võttis ta kaardid tugevamini pihku ja süvenes neisse täielikult. Nende habetunud näod olid julmad ja ilmetud. Nagu poksijatel, kes on pidevalt nokauti löödud ja seetõttu suurema osa oma mõistusest kaotanud. Alles veidi hiljem, kui tahtsin tagasi õue minna, ütles üks neist, ennast veidi toolilt kergitades:
“Anna suitsu, INIMENE.”
Ta oli turjakas nagu Kentaur ja ta silmad hõõgusid põrguliku punaga.
Võtsin sigaretipaki ja panin lauale. Välgumihkli jätsin endale. Lippasin uksest välja, nagu ajaksid need peletised mind taga. Ometi mehed seda ei teinud, kuigi teadsin, et üksikul saarel on väga lihtne tundmatut laipa merre visata. Jalutasin majast veidi kaugemale ja heitsin korraks veel pilgu üle õla tagasi – oli tõepoolest räpane ja ligane paik. Mulle tundus nagu oleks ma haisenud läpatanud niiskusest, sitastest asemetest, meeste kusest ja veel millegist, mis tundus mulle nende seemnevedelikuna. Ja järsku nägin tormiselt hämusel rannal heledamat valgusviirgu. Esialgu tundus valguskuma tulevat taevast, kuid lähemale minnes leidsin suurelt kivilt istumas imeilusa kastanpruunide juustega tüdruku. Just temast õhkuski jumalikult lummavat valgust, mida ma näinud olin.
“Tere, Anna!” ütlesin neiu juurde astudes.
Ta võpatas. Kaunitar oli täiesti alasti ja ta ei varjanudki seda. Ta oli hirmunud ja kartis.
“Kes sa oled?” küsis ta.
Rääkisin talle lühidalt oma loo ja piiga noogutas:
“Ma teadsin, et kunagi peab saarele keegi tulema ja meie saladuse teada saama. Ma teadsin, et sünge saladus ei saa uttu mattuda ja nüüd on see aeg käes,” sõnas ta nukralt ja langetas pea. Ta toetas nõtkelt oma selja vastu märga kivi ja vaikis. Ajuti lõi tormine laine oma veesagaraid ka temani, mis kohe miljoniteks pärliteks pudenesid ja aegamisi mööda ta nahka sillerdades alla vajusid. Aga miks istus neiu külmal kivil alasti ja ihuüksinda?
“See ei olegi saar,” hakkas neiu rääkima.” Meie maal ei olegi nime ja ka meid ei ole. Kõik on ainult unelm, mida me toidame ja selleks, et püsiks elu, peame ennast ohverdama. Muidu puruneks olemise eksistents ja inimsuse unelmate maa häviks. Me sureksime ega saaks toita enam seda unelmat, mille lapsed oleme. Üks neljast õest peab alati kolme venna juures olema, et saare teisel küljel oleks vaikne ja rahulik. Me peame olema nende meeste hooradeks: igaüks ühe nädala kuus, et kaitsta oma isa ja vaigistada merd. Mitte kunagi ei tohi me kõik seal olla, ega kõik siin. Siis oleks selle maailma tasakaal rikutud ja me pudeneksime põrmu. Me ohverdame ennast saare ja ka teie heaks, kes te inimesed elate oma vägivallas ja julmustes. Te tahate tappa ja valitseda, kuid peate midagi ka lunastuseks andma: andma kas armastuse, truuduse, kallima inimese, või enda,” jutustas ta.
“Kes need mehed sellised on?” küsisin.
“Need on Tormilised. Ma ütlesin sulle, et kolm venda,” vastas neiu.
“Tormilised,” ei saanud ma aru.
“Jah. Nad on kiimas ja julmad mehed. Me peame neid rahuldama, et nad rahulikud oleksid. Esialgu tahtsid nad meiega abielluda, aga kuna meid oli neli ja neid kolm, ei olnud nad sellega rahul, et üks meist vabaks jääks. Siis nõudsid nad meid kõiki. Nüüd elamegi nii, nagu ma rääkisin. Kui me seda ei teeks, siis nad lihtsalt tapaksid meid. Koos meie surmaga oleks rikutud maailma, mere ja teie elu tasakaal, sest oleme jumalannad. Meie emaks on Suur Maa ja Suur Meri.”
“Mulle tundub, nagu oleks siin maailma ots,” ütlesin masendunult.
“Maailma ots on seal, kus ei ole enam midagi ja ei tule enam midagi. Maailma ots on seal, kus kaob unelm ja ei ole enam lootust. Praegu seda veel on ja seni püsib ka maailm. Maailma olemus on väga lihtne, kuid seda on raske mõista. Eriti tavaliselt, materiaalsusest hõivatud inimesel. Olen jumalanna ja astunud igaviku tee otsa, et viia edasi tarkust. Seksuaalsuses ja suguühtes on seni maailma kõike võitev jõud, kuid ürgsuse ühet peab alati lunastama ja seda me just teemegi,” seletas neiu.
“Nende räpaste meeste ja nende räpaste… !” karjatasin vihaselt. Mulle tuli meelde, et minagi olin oma õrnuse aega õdede sulnis lembuses veetnud ja nüüd oli see meenutus mulle tülgastav, teades neiude tagamaad. Olgu nad siis jumalannad, või kes tahes!
“Oma hingelt oleme me puhtad,“ kostis piiga ja lõi pea uhkelt kuklasse. Nägin kuidas ta lihaseline kõht tõmbles ja ta häbemekarvades sädelesid veepiisad. “On ainult unelm ja hetk, milles sa elad. Võta andumust naudinguna, mida suudavad sulle pakkuda neiud ja joobu naudinguist, sest nad armastavad sind. Ilma armastuseta pole tundeid. Armastus on kõige suurem jõud maailmas. Ära mõtle sellele, mis on nende taga, või seda mida nad tegema peavad. Mõtle ainult sellele, mis sulle meeldib ja mis sinule hea on. Meil kõigil on olemas omad tagamaad, kuid paljud ei tea seda ja kõike võetakse puhta kullana. Ära vaata minevikku, ega eilsesse päeva, vaid ela tänases ja lootuses homsele. Ela inimesele, keda armastad ja kes armastab sind. Ainult nii saad kogeda täiuslikku õnne. Lits jumalanna ohverdab ennast, kuid see ei tähenda, et ta armastaks oma ohverduse saajat. Võib-olla ta isegi vihkav teda, et tappa nagu tegi seda Seth Osirisega. Me oleme muide kaugelt sugulased. Isis on minu esiema, enne müütide algust. Ta elab siiani, nagu armastus, mis kunagi ei kao,” kõneles piiga siiralt.
“Mille peale need mehed kaarte mängivad?” küsisin, aimates juba ette vastust.
“Minu,” vastas tüdruk lihtsalt, “kuid ära muretse – vahest läheb neil pool päeva, enne kui nad otsusele jõuavad, kes võitja on. Praegu on aga alles hommik.”
Tüdruk ajas ennast sirgu. Ta vaatas oma selge ja karge pilguga maja poole.
“Üks vennastest on ukse peal ja viipab mulle,” ütles ta ohates ja tõusis püsti. Kivi oli ta kaunitele tuharatele punase jälje jätnud. “Ma pean nüüd minema. Täna jõudsid nad küll varakult otsusele, kellega ma olema pean. Aga ma lunastan teid oma üsaga. Pea seda alati meeles. Ma pole Daphne, kelle Gaia viimases hädas muudab loorberipuuks. Ma astun oma olelusse ja naiselikkusesse, millise võimalikusse on loodus mulle mu soo ja keha näol andnud. Nüüd ma lähen… kõike head, INIMENE.”
Ja neiu läks. Nägin ta võrratut elevandiluukarva keha majja kadumas ja mind valdas määratu ahastus. Ma ei tahtnud seda ette kujutada, kuhu piiga nüüd heitma peab ja mis temaga seal sünnib. Siis tuli ahastuse asemele viha: meeletu raev ja ma ei hoolinud enam millestki. Tormasin maja juurde ja sulgesin selle laperdava välisukse. Kuhjasin ukse ette hunniku kive ja tahtsin süüdata välgumihklit, kuid tugev tuul puhus leegi ära. Kuulsin maja seest tüdruku ahastavaid karjeid ja nagu noaga lõikasid need mu hinge. Kuulsin tüdruku oigamist ja tahtsin üha enam hävitada valu, mis needusena rõhus seda kaunist saart ja neid ilusaid piigasid. Mis sellest, et koos temaga. Vähemalt said teised õed nii pääseda. Ma ei osanud hetkel mõeldagi, et tapan jumalannad, kelle valduses oli andestus ja lunastus – oli jõud valitseda vägivalda.
Maja oli nii niiske ja vettinud, et seda ei oleks saanud süüdata isegi leegiheitjaga. Tüdruku