Dialogose õpetus. Tiit Sepa. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Tiit Sepa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежная фантастика
Год издания: 2014
isbn: 9789949204465
Скачать книгу
sa tõid mulle midagi?” küsis naine pehmesse tugitooli istudes. Ta viskas jala üle põlve ja õõtsutas seda.

      “Mõned mõtteterad,” vastasin pabereid lauale pannes.

      “Milleks,” mühatas ta ja silmitses pabereid. “Ma oskan ka ise mõelda,” sõnas Labrata ja käkrutas paberid kokku. Hooletult viskas ta need kaminasse. Hõõguvad söed süütasid lehed ja need lõid hetkeks leegitsema.

      Ehmatasin. Mafioosodega hakkas asi viltu vedama. Kui kaotan nende juhi lugupidamise, tuleb mul varsti rannalt ära kolida, või ennast ja Mummi Liivarüblikute hoole alla anda. Ormi võib tagasi minna oma Solgioja ajakirjandusse ja võtta Dialogose kaasa.

      Labrata märkas mu hirmu. Naine süütas sigareti ja puhus lae poole pika suitsujoa.

      “Ära karda,” ütles ta. “Me oleme tegude inimesed, mitte targutajad. Sinu mõtteteradest pole tolku. Ainult jõul on võimu. Hakka maagiks ja sa saad veel tugevamaks kui enne. Kui tahad, võime su ka mafioosoks möllida.”

      “Ma pean Lõputusse Linna minema,” vastasin.

      “Lõputusse Linna,” lõid Labrata silmad särama. “Mulle meeldib. Tulen sinuga kaasa.”

      Tahtsin naisele vastu vaielda, kuid see oleks mõttetu. Labrata ei alistu nii kergelt. Talle meeldis hädaoht. Naine pidi võitlema ja seiklema, et rahuldada oma kiivas vaenu petetud meeste ja kaotatud laste suhtes. Labratal polnud ühtegi last, kuigi naine polnud juba oma esimeses nooruses. Ka meestega polnud Labratal vedanud. Ta armastas mehi, kuid need ei armastanud teda. Ta kaotas oma kaaslased kiiresti, sest oli loodud valitsejannaks. Ükski mees aga ei suutnud leppida sellega, et teda kamandas kooselus naine, kes oli oma osavuses ja tarkuses temast peajagu üle.

      “Me võtame kaasa sinu Mummi ja Egliase,” otsustas Labrata.

      “Kes on Eglias?”

      “Minu sõber. Parim mees maffiast. Oskuslik – kes suudab lasta ilma kõhklemata ja sätib ennast alati kuulide ette, kui olukord ohtlikuks muutub.”

      “Teie kõrguse otsustada,” kummardasin viisakalt. Labrata arvas, et tögan teda. Naine rabas püstoli ja sihtis mind relvaga.

      “Ära irvita,” hoiatas ta, “muidu pole sinust enam Lõputusse Linna minejat.”

      “Ma ei irvitagi, vaid olen õnnelik, et sa tahad minuga kaasa tulla,” valetasin.

      Labrata vahetas jalga. Ta suitsetas ja mõtles. Siidist hommikumantel langes pehmete voltidena ta hurmavale kehale.

      “Mis saab sinu õpetlasest, kelle sa rannale vedasid?” küsis naine.

      “Ta pole minu õpetlane. Mina ei vedanud teda siia. Ta ise ilmus kusagilt.”

      “Kas laseme ta maha?” pakkus kaunis naine ja silitas käega oma pikki juukseid nagu otsiks ta neist vastust.

      “Ise tead,” vastasin.

      “Las elab,” arvas Labrata. Naine tõusis toolist, läks kapi juurde ja tegi ukse lahti. Ta viskas kapist laiale brokaatkattega voodile riideid.

      “Mis sa arvad? Kas mulle sobib roheline kleit, või sinised teksased?” küsis ta.

      “Sinised teksased ja maika. Peale võiksid panna pintsaku,” soovitasin.

      “Jälle sa irvitad minu üle!” vihastas naine. Ta hüppas minu juurde ja üritas mulle jalaga vastu pead lüüa. Kakelda see naine juba oskas. Sain pea kiiresti eest ära ja äsasin talle ribidesse. Oiates vajus Labrata kokku. Panin käed kokku ja lajatasin naisele täiest jõust kuklasse. Enda arvates olin juba surmale määratud ja seni, kuni Labrata teadvusetult voodis lamab, jõuan ehk Suvituslinna pakku põgeneda. Pääsemisele ma ei lootnudki. Mafioosod otsivad mu üles kasvõi maa-alt. Kui, siis ainukeseks pelgupaigaks oleks võinud saada Nelja Õe jumalikult vastik vägistamise saar. Kolm Tormilist tapavad sissetungijad ilma pikema kõhkluseta. Vahest on totrusest ja vägivallast isegi kasu, pidin endale tunnistama. Mina läksin saarele ilma relvadeta, ainult puhtast uudishimust õpetuse järgi. Ma ei kujutanud endast mingisugust ohtu, kuid mafioosodega oleks olnud lood hoopis teisiti…

      Labrata toibus kiiremini, kui oskasin arvata.

      “Mulle meeldib, kui sa vastu hakkad, mitte ei kooguta ette ja taha,” tõdes ta virilalt muiates. Naine vaatas korraks püstoli poole, sirutas käe välja ja lükkas relva endast eemale. Kolinal kukkus hõbedane revolver põrandale. “Sa oled esimene mees mu elus, kes julgeb mind lüüa.”

      “Tõesti või!” imestasin.

      “Nii see on,” kinnitas naine ennast istukile ajades. Labrata polnud üldse mu peale vihane. Ta kompas oma kõhtu ja naeratas. “Sa andsid mulle hea obaduse. Sinust saab tõesti hea LÕPUTU LINNA LAAMENDAJA.”

      “Millal me teele asume?”

      “Kohe.”

      “Kohe,” olin üllatunud. “Milleks?”

      “Selleks,” vastas ta. Pani endale sinised teksad jalga, tõmbas musta maika selga ja pani kõige krooniks pruuni pintsaku. Juuksed rullis naine kokku suureks krunniks kuklas, mis eemalt vaadates meenutas herilastepesa. Ja herilase pesa ta ka oli. Mitte kunagi polnud võimalik ette aimata, mida naine mõtles. Olid tema unistused sulnid ja armsad – tõid naiselikku lillelõhna – või jõhkrad ja julmad, kus veritsevatele haavadele puistati peale soola?

      “Lähme,” kutsus Labrata ja välgutas oma suuri, kassilikke silmi.

      Eglias allus vastuvaidlematult oma emanda tahtele. Mis tal muud üle jäigi, kui mees ei tahtnud saada oma rindkeresse kuulide näol juurde lisavarustust. Kolmekümne aastane mees naeratas hädiselt ja peitis püstolid vöö vahele. Õlale võttis ta koti lõhkeaine ja granaatidega. Mees silus veel oma tumedaid vurre, kammis krussis juukseid nagu viimasele teekonnale mineja. Astusime koos mööda laudteed rannale ja jalutasime mööda liivast merekallast minu bangalo poole.

      “Hüvasti meri! Hüvasti rahu ja armastus!” hüüdis Eglias merele.

      “Hakka veel nutma ka,” ilkus Labrata.

      “Nutma hakkame hiljem. Siis kui veri juba jookseb,” teatasin tõsiselt.

      “Pea lõuad!” käratas Labrata.

      Minaette Naiselik Lahendus oli esialgu veel kaine. Ta tolgendas igavlevalt toast tuppa ja otsis taga mu viskit, mille olin igaks juhuks garaaži peitnud. Ormi kuulas muusikat ja Dialogos magas diivanil. Mehe sandaalid narmendasid ja ma viskasin need aknast välja.

      “Probleemi eemaldamine ei too lahendust. Probleemi on vaja eirata ja see vaikselt ära lahendada – mõtiskledes olelusele ja kõiksusele,” pomises Dialogos.

      “Kuule, Labrata, sa tahtsid ta maha lasta. Tee seda,” pakkusin.

      “Las sitt elab. Sama hästi võid sa ta ka ise maha lasta,” kostis naine ja pressis Mummi vastu seina. “Kas sa, lits, tuled meiega Lõputusse Linna?” räuskas naine.

      “Ise oled lits,” nääksus Mummi.

      Labrata andis naisele lahtise käega vastu vahtimist.

      “Ütle seda veel kord ja su ajud lendavad lakke,” ähvardas ta.

      “Tulen, tulen,” lubas Mummi hirmunult. “Ja miks sina midagi ei ütle ja mu kaitseks välja ei astu, vaid lased sellel emasel mulle peale põrgata nagu papinaelale?” pöördus Mummi minu poole.

      “Mis see minu asi on,” tõrjusin.

      “Jälle,” ütles Labrata ja haaras püstoli. Lõin relva naisel käest.

      “Ta ei sõimanud sind litsiks, vaid nimetas emaseks,” tähendasin.

      “Vahet pole!” üürgas Labrata. Juustekrunn lendas peas laiali ja juuksed pimestasid naise silmi. Kiiresti lükkas ta need laubalt.

      “On küll vahe. Lits on lits, aga iga emane pole lits,” kostsin.

      “Jumala õige,” kögises Dialogos.

      Labrata langetas püstoli. Naine keerutas seda käes nagu mänguasja ja torkas vutlarisse.

      “Õige