Jalutuskäik imedemaale. Barbara Cartland

oli selle asupaik sobiv, kui arvestada, et hertsog pidi suunduma Sussexist Surreysse. Sealt läheks ta edasi Berkshire’i, sinna, kus asus Eagle Hall.

      „Ma arvan, et sinust on üsna õel,” vastas hertsog, „mind nii vähe edasi sõidutada. Selleks ajaks kui ma koju jõuan on mu jalad üsna valusad.”

      „Ma ootan sind, et näha, kuidas sa sisse koperdad,” ütles Harry. „Vähemalt oled sa siis teinud midagi, milleks ükski sinu sõber võimeline pole, sest nad on lihtsalt liiga laisad.”

      „Luba, et sa ei räägi kellelegi, mida ma teen,” nõudis hertsog.

      „Ma ei vasta sellele,” ütles Harry, „sest see on solvav. See on kokkulepe, mille me oleme omavahel sõlminud ja kui keegi teine sellest kuulda saab, siis pole see minu süü!”

      „Ega ka minu,” ütles hertsog. „Ma lihtsalt mõtlen, kuidas nad naeraksid, kui nad mind praegu näeksid – muidugi juhul, kui nad mind ära tunneksid.”

      Harry mõtles, et hertsog näitleb tagasihoidlikkust, sest viimane oli nii nägus ja nii hea kehaehitusega, et Harry oli kindel, et ta sõbrad tunneksid ta ära vaatamata sellele, mis tal seljas on.

      Kuid ta pidas valeks seda välja öelda. Ta sõitis edasi kuni nad nägid kõrtsi „Puri ja ankur”. Ta tõmbas ohjadest, et hobused pisut aeglasemalt traaviksid.

      „Kuula nüüd, Theo,” ütles ta. „Kui asjad peaksid valesti minema, kuigi ma ei kujuta ette miks peaks, siis ära ole rumal. Üüri hobune ja ratsuta otse Eagle Halli.”

      Hertsog vaatas teda üllatunult.

      „Mis sinu arvates valesti võiks minna?” küsis ta. „Sa ise ütlesid, et ma ei paku teeröövlitele huvi. Ma ei oska ühtegi teist ohtu Inglismaa rahulikel teedel ette kujutada.”

      „Ei, muidugi mitte,” oli Harry nõus. „Kuid mina olen selle ettevõtmise algataja ja ma ei soovi mingisuguseid tagasilööke.”

      Hertsog langetas käe oma sõbra põlvele.

      „Sina algatasid selle,” ütles ta, „ja mina kavatsen selle lõpuni viia, kuigi ma olen endalt kogu aeg küsinud, kuidas ma sain selline neetud loll olla, et sind kuulda võtsin.”

      Harry peatas hobused „Purje ja ankru” ees. Nii varasel hommikutunnil ei olnud seal ühtegi külastajat. Uksed paistsid olevat kõvasti lukustatud.

      „Head aega, Harry!” ütles hertsog rõõmsalt, kui ta kaarikust välja ronis. „Kõndides – ja kahtlemata jalgadele konnasilmi kogudes – mõtlen ma sellele, kui väga ma hakkan Saraceniga ratsutamist nautima.”