Hertsogile meenus, et kõigil naistel, kellele ta oma teeneid pakkus, oli sarnaselt mugav elukorraldus.
Seega ei tekkinud võimalustki duelliks koidiku esimeste kiirte aegu.
Ei mingit küsimust raevunud abikaasa poolt kallale ässitatud rünnakrühmaga.
„Ma panen mängu,” sõnas Harry väga aeglaselt, „oma kõige kallima musta täku, keda sa oled alati imetlenud, sinu kahe kõrbi vastu – kes oleksid leedi Antonia puhul raisatud –, et sa ei suuda kõndida siit Eagle Hallini tavalise mehena ja kohata teel tavalisi inimesi.”
Hertsog jõllitas oma sõpra hämmeldunult.
„Kas sa ütlesid – kõndida?” küsis ta viimaks.
„Ma ütlesin „kõndida”!” sõnas Harry. „Ja kuigi sa pole seda tõsiselt teinud sellest ajast saadik kui me Oxfordis olime, mäletad sa kindlasti, et sul õnnestus jõuda Snowdoni tippu märksa paremas vormis kui kõigil teistel.”
„Kõndida!” hüüatas hertsog. „Miks, põrgu päralt, peaksin ma seda tegema?”
„Sellepärast, mu kallis Theo,” vastas Harry, „et kui sa galopeerid mõnel oma suurepärastest hobustest, kuidas oleks sul siis võimalik suhelda tavaliste meeste ja naistega tänaval, põldudel või ka majades ja ööbimiskohtades, kus sa peatuma pead.”
„Sa oled peast segi läinud!” ütles hertsog. „Kuidas, isegi siis kui ma seda tahaksin, saaksin ma kõndida siit Eagle Hallini?”
„Üsna lihtsalt,” ütles Harry. „Sul on kaks jalga, mis sind sinna toimetavad ja vahemaa ei saa olla palju rohkem kui 80 kilomeetrit!”
Ta arvutas hetke ja lisas: „See ei tohiks sul võtta kauem kui nädal.”
„Ma keeldun midagi nii tobedat tegemast!” ütles hertsog kiiresti.
„Seda ma arvasingi,” vastas Harry. „Lähme tagasi sisse ja sa saad leedi Antoniale öelda, et ta võib kaks kõrbi endale saada. Ma loodan, et ta nendega liiga robustne ei ole. Ma ei ole teda kunagi heaks juhiks ega ratsanikuks pidanud.”
„Mul ei ole mingit kavatsust oma hobuseid leedi Antoniale anda!” teatas hertsog tusaselt.
„Mina isiklikult naudiksin nende omamist väga,” ütles Harry, „kuid ma oleksin pidanud taipama, et kõik see jutt sellest, et soovid Saraceni, oli vaid suusoojaks!”
„Sa tead pagana hästi,” ütles hertsog, „et ma tahan Saraceni oma märade jaoks, kuid samas ma tunnistan, et see jätab sind ilma ainsast heast loomast tallis.”
„Väga hea, proovi teda endale võita!” esitas Harry väljakutse. „Tegelikult arvasin ma, et see on vilets panus selle nimel, et teeksid midagi sedavõrd teistsugust. Sa oleksid vähemalt tõestanud, et oled aus, öeldes, et oled tüdinenud oma elus valitsevast ühetaolisusest. Eriti veel end ümbritsevate inimeste ahnusest.”
„Ma nõustun sellega,” ütles hertsog, „kuid ma ei kujuta end tegelikult ette ilma kaaslaseta kaheksakümmet kilomeetrit kõndimas. Ja ma olen üsna kindel, et need peatumiskohad, millele sa viitasid, on põrgulikult ebamugavad.”
„Muidugi on,” oli Harry nõus, „kuid see on hind, mida sa pead maksma selle eest, et mitte olla rikas hertsog, kes on oma tähtsusest üles puhutud ja keda kaitseb kõige ebameeldiva eest terve armee teenreid ja üha kasvav hulk lipitsejaid, kelle ainukeseks eesmärgiks on sinult kõik kätte saada.”
„See ei ole tõsi!” nähvas hertsog. Ta teadis, et see tegelikult on tõsi.
Ta oli piisavalt tark mõistmaks, et seda, mida Harry rääkis, oli ta ise kogu aeg teadnud. Ta polnud seda sõnadesse pannud, kuid see oli tal mõttes. Ta nägi oma elu aastast aastasse jätkumas, nagu oleks see tema ette maha laotatud. Ikka sama ühetaolisus ja põnevuse puudumine. Tema alluvad hoidsid temast eemal kõike, mis oli vale, ebameeldiv või ohtlik.
Tema maju, eriti Eagle Halli, hoidsid nagu hästi õlitatud hammasrattaid käigus mehed, keda ta sai usaldada ja kellele oli kõige olulisem tema heaolu.
Tema maavaldused ja vaestemajad olid eeskujuks kõigile maaomanikele.
Tema rentnikud õnnistasid ja tänasid teda kõige eest, mis ta nende heaks tegi. Nüüd mõtles ta oma küladesse koolide asutamisele.
Kui kuningas lõi ta Sukapaelaordu rüütliks, lisas ta, et hertsog peaks olema uhkeim mees kogu kuningriigis, sest vähestel oli tema kohta midagi halba öelda.
Kuid Harryl oli õigus, et midagi oli puudu. Võib-olla nimetati seda „kokkupuuteks igapäevase eluga”. Kuigi hertsog oli alati arvanud, et tal on see olemas, ei olnud ta seda kunagi katsetanud kellegi teise peal peale inimeste, kes teda ümbritsesid. Kui ta sellele tõsiselt mõtles, kuulis ta neid ütlemas: „Jah, teie hiilgus”, „Ei, teie hiilgus”, „Muidugi, teie hiilgus” kümneid ja kümneid kordi päevas.
Tema valitsejad ja põllumehed, kes tema farmides elasid, ütlesid: „Nagu teie hiilgus soovib” või „Me teeme seda kohe, teie hiilgus.”
Ei olnud mingisugust vastuseisu, vastuhakku, protestiks tõstetud häält.
Üsna äkitselt otsustas hertsog, et võtab Harry kihlveo vastu. Kas või selle pärast, et näidata viimasele, et ta ei karda midagi uut teha. Veelgi enam, ta tõestaks Harryle, et viimane eksib.
See, et tavalised inimesed kohtlevad teda kui tavalist inimest, tundus talle üsna sarnane sellele, kuidas inimesed eliidi hulgast kohtlesid teda hertsogina.
Ta kahtles, et naised, kellega ta kohtub, oleksid vähem altid temaga armatsema kui leedi Antonia ja tema eelkäijad. „Vähemalt tahaksid nad mind kui meest!” ütles hertsog endale.
Siis lõi ta hetkeks selles kõhklema.
Harry pani teda kõiges kahtlema.
Kas võis olla võimalik, et naised, kes talle veetlevalt naeratasid, vaatasid hoopis tema tiitlit, aga mitte teda ennast? See mõte oli kainestav.
Ruttu, justkui kartes, et võib oma otsust muuta, ütles ta: „Olgu, Harry, ma võtan su kihlveo vastu ja loodan, et kui ma Eagle Halli saabun, oled sa koos Saraceniga mind ootamas.”
Härry hüüatas rõõmust. „Mõtled sa seda tõsiselt? Päris tõsiselt?” küsis ta.
„Olen ma kunagi oma sõna murdnud?” küsis hertsog vastu.
„Sul on rohkem söakust, kui ma arvasin,” ütles Harry, „ja mul on tunne, et sellest saab kogemus, mida sa ei kahetse. See teeb sinust veel meeldivama inimese.”
„Jää vait!” käskis hertsog. „Asugem siis asja juurde. Millal ma teele asun? Mis mul seljas peab olema? Ma hoiatan sind, kui ma igavusse kõngen, siis löön sul Eagle Halli jõudes pea maha!”
„Ma võtan selle riski,” sõnas Harry, „kuigi sa oled minust alati tugevam olnud.”
„Ma mõtlesin just ühe asja peale,” ütles hertsog. „Sa ei tohi sellest kellelegi sõnakestki hingata! Ma ei soovi paista tolana ega taha, et mind jälitaks pool tosinat latatara, kes tahavad näha, kuidas ma hakkama saan.”
„Nõus,” ütles Harry ruttu, „ja kui nüüd mõtlema hakata, siis üks inimene, kes sellest teada ei tohiks, on su toapoiss.”
Hertsog kergitas kulme: „Dawson on täiesti usaldusväärne.”
„Mina ei usaldaks ühtegi teenrit,” sõnas Harry. „Pooled kuulujuttudest, mis Londonisse jõuavad, saavad alguse teenijatetoast ning kuna Dawson arvaks kindlasti, et sa oled nupust nikastanud, oleks ta sunnitud seda kellegagi arutama.”
„Olgu,” möönis hertsog, „kuid vaevalt ma saan lahkuda riietatuna oma parimaisse rõivastesse, džuutkindages ja viimase moe järgi seotud kaelarätis!”
Harry naeris: „Ei, muidugi mitte! Kui sa homme hommikul mu jahimajja tuled, annan sulle rõivad, mis ei ole silmatorkavad.