Harry naeris.
„Sa oled just nii võitlushimuline, kui ma arvasin,” märkis Harry. „Ma soovin ainult, et saaksin sinuga kaasa tulla. Kuid kui me nii teeksime, siis me naeraksime ja räägiksime ja ma kahtlen, kas me sedasi sõpru leiaksime, nagu ma loodan, et juhtub sinul, kui tutvud lihuniku, pagari või küünlameistriga ja avastad, kuidas nad kohtlevad sind „härra Fieldina”.”
„Kas nii pean ma end nimetama?” küsis hertsog uudishimulikult.
„Miks mitte? Mulle on alati öeldud, et kui ennast maskeerida, siis on viga tõest liiga kaugele minna. Hädaolukorras on raske meenutada väljamõeldud nime, välja arvatud juhul, kui inimene sellega tuttav on.”
„Olgu nii. Kuna sina oled selle naeruväärse kihlveo algataja, nimetan ma end „härra Fieldiks”,” oli hertsog nõus. „Mitmed mu tuttavad kannavad seda nime, kuid on ebatõenäoline, et ma mõnda neist sellel rännul kohtan.”
„Igatahes nad ei jalutaks,” oli Harryl vaimukas vastus valmis.
Nad naersid selle mõtte peale, sest kõik hertsogi tuttavad olid äärmiselt jõukad.
Tagasi Hiina paviljoni valgustatud ruumide poole jalutades libistas hertsog oma käe Harryle käevangu. Muusika ja hääled muutusid järjest kõvemaks. Kuna hertsogi mõtted olid Harry plaani juures, arvas ta, et oleks viga minna tagasi rahvarohketesse ruumidesse. Leedi Antonia ootaks teda seal. Ja tänasel õhtul oleks rumal teha midagi tavatut. Kui ta homme kaoks, uuriksid kahtlemata paljud inimesed, mis temaga juhtus. Ta peab hea loo välja mõtlema.
Ta võiks alati öelda, et ta pidi minema tormama, sest üks tema majadest sai põlengus kahjustada. Tegelikult oli tal arvukalt põhjuseid Brightonist lahkumiseks. Muiates mõtles ta, et ta lasi Harry kavandatud mängul end juba kaasa viia. Ta teadis, et kogu see asi on naeruväärne. Samas erutas teda väljakutse. Ta tundis, et kui ta ettepanekust keelduks, kahetseks ta seda terve ülejäänud elu.
Igatahes oleks see oma arguse kinnitamine.
Uks, mille kaudu ta banketisaalist oli väljunud, oli ikka veel avatud. Ta astus läbi selle rahvarohkesse ruumi. Seintel olid loosungid ja mööbli oli kuningas, tohutute kuludega, lasknud Hiinast tuua.
Kui hertsog ringi vaatas, nägi ta leedi Antoniat ja taipas, et viimane otsib teda. Üks inimene, kes kindlasti ei tohi teada, mida ta tegema hakkab, oli see naine. Hertsogil oli ebameeldiv tunne, et naine muudaks selle endale kasulikuks.
Kui naine teda nägi ja tema poole tulema hakkas, oli hertsog sunnitud tunnistama, et leedi on uskumatult kaunis. Samas teadis ta liigagi hästi, et naise ilu oli vaid pealispind.
Leedi Antonia jõudis ta kõrvale.
„Kus sa oled olnud?” küsis ta. „Ma tundsin sinust puudust.”
„Mulle tundus selle ruumi kuumus mõnevõrra ülemäärane,” sõnas hertsog, „ja väljas puhub merelt värske briis.”
Leedi Antonia väristas kergelt oma valgeid õlgu.
„Ma võiksin sind viia kohta, kus meil mõlemal on soe ja mugav,” sosistas ta ahvatlevalt.
Hertsog tundis liigagi hästi ootust, mis oli naise ülespoole pööratud pilgus. Kuna naine seda ootas ja hertsog teadis, et oleks viga vastata midagi teistsugust, ütles ta ootuspärastelt: „Luba ma saadan sind koju.”
„Ma ootasingi sinult seda,” vastas leedi Antonia pehmelt. „Kallis Theo, ma vajan sind!”
„Seda, mida mul sulle öelda on, võid sa hiljem kuulata,” vastas hertsog külmalt.
Ta saatis naise läbi ruumi sinna, kus oli kuningas George IV õukonnaga. Kuningas oli muutumas erakordselt paksuks. Siiski oli tal alles sarm ja head kombed, mille järgi teati teda kui „Euroopa esimest härrasmeest”. Kui hertsog tema juurde läks, sirutas ta käe välja. „Eaglefield!” hüüatas kuningas. „Ma tahan teada sinu arvamust uue maali kohta, mille ma täna Pekingist sain. See oli kallis, kuid ma olen kindel, et sa nõustud, et see raha on asja ette läinud.”
Ta pani käe hertsogi õlale ja jätkas: „Tule homme seda vaatama, siis saame kahekesi olla.”
„Ma ootan suurima heameelega selle nägemist,” vastas hertsog.
Leedi Antonia tegi reveransi ja kuningas suudles ta kätt. Hertsog mõtles, et üks asi, mida Harry peab tema heaks järgmisel päeval tegema, on kuninga ees tema puudumise pärast vabandust palumine.
„See on Harryle paras selle eest, et ta mind sellesse jamasse mässis!” mõtles hertsog.
Kui ta ruumis ringi vaatas, kohtus ta pilk naisega, kes oli õhtusöögil tema kõrval istunud. Naise silmis oli ilmne kutse. See vastu võtta oleks leedi Antonia puhul tähendanud väga vägivaldset stseeni, millele järgnenuks pisarad ja vastastikused süüdistused. Ta oli selle kõik juba varem läbi teinud. See oli korduvus, mille hertsog leidis olevat ebameeldiva ja seda pidi kindlasti vältima.
Ta tundis, kuidas leedi Antonia pani oma käe talle käevangu ja tõmbas teda ukse poole. Kui naine seda tegi, tundis hertsog, nii uskumatu kui see näis, heameelt Harry väljakutse vastuvõtmise üle.
Teine peatükk
Hertsog aitas leedi Antonia oma mugavasse kaarikusse, mis neid väljas ootas. Kuninga meeleheaks, kellesse hertsog oli väga kiindunud, oli ta, nagu ka mitmed ta sõbrad, lasknud endale Brightonisse maja ehitada. See oli enamikust teistest majadest uhkema välimusega ja suurem ning asus Steini lõpus, kust avanes võrratu vaade merele.
Sellegipoolest leidis ta, et oli paras nuhtlus, et ta pidi iga kord Londonist lahkuma, kui monarh otsustas külastada oma Hiina paviljoni Brightonis. Hooaja jooksul toimus alati palju. Sel aastal oli ta tegelikult kõhelnud, kas mitte eirata kutsete hunnikut oma laual ja minna hoopis mere äärde. Ent kuningas oli talle kinnitanud, et tema kohalviibimine on vajalik.
Oli olnud lihtsam sellega nõustuda, kui vastu vaidlema hakata.
Leedi Antonial ei olnud oma maja. Selle asemel üüris ta maja ühelt vaesunud lordilt. Viimane eelistas lõbustuste asemel, mis vältimatult toimusid, kui kuningas oma residentsis viibis, hoopis raha. Kui kaarik aeglaselt ja järjekindlalt leedi Antonia majale lähenes, nihkus naine hertsogile lähemale.
„Lõpuks ometi, kallis,” ütles ta, „oleme me kahekesi ja ma olen tänulik, et kuningale meeldib, kui kõik varakult lahkuvad.” Ta nihkus veelgi lähemale.
Tema pikad sõrmed liikusid hertsogi rinda mööda üles ja ta pea puhkas mehe õlal. Hertsog tundis eksootilist prantsuse parfüümi, mida naine kasutas. Selle hõng jäi mehe kehale veel kauaks pärast seda, kui naine oli lahkunud. Esimesel korral, kui ta seda lõhna tundis, leidis ta selle olevat võrgutava.
Hetkel mõjus see aga lämmatavana.
„Ma tahan sind, Theo,” pomises leedi Antonia. „Ma tahan sind metsikult, palavikuliselt, nii nagu ühtegi meest pole kunagi varem tahetud.”
Hertsog mõtles küüniliselt, et seda oli naine talle ka varem öelnud. Ta kahtlustas, et leedi Antonia on seda palju kordi paljudele meestele öelnud.
„Mul on kahju, Antonia,” vastas ta, „kuid mul on peavalu, mis oli ka põhjuseks, miks ma paviljonist välja värske õhu kätte läksin. Mul on vaja koju minna.”
Ta tundis, kuidas Antonia ärritusest jäigastus.
„Kuid sa ei saa mind üksi jätta!” protestis ta. „Jää ainult natukeseks ajaks. See teeks mind väga õnnelikuks.”
Hertsog teadis täpselt, mida leedi „natukese aja” all mõtles. Tal ei olnud mingit kavatsust hakata koidikul oma maja poole jalutama.
„Andesta mulle, Antonia,” vastas ta, „kuid ma tõesti tunnen, et pean puhkama ja loodan, et see peavalu on hommikuks kadunud.”
„Ma leevendan su valu,” vastas leedi Antonia. „Ma teen sulle raviteed, mis kogu su valu ära võtab.”
Hertsog oli seda leedi Antonia juures varem joonud.