Jalutuskäik imedemaale. Barbara Cartland. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Barbara Cartland
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежные любовные романы
Год издания: 2016
isbn: 9789949206032
Скачать книгу
ri märkus

      Olümpiamängude loojaks oli Herakles, kes korjas Doonau lättelt metsiku oliivipuu oksa, mille lehed kroonisid võitjat.

      Inimkonna esimeseks transpordivahendiks olid jalad ning esimesed võidujooksud toimusid Ateenas peetud olümpiamängudel.

      1896. aastal joosti maratoni, meenutamaks legendaarset kreeka sõdurit Philippedest, kes jooksis 490. aastal eKr Marathonist Ateenasse, distantsi, mille pikkus oli üle neljakümne nelja kilomeetri.

      Ta tegi seda, et hoiatada oma kaasmaalasi Marathonis tugeva jalaväe, ratsaväe ja vibumeestega maabunud pärslaste eest.

      Selles lahingus olid tänu kreeka sõdurile kreeklased võidukad.

      Maratonidest said moodsad tänavavõidujooksud ja tuhanded inimesed osalevad neis heategevuslikul eesmärgil.

      Maratonid on Inglismaal väga populaarsed ja kui ma hiljuti Indias käisin, osales ka peaminister Rajiv Gandhi maratonil Delhis.

      Esimene peatükk

      1827

      Eaglefieldi hertsog jalutas klaasukse kaudu banketisaalist aeda. Ta kõndis pisut kaugemale, eemaldudes muusikast.

      Siis istus ta maha ja vaatas mere poole. Kõrgel taevas hakkasid paistma tähed ning kuu oli tõusmas. Hõbedases valguses näis kõik väga romantiline. Ometi ei vaadanud hertsog ilu enda ümber.

      Puust pingil istudes mõtles ta sellest, et oli peolt pääsenud.

      Nad ajasid kuningal pea nii segi, et viimane pidas Brightoni Hiina paviljonis ühe peo teise järel.

      Enamikule inimestest jättis juba ainuüksi hoone fantastilise mulje, vaatamata selle kohatusele. Hoone sisustus, kuigi väärtuslik, oli Inglismaale kindlasti sobimatu.

      Hulk asju oli pärit Carltonite majast.

      Sellest ajast, kui kuningas oli asevalitsejana neile asjadele terve varanduse kulutanud, oli nende üle arutletud, neid kritiseeritud ja nende üle naerdud.

      Nüüd oli kuningas oma tähelepanu pööranud majale Brightonis, kulutanud sellele üle saja tuhande naela ning polnud veel kaugeltki lõpetanud.

      Viimaseks lisandiks oli banketisaal, milles täna külalisi võõrustati.

      Hertsog mõtles, et vaid prints suudab kujutleda midagi nii fantastilist nagu hiiglaslikud vesiroosikujulised kroonlühtrid.

      Paviljoni väline pool pidi meenutama Moskva Kremlit.

      Banketisaali lopsakate palmide vahelt piilus välja hõbedane draakon.

      Kõik see kokku meenutas hertsogi meelest sellise inimese unenägu, kelle „peas pole kõik päris korras”.

      Ta oli järsku tundnud kuumust, mis alati kuninga ruumides valitses. Peale selle ei suutnud ta taluda naiste lobisemist ja itsitamist ning orkestri lakkamatut pealetükkivust.

      Seega ta põgenes ja lootis, et keegi teda ei otsi.

      Ta hingas sügavalt sisse soolast õhku, mis mere poolt temani kandus.

      Kuigi ta tahtis omaette olla, pidi ta pettuma. Tema selja tagant kostsid sammud.

      Ta kangestus, ärritudes sekkumisest.

      Hääl ütles: „Arvasingi, et nägin sind välja hiilivat, Theo. Mida sa siin teed?”

      Hertsog hingas kergendatult. Sekkujaks oli kõigest Harry Hampton, tema vana sõber, kellesse ta väga kiindunud oli.

      Harry ja hertsog olid koos üles kasvanud. Nad olid lastena koos mänginud. Nad olid samal aastal Etonisse läinud. Pärast Oxfrodist lahkumist olid nad käinud samas kolledžis ja liitunud Kuningliku brigaadiga.

      Siiski oli hertsog tiitli pärimisel sõjaväelase karjäärist loobunud. Kuna ta oli Harryst puudust tundnud, oli ta peale käinud, et ka Harry tagasi astuks.

      Harry istus pingile hertsogi kõrval.

      Kui keegi oleks neid kõrvalt vaadanud, oleks ta avastanud, et need kaks noormeest on kõige nägusamad.

      Hertsog oli lausa silmapaistvalt ilus.

      Tal olid nurgeliselt laubalt tagasi kammitud tumedad juuksed ja klassikalised näojooned.

      Harry oli blond, kuid mõlemad mehed olid peaaegu sama kasvu.

      Kuna nad mõlemad olid väga atleetlikud, ei olnud nende kehal grammigi ülemäärast rasva.

      „Mis sundis sind siia välja tulema?” päris Harry. „Kas leedi Antonia oli väsitav?”

      „Ma olen tüdinud,” vastas hertsog, „surmani tüdinenud samadest naljadest, samast toidust, samast muusikast ja kui tõtt teada tahad – samadest nägudest!”

      Harry naeris.

      „Ma mõistan, mida sa öelda tahad,” ütles ta. „Kuid samas, mis oleks alternatiiviks?”

      „Just seda ma olengi endalt küsinud,” vastas hertsog.

      „Keegi pidi sind pahandama, kui sa sellesse nii valulikult suhtud,” mõtiskles Harry. „Ma nägin leedi Antoniat flirtivat selle pika ninaga tüübiga, kelle nimi mul meelde ei tule.”

      „Ta üritab mind armukadedaks teha,” ütles hertsog, „sest ta tahab, et ma annaksin talle need kaks kõrbi hobust, mis ma eelmisel nädalal Penny Wakehurstilt ostsin.”

      „Aga minu teada oled sa nendega vaid ühe korra ratsutanud!” hüüatas Harry.

      „Jah,” vastas hertsog, „sa ju tead, milline Antonia on, kui ta oma ahned küüned millessegi sisse vajutab. Ta ei puhka enne, kui saab oma tahtmise!”

      Harry surus huuled kokku, et mitte välja öelda, mida ta leedi Antoniast arvab.

      Viimane võis olla küll kõige kaunim naine moeeliidi hulgas, kuid ta oli kahtlemata ka kõige ahnem.

      Harryle ei meeldinud see, et ta sõber selle naisega seotud oli.

      Sellegipoolest teadis ta juba ammu, et hertsog ei talunud kriitikat mitte kellegi kohta, kellest ta parasjagu sisse võetud oli.

      Seega otsustas Harry, et ainus asi, mida ta teha saab, on oodata, kuni see veetlus oma võlu kaotab.

      See aga juhtus Theo Eaglefieldi seisukohast alati juba palju varem kui Harry arvata oskas.

      Samas teadis Harry, et leedi Antonia imes Theo niiöelda verest tühjaks. Talle ei meeldinud leedi Antonia, kuigi ei olnud hea seda avalikult tunnistada.

      Valjusti ütles ta hoopis: „Ma mõtlen tihti, et korralikud leedid on palju nõudlikumad kui kenad küproslannad. Mis Cleone’ist sai?”

      Oli hetk vaikust, enne kui hertsog vastas: „Ta mossitab, sest kinkisin talle kolm nädalat tagasi teemantkaelakee ja ei ole ikka veel kinkinud käevõru, mis sellega kokku sobiks.”

      „Issand jumal!” hüüatas Harry. „Kas naised ei ole kunagi rahul sellega, mis nad saavad?”

      „Mitte siis, kui asi minusse puutub,” vastas hertsog. „Ma just mõtlesin, et kõik naised on huvitatud vaid sellest, mida ma neile anda saan.”

      Harry noogutas. „Ilmselt on see tõsi.”

      Hertsog pöördus ja vaatas teda üllatunult. „Sa arvad ka nii?”

      „Muidugi,” vastas Harry. „Theo, sa pead tunnistama, et see on sulle karistuseks selle eest, kes sa oled.”

      „Ma ei mõista sind,” vastas hertsog.

      „Ma olen juba kaua arvanud,” ütles Harry, „et kuna sa oled rikas hertsog, näevad inimesed, keda sa kohtad, vaid sinu välist külge, kuid mitte meest selle all.”

      Hertsog kortsutas kulmu. „Võib see tõesti tõsi olla?”

      „Muidugi on!” vastas Harry. „Selle tulemuseks, Theo, on see, et sa ei näe elu sellisena nagu see on, vaid nagu läbi akna.”

      Hertsog tegi kärsitu liigutuse, kuid ei katkestanud Harry juttu.

      „Viis, kuidas inimesed sind näevad,” jätkas Harry õigeid sõnu otsides, „on erinev sellest, kuidas nad näevad mind või mõnda teist tavalist meest.”

      „Ma ei usu seda,” vastas hertsog. „Selgita.”

      „See on üsna lihtne,” jätkas Harry.