Põgenemine paradiisi. Barbara Cartland

Zarina.”

      “Ma jõudsin alles eile õhtul,” vastas Zarina. “Kus lord on?”

      “Ma arvan, et raamatukogus, preili,” vastas Yates. “Täna on väga kurb päev… väga kurb päev meie kõigi jaoks.”

      “Mul on vaja lordiga rääkida,” ütles Zarina. Ta tõttas mööda koridori edasi. Yates oma masenduses ei teinud katset teda saata. Zarina tundis teed. Kui ta raamatukogu juurde jõudis, nägi Zarina lahtise ukse vahelt Rolfe’i silmitsemas raamatuid, mis võtsid enda alla kõik akendeta seinad.

      Kaks meest sorteerisid riiuleid. Zarina oletas, et nad otsivad esmatrükke ja vanu käsikirju, mis olid osa suguvõsa ajaloost.

      Rolfe, kes oli nüüd Linwoodi 10. krahv, silmitses mehi ilmse meeleheitega. Zarina samme kuuldes pööras ta ringi ja hüüatas üllatunult: “Zarina! Ma kuulsin, et sa oled Londonis.”

      “Ma jõudsin eile koju,” ütles Zarina, “ja ma tahan sinuga nelja silma all rääkida.”

      Tal käis hetkeks peast läbi mõte, et Rolfe keeldub. Kuid siis ütles Rolfe: “Ega siin olegi enam midagi rääkida, aga tule kabinetti. Ilmselt on nad seal juba lõpetanud.”

      Kabinet asus raamatukogu kõrval ja Zarina hakkas ees minema. Kui Rolfe ukse avas, mõistis ta, mida noormees “lõpetamise” all mõtles. Maalid, mis olid keskaegse kunsti suurepärased esindajad, olid seintelt maha võetud. Iluasjad olid kaminasimsilt kadunud. Samuti regendivalitsuseaegne uhke kirjutuslaud, mida kadunud krahv oli alati kasutanud.