Ma ratsutan parema meelega oma maadel, kui Hyde Parki ratsateedel, mõtles ta. Kuid tal oli tunne, et onu on vastu ükskõik millisele ettepanekule.
Onu ootas kuuletumist.
Ei kavatsegi, lausus Zarina enesele väärikalt. Ta võib olla mu hooldaja, kuid ma kulutan o m a raha ja mul võivad olla o m a soovid.
Sellegipoolest oli Zarinal kõhe tunne.
Kui kohv joodud ja kindral oli lõpetanud väikese klaasi portveini, lahkusid nad söögitoast. Onu oli juba öelnud, et tal pole soovi üksi jääda, just nagu kardaks ta, et Zarina kaob minema ja läheb magama.
Ma olen tõepoolest väsinud, mõtles Zarina, kui nad salongi läksid. Aga ma ei taha juba esimesel õhtul onu Alexandriga tülli minna.
Duncan oli süüdanud kristallkroonlühtrid, mis muutsid toa väga õdusaks. Kui õnnelikud nad kõik oleksid, kui ema ja isa teda siin ootaksid, mõtles Zarina. Talle meenus, kuidas isale olid paljud tema öeldud asjad nalja teinud, ja kuidas ema silmitses teda armastava pilguga, ning Zarina teadis, et mõlemad vanemad armastavad teda väga.
Kindral jäi kamina ette seisma. Tema näol oli tuttav ilme, mis näitas, et tal on kavatsus loengut pidama hakata. Zarina püüdis meenutada, mida ta on valesti teinud, kuid talle ei tulnud midagi taolist meelde.
Ta istus ja jäi ootama, asetades käed häbelikult sülle.
“Üks põhjustest, miks ma sinuga kaasa ei sõitnud, Zarina,” alustas kindral, “on see, et mul oli tähtis jutuajamine asjus, mis puudutab sind ja sinu tulevikku.”
“Puudutab mind, onu Aleksander?” küsis Zarina üllatunult.
Tal käis peast läbi mõte, et onu võis rääkida ühega nendest meestest, kes oli talle Devonshire’i hertsoginna ballil abieluettepaneku teinud. Ball oli väga muljetavaldav ja tädi oli kutset saades väga rõõmus. Devonshire House asus Piccadillyl. Oma kullatud trepikäsipuude ja Berkeley skväärini ulatuva aiaga oli see üks Londoni silmapaistvamatest majadest. Ka selle omanikud olid silmapaistvad. Varem Manchesteri hertsogiga abielus olnud hertsoginna oli silmapaistev iludus. Nüüd, kui ta oli Devonshire’i hertsoginna, kippusid kõik ta vastuvõttudele. “Sa naudid iga hetke,” oli leedi Bryden öelnud Zarinale erutatult, kui kutse saabus, “ja loomulikult tuleb osta sulle uus kleit, kuigi kapis on veel kaks sellist, mida sa pole kordagi kandnud.”
Zarina pidas seda kasutuks eputamiseks. Kuigi rahas polnud küsimus, oleks Zarina kleidi passimiseks kuluva aja meelsamini pargis ratsutanud või jalutanud. Kuid tädi rõõmuks olid nad Bond Streeti kõige kallimasse riidepoodi läinud. Sealt ostetud kleit oli vaieldamatult kõige ilusam, mis tal eales oli olnud. Loomulikult oli see valge – ükski debütant ei söandaks kanda “värvilist” kleiti. Selle tikandid olid kaunistatud pärlite ja teemantidega ning tegumood tõi hästi esile ta peenikese piha. Ka sobis see suurepäraselt ta heledate kuldsete juuste ja piimvalge nahaga.
Kui nad teemantide sädeledes ballile jõudsid, ei üllatanud Zarinat, et nad tekitasid sensatsiooni, kuigi saalis viibis nendest hulk palju kõrgemal seltskondlikul positsioonil olevaid inimesi.
Tantsupartnerid piirasid Zarina ümber. Enne seda, kui nad pärast keskööd lahkusid, oli ta saanud kaks abieluettepanekut. Tal oli raske keelduda ja veel raskem kosilastest vabaneda, kuid ta oli õppinud vastama, et rääkigu mehed tema onuga. See oli väga tõhus meetod, sest kindral oli väga sõjakas ja terava keelega.
Üks noormees teise järel oli lahkunud nende Belgrave’i skvääril asuvast majast “saba jalge vahel”, nagu onu tavatses öelda.
“Ma tean kõike sellest noorest lipitsejast, kes täna hommikul mu jutul käis,” oli onu tavaline selgitus. “Kaelani võlgades ja taolise suguvõsaga, mis ei kõlba isegi halvimaks vaenlaseks.”
“Tänan sind, onu Alexander, et ta minema saatsid,” ütles Zarina. “Mul on raske neile selgitada, et ei taha ühegagi neist abielluda.”
“Sa tegid õigesti, et ta minu juurde saatsid,” kiitis kindral vennatütart.
Zarina arvates oli onu suurepärane “valvekoer”. Tegelikult ei võtaks Sir Alexander seda komplimendina.
Nüüd mõtles Zarina, et kui need kaks, kes olid teda kosinud, pole kõlblikud, polnud tal tahtmist nendega uuesti kohtuda.
“Sind võib-olla üllatab,” ütles kindral, “et mees, kes mind pool tundi pärast sinu lahkumist külastas, oli Malnesbury hertsog.”
Zarina ei mõistnud, mil moel peaks see teda puudutama.
“Ma tunnen teda palju aastaid,” jätkas kindral. “Me teenisime temaga kunagi ühes rügemendis. Kui ta palus end vastu võtta, ei osanud ma arvata selle põhjust.”
Zarina kuulas, kuigi onul võttis asja tuumani jõudmine tükk aega. Ta ei mõistnud ikka veel, miks peaks ta olema hertsogist huvitatud.
“See, mida Malnesbury minult palus,” lausus kindral aeglaselt, otsekui iga sõna kaaludes, “ja see, kui korrektselt ta seda tegi, oleks eeskujuks paljudele noorematele meestele. Nimelt palus ta minult luba sinu armastust võita.”
Zarina vaatas onule jahmunult otsa. “Armastust võita?” kordas ta segaduses. “Mida ta sellega mõtles?”
“See, mu kullake, tähendab, et tema kõrgeausus soovib, et sa saaksid tema naiseks. Ja see on suur au.”
Zarina oli hetke sõnatu. Siis küsis ta: “Tema… naiseks? Kuid… ta on… väga vana!”
“Malnesbury on natuke üle viiekümne viie,” ütles kindral, “kuid ta on hea tervise juures ja sportlik mees, kes veedab suurema osa ajast maal.”
“Ma mäletan teda leedi Coventry möödunud kolmapäevaselt vastuvõtult,” ütles Zarina. “Ja ma vist tantsisin temaga ühel igaval ballil Grosvenor skvääril, kuid ma pole temaga sõnakestki rääkinud.” Ta hakkas naerma. “Ma loodan, et sa ütlesid talle, et see on võimatu.”
“Võimatu?” hüüatas kindral. “Kas sa saad aru, mida räägid?”
“Muidugi saan,” vastas Zarina, “ja omavahel öeldes on taoline naeruväärne ettepanek mehe poolt, kes võiks vanuse poolest minu vanaisa olla, lausa jultumus.”
“Sa ei tea, mida sa suust välja ajad,” ütles kindral teravalt. “Muidugi pole Malnesbury poisike. Samas on ta juba viis aastat lesk olnud ja tal pole õiget pärijat.” Ta põrnitses Zarinat vihaselt ja jätkas siis: “Tal on viis või kuus tütart, kuid ei ühtegi poega.”
“Mind ei huvita, kui palju lapsi tal on,” ütles Zarina, “ja kui sa teda julgustasid, onu Alexander, tegid sa suure vea. Ma ei abielluks hertsogiga ka siis, kui ta oleks viimane mees maailmas!”
“Püha taevas, tüdruk! Kas sa oled peast segi?” küsis kindral vihaselt. “Suurem osa noortest naistest hüppaks rõõmust lakke, kui neil oleks võimalus Malnesbury hertsogiga abielluda!” Ta jätkas, ärritusest kogeledes: “Ta palub sind endale n a i s e k s! N a i s e k s, sa väike lollike! See tähendab, et sinust saab hertsoginna ja tema majesteedi seltsidaam.”
Zarina surus käed rusikasse.
“Ma kordan uuesti, onu Alexander, et kui sa andsid hertsogile lootust, et minust võiks saada tema naine, siis tegid sa suure vea. Nagu ma juba ütlesin, ei abielluks ma temaga isegi siis, kui ta oleks viimane mees maailmas!”
“Siin teed sina vea – väga suure vea!” lausus kindral sõnu ükshaaval rõhutades. “Ma ütlesin hertsogile, et tema ettepanek on teretulnud ja et mul on hea meel, kui temast saab sinu abikaasa.”
Zarina hingas sügavalt sisse. Onu hääletooni järgi mõistis ta, et kindral ei loobu oma tahtmisest. Ta teadis, et nüüd peab ta võitlusse astuma.
“Võib-olla on sul raske mõista,” ütles ta, “kuid ma ei taha saada hertsoginnaks ega abielluda mehega, keda ma ei armasta. Ja kuidas ma suudaksin armastada kedagi nagu…