“Teil on õigus,” tunnistas Jenkins, “ja me oleme siin isekeskis arutanud, et kes selle ostab, mis saab majateenijatest ja mõisatöölistest ning kas nad kaotavad töö.”
Zarina teadis väga hästi, milline õnnetus see oleks. Paljud neist, kes Linwoodi mõisas töötasid, olid nagu tema oma töölisedki käinud oma isade, vanaisade ja vaarisade jälgedes.
Priory mõisahoone oli üks kauneimaist, mida Zarina oli eales näinud. See oli läinud esimese Linwoodi krahvi valdusesse mungakloostrite likvideerimise ajal. Selle oli kinkinud talle Henry VIII kuninga teenistuses üles näidatud vapruse eest.
Kuidas saab Rolfe sel kõigel minna lasta, küsis Zarina eneselt.
“Kogu see lugu on äärmiselt masendav,” ütles Jenkins, “ja ma ei tahaks, preili Zarina, et teie esimene kodus viibimise päev nii nukker oleks.” Ta jäi korraks mõtlema ja lisas siis: “Müük algab kell kaks ning sinna koguneb hulk rahvast vaatama, kes ostab ära mööbli ja maalid. Aga neid ei huvita, kes ostab Priory.”
Zarina ei vastanud. Ta mõtles sellele, kui traagiline see kõik on ja kui väga oleks see tema isa ja ema kurvastanud. Kui nad oleksid elus, oleksid nad püüdnud krahvi ja Darcyt igal moel aidata.
Zarina oli kindel ka selles, et nad oleksid aidanud Rolfe’i. See oli ka Rolfe’i kodu, mida ta oli lapsest saati armastanud.
Zarina mäletas esimest lastepidu Priorys. Ta oli olnud väga väike ja istunud hoidja süles. Poisid olid mänginud teiste omaealiste lastega. Hiljem, kui Zarina oli vanem, õrritasid vennad teda mõnikord, kuid tõstsid ka kätele, et ta saaks jõulupuu otsast kõige parema kingituseni küünitada.
Priory oli Zarinat alati võlunud. Seal oli tohutu suur söögisaal, kus mungad olid pikkade laudade ääres istunud. Ja väga ilus kabel. Krahvinna sisustatud toad mõjusid maagiliselt.
Jenkins ütles Jäälinnu valjaid kinnitades: “Kui kolonel teaks, mis siin sünnib, oleks ta väga kurb.”
“Ma olen kindel, et papa oleks püüdnud härra Rolfe’i aidata,” lausus Zarina vaikselt.
Järsku tundis ta, et tema ise peab seda tegema. Muidugi ta aitab – kes suudaks seda temast paremini? See mõte käis nagu piksenool ta peast läbi.
Jenkins oli Jäälinnu saduldamise lõpetanud. Ta hakkas hobust latrist välja talutama, kui Zarina ütles: “Oota pisut! Sadulda hobune ka härra Bennetti jaoks. Ma lähen majja ja räägin temaga.”
Jenkinsi vastust ootamata jooksis ta üle munakividega sillutatud õue ja tormas külguksest sisse. Ta avas härra Bennetti kontori ukse ja leidis mehe laua taga istumas. Zarinat nähes tõusis ta püsti, naeratas ja sirutas käe. “Tere tulemast koju, preili Zarina! Te olete liiga kaua ära olnud.”
“Ma tunnen ise ka seda,” vastas Zarina. “Aga nüüd, härra Bennett, me ratsutame Priorysse.”
“Priorysse,” lausus härra Bennett kaastundlikult. “Mul on kahju, et te kuulsite kohe koju jõudes halba uudist.”
“Jenkins rääkis mulle juhtunust,” ütles Zarina. Ta vaatas vargselt üle õla tagasi. “Tulge kohe minuga kaasa ja võtke tšekiraamat ühes.”
“Aga, preili Zarina…” alustas härra Bennett.
Zarina peatas ta käeviipega. “Tulge,” ütles ta. “Teel räägime.”
Zarina tundis, et nad peavad silmapilk lahkuma. Kui onu – kes on varajane tõusja – juhtub tulema alla, hakkaks ta uurima, kuhu Zarina läheb. Ja siis püüab ta teda kindlasti takistada.
Nüüd, kui ta sellele mõtles, oli Zarina veendunud, et onu teab, mis on krahvi ja Darcyga juhtunud. Ja hoidnud uudised endale, kuna ei soovinud Zarinat teadvat, mis kodus sel ajal juhtus, kui neiu Londoni seltskonnas edu saavutas.
See oli vale otsus, mõtles Zarina ja otsustas, et ei lase ennast nüüd enam keelata.
“Ruttu!” ütles ta. “Ja nagu ma ütlesin – võtke mu tšekiraamat kaasa!”
Kindrali soovitusel oli Zarina jätnud majasse ja mõisasse puutuvad rahaasjad härra Bennetti käsutusse. Kuigi alaealine, võis Zarina oma raha vabalt kasutada.
“Sa leiad peagi, et nii on väga mugav,” oli onu öelnud. “Oleks väga tüütu kirjutada kogu aeg välja tšekke igasuguste kulutuste nagu näiteks remondi eest. Bennettit võid sa täielikult usaldada.”
“Ma tean seda,” vastas Zarina. “Papa ütles, et ta on igas mõttes väärt mees.”
Zarina oligi järginud onu nõuannet. Ta oli teinud Couttsi pangale korralduse maksta välja kõik tšekid, millele oli alla kirjutanud William Bennett.
Ja polnud sellele rohkem mõelnud.
Nüüd nägi ta, et tema palve üllatas härra Bennettit. Kuid ta kuuletus sõna lausumata. Kui Bennett võttis lauasahtlist tšekiraamatu, läks Zarina toast välja.
Selleks ajaks, kui ta jõudis tallide juurde, oli Jenkins kaks hobust õue talutanud. Jäälind ootas selgaistumispuki kõrval.
Härra Bennett oli käinud läbi oma majast, mis asus sissesõidutee otsas. Tal olid jalas ratsasaapad. Zarinaga liitudes oli tal käes ratsapiits.
Zarina ratsutas üle õue koplisse. Selle taga olid tasased niidud, kus tema ja isa olid galoppi sõitnud. Härra Bennett püüdis ta seal kinni. Zarinal oli hea meel, et tal oli võimalus kas või ajutiselt onu silma alt ära saada.
Et suurendada vahemaad enda ja kindrali vahel, ratsutas ta kiiresti kahte maavaldust lahutavate puude vahele. Metsa vahel oli lai hobusetee.
Kui hobused astusid sammu, ütles Zarina härra Bennettile: “Mul on Prioryga seoses üks mõte, kuid ma ei taha rääkida sellest enne, kui olen härra Rolfe’iga olukorra üle aru pidanud. Nüüd peab vist küll ütlema, et härra lordiga.”
“Mõistan,” vastas Bennett. “Kuid andke mulle andeks – enne, kui te midagi suure kiiruga ette võtate, peaksite kindraliga nõu pidama.”
“Just seda ma teha ei kavatse,” lausus Zarina kindlalt. “Ma olen täiskasvanud inimene ja otsustan ise oma elu üle, eriti selles osas, mis puudutab minu õnne.”
Härra Bennett heitis talle kiire pilgu. Zarina teadis, et mõisavalitseja on uudishimulik, kuid ta ei mõelnudki meest rohkem valgustada ja lisas kiirust.
Vähem kui poole tunni pärast hakkas Priory härrastemaja paistma. Mungad, kes selle kunagi ehitasid, olid valinud suurepärase koha. Hoone asus madalal künkal ja mets kaitses seda külma põhjatuule eest. Nagu tollal kombeks, oli hoone pikk, ja selle valged seinad särasid nagu kalliskivid sametise roheluse taustal. Maja ees vulises kitsas jõgi, kust mungad olid kala püüdnud. Suviti olid jõel aerutanud Darcy ja Rolfe.
Mida lähemale Zarina jõudis, seda rohkem kõik teda võlus. “Kuidas on võimalik lõhkuda midagi, mis on nii täiuslik?” küsis ta eneselt.
Nüüd nägid nad, et eesõues seisis mitu tõlda. Ja mööda pikka sissesõiduteed lähenes majale hulk jala saabuvaid inimesi.
Zarina ratsutas otse peaukse ette. Ta tuli hobuse seljast maha ja ütles Bennettile: “Palun viige hobused talli ja tulge suurde halli.”
“Saab tehtud, preili Zarina,” vastas Bennett.
Bennetti näoilmest ja hääletoonist luges Zarina välja, et mõisavalitseja ei kiida ta tegu heaks. Võib-olla kardab ta, et tal tuleb pahandusi. Kuid Zarinat ei huvitanud härra Bennetti tunded. Ta mõtles enesele ja piinadele, mida oli öö läbi kannatanud.
Ta läks välistrepist üles, astus majja ja suurde eeskotta. Seal olid mungad kunagi teekäijaid tervitanud, neid ei aetud sealt kunagi minema.
Nüüd kubises eeskoda meestest, kes kandsid oksjonipidaja puldi ümber kokku pilte ja mööblit. Puldi kõrval seisid ka laud ja tool abilise jaoks, kes pani kirja pakkumised ja ostjate nimed.
Mitte