Vikerkaar. 5 2021

„hüsteerilisi naisi“, kelle meelest on rõõmsameelne kunst muutunud pingelises rahvusvahelises olukorras kohatuks. (Mida oleks Yeats arvanud Adorno aastakümme hilisemast mõtteterast luuletuste kirjutamise võimatusest pärast holokausti?) Originaali „King Billy“ viitab nii William III-le, kes kasutas 1690. aastal Iirimaal Boyne’i lahingus suurtükiväge, kui ka Saksa keisrile Wilhelm II-le, kelle tsepeliinid pommitasid Esimeses maailmasõjas Inglismaad. Järgmises stroofis arendab Yeats oma käsitlust tragöödiast kui kõrgema rõõmu eelastmest ning vajadusest teatava külma, ebasentimentaalse kire järele. Kolmanda stroofi keskmes on Yeatsi hilisluule püsiteema, tsivilisatsioonide tõus ja langus. Kultuurisaavutuste kaduvuse näitena nimetatakse vanakreeka kujuri Kallimachose (5. saj e.m.a) hävinud teoseid. Kaks viimast stroofi kirjeldavad hiina nikerdust. Refräänina kordub rõõmsa reipuse tähtsus tragöödia korral – seekord hommikumaa tarkusena.

      Vastandina Yeatsi humanistlik-skeptilisele minale hakkab tema hilisemas loomingus tooni andma nietzschelik antihumanist, julmuse ja vägivalla heroiseerija – ehk natuke sarnaselt abstraktne mõttelaad kui see, mida ta pidas süüdlaseks oma noorussõbrannade ilu kuhtumises. Yeats tunnistas, et tal on „fanaatiku süda“, ja kirjutas ühes essees: „Arvan, et meie elu tavaline seisund on vihkamine – ma tean, et minuga on see nii –, ärritus avalike ja privaatsete sündmuste ja isikute vastu.“ Tõenäoliselt just need temperamendijooned võimaldasid tal nii täpselt tabada fanatismi ja vihkamise poliitilisi avaldumisi.

      1936. aastal ilmus Yeatsi koostatud antoloogia „The Oxford Book of Modern Verse“. Yeatsi valik kaasaja ingliskeelsetest luuletajatest oli õige iseäralik, nagu ka selle põhjendused muidu huvitavas eessõnas. Muuhulgas jättis Yeats kõrvale Esimese maailmasõja kaevikupoeedid põhjendusega, et need olevat liialt keskendunud passiivsele kannatamisele. (Vt Ene-Reet Sooviku tõlkeid Rupert Brooke’i, Wilfred Oweni ja Isaac Rosenbergi loomingust ning järelsõna „Kaevikutest“, Vikerkaar, 1997, nr 7/8.). „Kõikides suurtes tragöödiates on tragöödia rõõm mehele, kes sureb; Kreekas traagiline koor tantsis,“ kirjutas Yeats ja lisas: „Kui sõda on hädavajalik või hädavajalik meie ajal ja kohas, siis oleks parem unustada selle kannatused, nii nagu me unustame palaviku ebamugavuse, mäletades oma mugavust keskööl, kui temperatuur langes, või nagu me unustame mõne piinavama haiguse halvimad hetked.“

      Ühes oma paljudest autoepitaafidest „Ben Bulbeni all“ (1938) kirjutas Yeats: „Teie, kes te olete kuulnud Mitcheli palvet: / „Issand, saada meie ajale sõda!“, / teate, et kui kõik sõnad on öeldud / ja mees võitleb hullunult, / langeb kaua pime olnud silmadelt miski / ja tema poolik vaim saab täielikuks...“ (John Mitchell, 1815–1875, oli iiri rahvusliku liikumise tegelane.) Kogu oma unistajalikkuse juures pidi Yeats ometi teadma, et Esimeses maailmasõjas ei kannustanud sõdureid enamasti hullunud võitlusekstaas. Oma aru kaotasid nad pigem just säärastes „passiivsetes kannatustes“, mida Yeats kaevikuluulele pahaks pani, sest see tema heroilisusekujutelmaga kokku ei läinud. Oma kainematel hetkedel (nagu ülestõusu- ja kodusõjaluuletustes) pidi lühinägelik ja hajameelne poeet ju teadvustama, kui vähe sellist rõõmsat amoraalset ja heroilist lõbusat julmust moodne sõda päriselt pakub ning kui raske on seda isegi sellisel juhul eristada tavalisest kaabaklusest.

      PS. Avaluuletusest. Tuleb tunnistada, et Esimene maailmasõda, erinevalt Teisest, mõjus muusadele virgutavalt. Nii oma patsifistlikul (ekspressionistid, dadaistid) kui ka entusiastlikul kujul (futuristid, Apollinaire) vabanes luule romantilisest retoorikast. Keeleköndistamise tööga jõudis küllap kõige kaugemale Preisi postiametnik ja ohvitser August Stramm (1874–1915). Oma napis loomingus leiutas ta väljendamatu õuduse väljendamiseks neologisme ja taandas süntaksi selle algelementidele – võib-olla natuke sarnaselt Giuseppe Ungarettiga, kuid minnes grammatika lammutamises kaugemale. Erinevalt tagalameestest Yeatsist või Rilkest ei pidanud Stramm sõda millekski toredaks ega hellitanud illusioone selle heroilisusest. Kuid läbi kannatuste viis sõda iseäraliku ekstaasini ka tema. Stramm kirjutas idarindelt oma kirjastajale hüüumärkidega koonerdamata: „Elu ja surm on eriliselt üks. Mõlemad on üks. Lahing ja katsumus ja surm ja ööbik – kõik on üks. Üks! Ja võitlus ja magamine ja unenägu ja tegutsemine on kõik üks! Mingit lahusust pole! Kõik käib kõigega kokku ja ujub ja sätendab nagu päikene ja kuristik. Ainult kord valitseb üks, kord teine. Nõnda võitleme nälgime sureme laulame meie. Kõik! Soldat ja juht! Öö ja päev. Laibad ja õied. Ja minu kohal särab üks käsi! Ma ujun läbi kõige! Olen kõik! Mina!“ Paar nädalat hiljem, 1. septembril 1915 sai ta Valgevene soos käsivõitluses kuuli pähe.

      M. V.