Millal ohver on piisav? – Teab taevas.
Meie osaks jääb taas ja taas
üles lugeda nimesid, just
nagu ema nimetab last,
kui pärast suurt mürgeldust
on uni võitu saand tast.
Eks saabus ju öö, mis muu?
Ei öö, hoopis surm on see;
kas see surm oli asjatu?
Ehk Inglismaa valskust ei tee
ja antud sõna ei murra?
Me teame, mis unelm neis kees,
et neil selle eest tuli surra;
kas liigarmastus südames
oli süü, miks hukka nad said?
Nad märkigu üles mu värss:
MacDonagh ja MacBride
ja Connolly ja Pearse
nüüd, kõikjal ja alati,
kus rohelist kantakse – nad
on muutunud üleni:
jube ilu on võtnud maad.
25. september 1916
Ühest poliitvangist
Tal püsi polnud eal, kuid endas
nüüd pidi seda leidma hulgi,
sest tiirulgi hirm kadus, lendas
ta juurde kongi hiljukesi,
tal laskis silitada sulgi
ja sõi ta sõrmest raasukesi.
Kas meenus, kui ta sulgi puutus,
aeg, enne kui tal üleliia
vaim kibedalt abstraktseks muutus
ja mõte täitus karjavaenust –
pime pimedate viija
koos joomas nende reostund kaevust?
Kui nägin ammu, kuis ta ratsa
Ben Bulbeni all jahil käis,
maanurga ilus säras vasta
ta üksik, metsik noorusind,
nii puhas, armas siis ta näis
kui kaljul kasvand merelind,
kes, pesa hüljand, jätnud kodu,
nüüd vete kohal balansseeris,
et silmitseda rahnurodu
või pilvebaldahhiini varje,
all valge rinna tormikeeris,
kust kostmas mereõõnte karje.
Eva Gore-Boothi ja Con Markiewiczi mälestuseks
Õhtuvalgus, Lissadell,
klaasuksed lahti lõunasse,
kaks neidu, kaunid mõlemad,
siidkimonos, üks neist gasell.
Aga mässav sügis pöab
õie suve vanikust;
vanem surma mõisteti,
armu sai, kesk pimedaid
nüüd üksipäi veab vandenõu.
Mis kannab nooremat, ei tea,
vist ähmane utoopia –
seesuguse poliitika
luukere-kõhn võrdpilt ta näib.
Mul külastada olnud plaan
küll üht, küll teist, et rääkida
tost George’i-aegsest häärberist
ja mälupilte segada
me noorusaja juttudest –
kaks neidu, kaunid mõlemad,
siidkimonos, neist üks gasell.
Head varjud, nüüd te teate kõik,
kui mõttetud kõik võitlused
on tavatõe ja -vääraga.
Süütutel ja kaunitel
ainus vaenlane on aeg;
paluge mul läita tikk
ja teine, kuni sütib aeg,
et tõuseks, tormaks tulemöll,
kuni iga tarkki teab.
Meie tööks suur lehtla jäi,
nemad mõistsid süüdi meid.
Läita tikk ja puhuda.
Oktoober 1927
Maantee mu ukse all
Mu ukse all maakaitsemees,
Falstaffi moodi muhe jorss
teeb sõjanalja, nägu ees,
kui kuuli saamise idees
võiks olla vahvaim farss.
Pruun leitnant meestega, kel üll
on poolenisti rahvusvorm,
peab kinni siin; ja kurta mul
on rahet, tuult, et ilm on hull
ja ploomipuu on murdnud torm.
Loen sulistahmapalle jõel
reas ujumas, ees emalind,
et matta kadedust sel moel;
siis pöördun jälle tuppa, meel
täis ulma külma lund.
Kuldnoka pesa mu akna juures
On mesilased pesa teind
mu seinamüüri mõrasse;
toob kübemeid kuldnoka lend.
Müür laguneb; ah, mesilind,
kärg kuldnoka tühja majja tee.
Uks lukkus, ise sulgunud
me oma ebakindlusse;
siin mees, seal maja hukkunud,
kuid kindlalt pole teada muud:
kärg kuldnoka tühja majja tee.
Teesuluks puu- ja kiviriit;
ju kolmas nädal kestab see;
öö varjus mööda veeti siit
noort verist surnud sõdurit:
kärg kuldnoka tühja majja tee.
Me südameid, mis tooreks läind,
fantaasiaga toitsime,
me vaenudes on suurem ind
kui armastuses; mesilind,
kärg kuldnoka tühja majja tee.
Surm
Ükski äng, ei lootus
ei saada surevat looma;
kuid inimest lõpu ootus
need kõik paneb välja tooma;
mitu korda ta surma saand,
mitu korda taas paranend.
Suur mees, kes asetand
on tapjate vastu end,
nii naeru alla seades
hingust