Eesti Kirjanike Liidu ajakiri. Ilmub alates 1986. a juulist. 36. aastakäik.
ISSN 2228-0936
Juuli-august, 2021. Nr 7-8
SISUKORD
August Stramm Lahinguväli
W. B. Yeats Luulet
Maarja Kangro Sõjareporter
Kristjan Haljak Sõjavahendid ilma eesmärgita
Zinovi Zinik Öö Okupatsioonide muuseumis
Martin Algus Hambad
Kondid
Triin Paja Luulet
Kristel Birgit Potsepp Luulet
Katrin Nyman-Metcalf Kosmos – lähituleviku sõjatander?
Ann Väljataga Vaikne ja luurav mittesõda küberruumis
Meelis Oidsalu Kuidas eestlane sõdib?
Susanna Veevo Aafrikast: olevik, tulevik ja Eesti ambitsioonid
Tõnis Saarts Sõda kui demokraatia ämmaemand
Gaby Zipfel „Viimaks ometi sealpool head ja kurja!“
Laura Mallene Vägivallatsejate ja vägistajate sõda
Kerti Tergem Hollandi kirjanikud sõjajalal
Margaret Tali Lähiajaloo teema Baltimaade nüüdiskunstis
KUNSTILUGU
Hilkka Hiiop, Robert Treufeldt Kunst Nõukogude sõjaväes. Eestlastest kunstnike mälestusi
VAATENURK
Paavo Matsin Setu soomusvägi
Ave Taavet Joonistused
Kujundus: Jüri Kaarma ja Eve Kask
Esikaanel: Maalitud mereväelane Hara lahe suure betoonstendi elektrijaamas Suurpea baasis. Foto: Frank Lukk. 2020
Tagakaanel ülal: Seinamaaling mereväe klubis Naissaarel, mis arvatavasti valmis 1986. aastal. Foto: Villu Plink. 2017
Tagakaanel all: Hara lahe suure betoonstendi elektrijaama sisevaade mereväelase maalinguga. Foto: Ainar Luik. 2017
AUGUST STRAMM
Lahinguväli
Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga
Sõmeramuredus suigutab raua
vered vildivad imbplekke
roosted sõmerduvad
ihud limastuvad
imu indleb ümber hävi.
Mõrvamõrvu
pilgub
lastepilke.
1915
WILLIAM BUTLER YEATS
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
Kui minult paluti sõjaluuletust
Poeedi suu mu arust nüüdsel ajal
võiks parem olla vait, sest võimet muuta
poliitiku meelt pole meie tööl;
on niigi sekeldamist luuletajal,
et laiska plikat huvitada suuta
või köita vanamehi talveööl.
Poliitika
Tänapäeval avaldab inimsaatus oma tähenduse poliitilistes terminites.
Thomas Mann
Nüüd nähes seda tüdrukut,
kuis mõelda Venemaa
või Rooma või Hispaania
poliitikast saaks ma?
Ent reisind mees on siin, kes maid
ja rahvaid silmas peab,
ja kogenud poliitik seal,
kes palju loeb ja teab –
ja vahest vastab tõelegi
see sõjaohujutt;
kuid, ah, kui saaks taas olla noor
käest hoides tüdrukut!
Lihavõtted 1916
Neid tulemas õhtuhäos
nägin kesklinna hallis tuiksoones,
ikka eleva ilmega näos
pärast tööd mõnes kontorihoones.
Vahetasin peanoogutusi
või viisakaid sisuta sõnu
või peatusin, tõttamisi
öeldes viisakaid sisuta sõnu;
ise haududes juba peas
mõnd nöökelugu või nalja,
mida klubis kaaslaste seas
aplombiga paisata välja;
justkui elus ei olekski muud
peale lõõbi ja tilulilu –
kõik on muutunud, muutunud,
on sündinud kohutav ilu.
Selle naisega kaasas käis
eluvõõra hea tahte passioon,
tema ööd olid vaidlusi täis,
kuni kärenes hääletoon.
Kas kaunimat häält olla võis,
kui ta sadulas jäneseid jahtis,
noor ja kütkestav, seltskonna õis?
See mees aga kooli juhtis
ning saduldas Pegasust;
ja see teine, ta seltsimees,
oli õide puhkemas just;
teda oodanuks kuulsus ees,
oli nõnda tundlik ta vaim,
nii söakas ta mõttelend.
Too kolmas, neist värvikaim,
näis üks suurustav joomavend.
Kuigi haiget ta mõnele tegi,
kes mu südames sügaval,
olgu koht laulus temalegi;
on hüljata tulnud ka tal
see argine juhuklounaad,
kogu endine ärplus ja ründ;
on muutnud taevast ja maad
ühe jubeda ilu sünd.
Eks süda, mis ajast aega
teab ainult üht sihti ja tõde,
saa nõiaväel sarnaseks paega –
rahn segamas voolu kesk jõge.
Siin hobune käib mööda teed,
seljas ratsanik, lindude retk
kulgeb pilvest pilveni, need
üha muutuvad iga hetk;
pilve vari veepeeglis on uus
igast minutist minutisse;
kabja alla jääb libe kruus,
hobu komistab pritsmetesse;
sookana sukeldub vette,
sookukk saadab kanale hõike,
kõik elavad hetkest hetke –
kivi