Kõik võib veel hästi minna. Heino Viik

sõber,” Aleksandra oli vahepeal ilmselt asitõendid üle vaadanud ja üsna rahulik.

      „Mis pagana sõber?” uuris Hugo edasi.

      „No vaata. Kui sa oma uue elukorralduse raames Pärnusse läksid, tuli Maarja mulle külla. Me rääkisime kõigest ja Maarja ütles, et mis sinagi siin enam paastud ning tegi mulle Tinderi konto. Kohe samal õhtul tuli palju sõnumeid ja Arturiga jäime vestlema.”

      „Ja millest te siis vestlete?”

      „Ah, kõigest. Ta aitab mul kasvuhoonet planeerida.”

      Kasvuhoone oli Aleksandra unistuste projekt, millega Hugo polnud paugust kaasa jooksnud ning valinud mõtleme-arutame-tee. Ühelt poolt oli Hugol rahast kahju – viletsat ei tahtnud ju teha, kuid teiselt poolt ei janunenud ta kasvuhoone püstitamisega seonduvate sekelduste järele.

      „Ahah. Kas olete kohtunud ka?”

      „Ei, ta elab Tallinnas.”

      Kui kes-kus-millal-asjaolud olid kaardistatud, vajus Hugo mõttesse. Üllatuslikult ei olnudki tal tungi truudusetu naise juurest ära joosta. Aleksandra polnud vist veel Arturiga malet mänginud, ent Hugo oli mures ja tahtis naist endale hoida.

      „Kuidas meie suhe saaks töötada?” päris ta pingest väreleva häälega. „Mida me peaksime teistmoodi tegema?”

      „Ei tea. Sa oled mulle nii palju haiget teinud, et mul on raske sind usaldada. Kõik need kritiseerimised ja mahajätmised. Ma tunnen, et ma pole sinu jaoks piisav,” tulid Aleksandral pisarad silma.

      Tõesti, algusaastatel oli Hugo püüdnud kaasat endasuguseks kasvatada. Samuti oli ta kaks korda tõsiselt kaalunud suhte lõpetamist, kuid ometigi olid nad lõpuks kokku jäänud. Mehed ei andesta midagi, aga unustavad kõik, naised andestavad kõik, ent ei unusta midagi. Nii on.

      „Teeme oma suhtele auditi,” tuli Hugole enda meelest hea idee. „Paneme kirja kõik kooselu jooksul haiget saamised ja räägime need teineteisele ära.”

      „Ei tea. Kindlasti vajan ma pikalt aega, et meie suhte üle järele mõelda. Et kas me peaksime üldse koos jätkama.”

      Asi oli tõsine.

      „Me võiksime seda siiski teha. Äkki kaotame muidu midagi väga väärtuslikku,” ütles Hugo vaikselt.

      „Olgu. Proovime ja vaatame, mis saab,” oli Aleksandra viimaks nõus.