Kui võimalik, püüdis Hugo tekitada õppijal teemaga isikliku seose. Koduse ülesandena pidid noored vestlema vanemate ja vanavanematega ning jagama järgmises tunnis ühe loo, kuidas on nõukogude aeg nende peret mõjutanud.
Kui neli tundi oli antud, asutas Hugo end lõunale. Karlovas polnud just palju söögikohti – ilmselt mängis selles rolli linnaosa suhteliselt väike elanike arv. Hugo seadis sammud vanasse tuttavasse Sparglisse. Ei saanud öelda, et sealne toit oleks alati maitseelamust pakkunud, kuid kindlasti oli tegu mõistliku hinnaga ausa kodutoiduga. Frikadellisuppi süües läks mõte kolleegidele, kes oma päeva veel jätkasid. Hugo koormus oli neli klassitundi päevas ja üks päev nädalas vaba ehk kokku 16 kontakttundi. Samas oli neil õpetajaid, kes andsid nädalas 22–25 tundi. See oli kosmos! Hugol tulid juba oma koormusega pea täistööpäevad. Hõlmas ju töö tundide ettevalmistamist, materjalide otsimist ning nende ülelugemist ja -vaatamist. Lisaks kodu- ja kontrolltööde parandamine ning õppijatele tagasiside andmine. Kui palju täisajaga töötavad õpetajad veel tööd tegid? 50 tundi nädalas? 60? Oli selge, et nad pidid kõige tehtud saamiseks lisa võtma ka nädalavahetusest. Kuidas see pinge nende vaimset seisundit ja peresuhteid mõjutas? Enamuse kolleegide hingeelu ta arusaadavalt ei tundnud. Paarkümmend aastat vanema direktoriga oli tal heas mõttes seltsimehelik suhe. Ta pidas Manfredist lugu ja Manfred temast. Direktori jutust oli ta aru saanud, et kolmandik tema tööajast kuluski inimeste probleemide kuulamisele, mis ulatusid bioloogilisest ja eksistentsiaalsest ängist rikkis pesumasinani välja. Arusaadavalt polnud tal enamikele probleemidele lahendust, ent tihtipeale piisas hädalisele ärakuulamisest ja mõistmisest. Kui sageli siis keegi ikka sinu päriselt ärakuulamiseks aega võtab, mõtiskles Hugo. Ja kui sellega kaasnes veel tunne – on siis sellel alust või mitte –, et vestluskaaslane sind mõistab, on tegemist imelise asjaga. Kontaktiga kahe inimese vahel. Kui tuua välja peamine omadus, mille pärast Hugo Manfredi austas, siis oli selleks kaastunne. Ju tundsid seda inimlikku tuge ka kolleegid, sest kollektiiv oli neil üldiselt ühtehoidev ja stabiilne.
Kohv sai joodud ja oli aeg end kodu poole asutada. Hugo elas umbes kilomeetri kaugusel, Lev Tolstoi tänaval. Talle meeldis pärast kehakinnitamist veidi jalutada. Isegi kui sada sammu pärast sööki ei too kaasa sadat eluaastat, siis hea enesetunde küll. Otse minekuks oli tee liiga lühike ja nõnda tegi Hugo ringi – läks mööda Lille tänavat üles, pööras sealt Tähe tänavale ja oli vähem kui poole tunniga koduukse ees.
5
Kodus valitses tohuvabohu. Tähendab, et lapsed olid kodus. Olgugi ootuspärane, ärritas kaos Hugot ikka ja jälle. Koridoris olid laiali jalanõud, toaukse juures vedelesid põrandal joped ja mütsid. Tere jäi vastuseta – lapsed vahtisid telekat. Köögilett ja telekalaud olid täis toidujäätmetega taldrikuid ja kasutatud söögiriistu. „Koristage kohe oma laga ära!” paukus Hugo. Tegelased hakkasid aegluubis liigutama, aga kaugeltki mitte sellises tempos, mida Hugo oma isalikus ranguses näha lootis.
„Kas teil on õpitud? Teate ju, et enne kui koolitööd pole tehtud, nutiseadmeid ei puutu.”
„Ee … meil polegi midagi õppida. Ma tegin juba kõik koolis ära,” teatas Oskar.
„Meile ei antudki midagi,” lisas Freia.
See võis nii olla, aga võis ka mitte olla, nagu ütles Hugo onu August, kes oli tuntud filosoofilise mõttelaadi poolest. Hugo ei viitsinud e-koolist kontrollida. Lapsed olid lahtise peaga ja said oma asjad üldiselt tehtud. Hugo tundis, et temapoolset koduse elu reguleerimist käskude ja keeldude vormis oli juba piisavalt ning seetõttu jättis ta kooliasjades vastutuse lastele. Tõsi, kuigipalju kantseldas ja jälgis väiksemat Aleksandra.
„Kuidas koolis läks?”
„Igav oli! Sõpradega oli lahe,” tuli Oskarilt mitte just esimest korda kuuldud vastus. Freia vaid noogutas nõustumise märgiks.
„Lugege nüüd midagi, enne kui telefoni lähete,” lõpetas Hugo ja suundus oma tuppa.
Oma ruumis tundis Hugo segu rahulolust, rõõmust ja kohalejõudmise tundest. Oma tuba oli talle pühamuks, kus ta luges, mõtles, töötas ja magas. Ta oli aseme juba kevadel kabinetti teinud, kuna Aleksandra kurtis, et mees norskab ega lase tal magada. Vähe sellest, et ta kaebas, ta asus ka jõuliselt tegutsema. Alates leebemast verbaalsest äratamisest, kuni nina kinnihoidmise ja lopsudeni ülakeha piirkonnas. Hugo solvus, võttis seda kui järjekordset äratõukamise märki ning kolis oma tuppa magama. Ei saa öelda, et see oleks nende niigi jahedaid suhteid oluliselt mõjutanud.
Hugo pakkis asjad lahti ja avas arvuti. Ta ei viitsinud hakata kohe järgmise päeva tunde ette valmistama, vaid eelistas seda teha õhtul seitsme paiku. Tema kui staažika pedagoogi eeliseks oli, et tundide ettevalmistamine ei võtnud nii palju aega kui alustaval õpetajal. Paarkümmend aastat tagasi kulus kogu tema vaba aeg tundide ettevalmistamisele – et teada õpetatavast kõike ja mitte ühelegi küsimusele vastust võlgu jääda. Nüüd oli kõike-teadmise paine järele andnud ja ta võis õppija küsimusele kergesti vastata, et ei tea, uurigu küsija ise välja ning öelgu talle ka. Teemast sõltuvalt võttis tal tunni ettevalmistamine pool tundi kuni tund ehk et õhtul oli lootust paari tunniga hakkama saada.
Hugo logis sisse LHV Traderisse ja vaatas üle oma positsioonid. Investeerimine oli tema hobi juba kakskümmend aastat ja sellest tulenev passiivne sissetulek tõstis enesehinnangut. Muidugi polnud algkapital tekkinud õpetaja palgast säästes. Pangas töötava sõbra soovitusel võttis ta alustades 20 000 krooni laenu ja ostis selle eest emissioonist Tallinna kaubamaja aktsiaid. Aktsia hind tõusis, Hugo müüs need maha ja ostis järgmised aktsiad. 1997. aasta Aasia finantskriisi ajaks oli ta omadega Hansapanga aktsiatesse jõudnud. Siis oli tal suur töökoormus ja õnneks polnud aega finantsturge jälgida. Aktsiad jäid müümata ning aastate pärast tuli Swedbanki ülevõtmispakkumine Hansapanga aktsiatele, mis kasvatas tema portfelli väärtuse juba paarisaja tuhande kroonini. Osalt õnnest, osalt elukogemusest tulenevalt oli Hugol õnnestunud säilitada kriiside ajal kaine pea ning ta oli vältinud suuremaid kaotusi. Ja neid turuvõnkeid oli ikka olnud. 1998. aastal oli Vene kriis, 2000 lõhkes USA-s tehnoloogiaaktsiate mull, 2001 sõitsid lennukid kaksiktornidesse, 2008 sügisel algas ülemaailmne finantskriis. Nõnda tasapisi investeerides oli tema portfell nüüdseks jõudnud umbes 120 000 euroni, mis andis aastas keskeltläbi 10 000 eurot sissetulekut intresside ja dividendidena. See peaaegu duubeldas tema ligi üheksasajaeurose õpetajapalga kätte.
Hugo kiikas LHV investeerimisfoorumisse. Midagi uut ja huvitavat polnud. Lisaks tavalisele infovahetusele torkas silma mõne osalise optimism ja kiitlemine. Kukemad vennad panid lausa oma tehingud välja. Ja-jaa, mõtles Hugo, investeerimine on ikka rohkem nagu maratoni jooksmine, mitte sprint. Andku jumal neile jõudu ja vastupidavust. Ka Financial Timesi ja Bloombergi pealkirjad ei kutsunud klikkima ning Hugo võis rahuliku südamega tugitooli lugema suunduda. Ta luges korraga kolme raamatut. Lisaks Oshole veel Thedore Zeldini „Elu varjatud rõõme” ja ilukirjandusest Tšehhovi „Ariadnat”. Valik langes Zeldinile ja varjatud rõõmudele. Lugemine oli kindlasti üks nendest. Palju neid rõõme elus üldse on, kui aktiivsust toitev paljunemispalang möödub? Hugole kindlasti söömine, tume šokolaad, kuivatatud puuviljad ja pähklid, kohv, vein, muusika, sõpradega vestlemine, vahel ka perega olemine ning muidugi seks. Umbes sellises järjekorras, kui võtta aluseks nähtuse esinemissagedus. Hugo avas raamatu.
6
Käes oli reede pärastlõuna ja Hugo jaoks aktiivne töönädal möödas. Oli läinud enam-vähem, sõnniku maitset suhu ei jäänud. Samas oli selge, et energiakõver liikus aprillis veel alla. Ta tundis väsimust ja oli kergesti ärrituv. Hugo oli lastega sõidelnud ja istus nüüd oma toas arvuti taga. Uudised üle vaadanud, suundus ta Facebooki. Võib-olla oli see isegi õnnistus, et peale ERR-i oli enamik