„Vajame kohe meditsiinilist abi,“ teatas Gram raadiosaatjasse. „On toimunud granaadiplahvatus. Kolm politseinikku on raskelt haavatud, vähemalt neli kergemalt.“
Keskus oli kursis, mis laadi operatsiooni Gram juhtis. Operaator lisaküsimusi ei esitanud.
Veel mitu inimest olid saanud väiksemaid lõikehaavu, ninast ja kõrvadest jooksis verd. Gram saatis nad autost esmaabivarustust ja relvi tooma. Üks politseinik asus Wistingu kohale.
Raadiosaatja ärkas jälle ellu. Võimukam hääl soovis olukorra kirjeldust.
Kittil Gram heitis pilgu teele, kuhu oli kadunud Tom Kerr.
„Meil puudub kontroll objekti üle,“ teatas Gram. „Ta on relvastatud ja liigub jalgsi lõuna-ida suunal.“
„Teed on vaja kinni panna,“ lausus Wisting. „Ja saatku helikopter.“
Gram tõstis raadiosaatja uuesti suu juurde ning palus ristmikele ja strateegilistesse kohtadesse patrullpostid välja panna.
„Palun ka toetust Heli 3-0 ja Uniform 3-0 näol,“ jätkas ta.
Uniform 3-0 oli politseikaater. Praegusel ajal aastast seisis see tavaliselt kai ääres.
„Vastu võetud,“ kostis teisest otsast.
Stiller oli rääkinud telefoniga. Ta lõpetas kõne ja tuli nende juurde. Nägu oli mullane ja liivane.
„Kutsusin tsiviilriietes jälitusrühma, kes katavad ära lähimad teed,“ ütles ta. „Neli üksust.“
Raadiosaatja krabises.
„Kiirabihelikopter on teel,“ anti operatsioonide keskusest teada. „häirekeskus saadab arstid ja viis autot.“
Gram kinnitas, et on teate kätte saanud.
Tulid uued teated. Lähenevate üksuste, positsioonide ja arvestuslike saabumisaegade kohta. Gram vastas ning jagas meeskondadele juhtnööre.
Olukorrast hakkas tekkima selgem pilt. Haavatute eest oli hoolt kantud ja nad said teha veidi ka muud peale kiirabi ootamise.
Wisting heitis pilgu meelemärkuseta politseinikule. Särgiriba pahkluu ümber oli verest läbi imbunud, aga paistis, et enam seda ei tulnud. Noormehe vanus paistis jäävat 20. eluaastate keskele. Munder oli ribadeks ja nägu verine.
„Kõik läheb hästi,“ kinnitas Hammer. „Peale jala muid väliseid vigastusi ei ole.“
„Ma kardan rohkem seda, et lööklaine on põhjustanud sisemisi vigastusi,“ vastas Stiller ja heitis pilgu politseinikule, kes istudes verd köhis. „Et kopsud said pihta.“
Hammer tõmbas jope selga.
„Mis õigupoolest juhtus?“ küsis ta ringi vaadates.
Wisting tegi tiiru ümber kraatri, uuris nõlva ja leidis, mida oli otsinud. Rohus vedeles õngenöör.
„Tõmbetraat,“ ütles Hammer.
Ta tõmbas seda enda poole. Traadi otsas oli käsigranaadi splint.
„Kerr pani granaadi plahvatama, kui aiaaugust läbi jooksis,“ sõnas ta sinnapoole osutades.
Wisting heitis pilgu rajale, mida mööda Tom Kerr oli jooksnud. Neile lähenes koerajuht. Tema käsi ja vormirõivaid kattis eemal lamava koera veri.
Eemalt kostsid operatiivautode sireenid.
Koerajuht vajutas rinnatasku külge kinnitatud raadiosaatja heli kinni ja vaatas vihaselt ringi. Pilk jäi Claes Thanckele, justkui oleks kõik olnud advokaadi süü.
„Kurat, tal oli püstol,“ tõstis koerajuht oma verised käed üles. „Keegi viis talle relva.“
Mehed, kelle Kittil Gram oli saatnud esmaabivarustuse ja relvade järele, olid tagasi. Ühel neist oli ka kaart, mille ta laiali laotas. Wisting jäi nende ümber kogunenud ringi servale, aga nägi piisavalt. Paistsid oja ja punktiirjoon, mis tähistas rada, mida mööda Tom Kerr metsa jooksis. See viis erateeni, mis omakorda juhatas skääride suvilarajoonini.
„Tore,“ ajas Gram selja sirgu. „Kolm meest.“
Ta osutas koerajuhile ja kahele kõige vanemale ning kogenumale politseinikule, kes endiselt jätkasid kiirreageerijatena.
„Otsige läbi kogu selle tee äär veepiirini välja.“
Mehed võtsid igaüks omale automaatpüstoli. Etteotsa määrati koerajuht.
Gram hakkas just veel midagi ütlema, kui operatsioonide keskusest tuli teade.
„Politseiülem pani kokku staabi,“ andis operatsioonijuht teada. „Tema käsud on järgmised: Tom Kerr ei tohi piirkonnast lahkuda. Ta tuleb peatada, mida iganes selleks vaja läheb.“
„Vastu võetud,“ vastas Gram ja vaatas ringi, kas kõik olid teadet kuulnud.
Claes Thancke oli end vaikselt tahapoole hoidnud. Nüüd tegi ta suu lahti.
„Mida iganes selleks vaja läheb,“ kordas ta. Advokaat kõneles tavalisest peenema häälega. „Mida ta silmas peab?“
Keegi ei vastanud.
Metall kolksus vastu metalli, kui koerajuht püstoli kaitseriivi vabastas ja salve sisse lükkas. Mehed tema kõrval tegid sama. Siis marssisid nad minema.
6
Kaamera käis kogu aeg.
Kohale jooksid esimesed kiirabitöötajad, seljakotid seljas. Ühel oli kaasas kanderaam. Line jälgis neid kaameraga kuni õnnetuspaigani.
Olukord oli kontrolli alla saanud muljet avaldavalt kiiresti ja tulemuslikult. Esimestel minutitel pärast plahvatust valitses veel täielik kaos. Jalalaba kaotanud politseiniku karjed tungisid läbi luu ja liha. Vigastatud käega mees oli täiesti apaatne.
Juhi ülesandeid täitis Kittil Gram. Esialgu oli olukorrast raske ülevaadet saada, aga ta sai kahjude ulatusest kiiresti parema pildi. Ta oli jaganud ülesandeid ja hoolitsenud vajaliku abi saabumise eest. Siis suunas ta tähelepanu põgenenud vangile.
Sel oli enese peitmiseks käes suur piirkond. Kümme aastat tagasi töötas Line kohalikus lehes ajakirjanikuna ja käis siin, kui otsiti ühte kuueaastast last, kes oli kadunud. Otsisid vabatahtlikud ja Punane Rist. Appi võeti koerad ja helikopterid. Sellegipoolest kulus rohkem kui ööpäev, enne kui laps üles leiti. Külmunud ja nõrgana, kuid suhteliselt heas vormis, puges põnn hääli kuuldes ühe suvemajakese alt välja.
Line suumis isa lähivaatesse. Isa seisis tütrest viieteistkümne meetri kaugusel. Nägu oli pingul. Olukorra tõsidus paistis kortsudest tema tumedate silmade ümber ja ninajuurel. Kõrvaklappidest kostis, kuidas isa Stillerile ümbritsevat piirkonda kirjeldas.
Seal oli umbes 300 püsielanikku. Suviti mitmekordistus elanike arv tänu puhkajatele, aga nüüd, hilissuvel, ei olnud neid enam nii palju. Sajad suvilad seisavad praegu tühjad, kui Tom Kerr peaks peidukohta otsima, aga pigem püüab ta ilmselt mingi auto või paadi peale saada, et minema pääseda. See tähendas, et ohus olid kõik piirkonnas viibijad. Tom Kerr oli politsei lõksu meelitanud ja nüüd püstoliga varustatult jooksus. Talle järele minnes oli oht tekitada olukord, kus Kerr kelleltki auto röövib või kellegi pantvangi võtab.
Isa pöördus Line poole ja vaatas otse kaamerasse, nagu oleks korraga märganud, et tütar filmib. Stiller tegi sama. Siis vaatasid mehed teineteisele otsa ja tulid Line juurde.
Line langetas kaamera, kuid ei vajutanud seda kinni.
„Kas sa said peale, mis juhtus?“ küsis isa.
„Usun küll,“ vastas Line. „Proovisin Kerri pidevalt keskpunktis hoida, aga ei tea, mis tegelikult juhtus. Ma pean üle vaatama, mis seal olemas on.“
„Millal