Nende ametialased teed olid varemgi ristunud. Line kui ajakirjaniku ja Stilleri kui uurija oma. Mõlemad jäid enda rollile alati kindlaks ja täitsid oma ülesandeid laitmatult, aga Wisting ei tahtnud, et Line Tom Kerri sugustele inimestele, nende kuritahtlikkusele nii lähedale satuks.
Line mõtles temast kaugemale ja suuremalt. Ta oli esmalt kindlustanud, et võib üles võetud materjali hiljem dokumentaalsaates kasutada, ning suhtles produktsioonifirmaga, keda tema idee huvitas. See oli mõistetav. Tom Kerri teod olid haruldaselt elajalikud ja uurimine kõigile küsimustele vastust ei andnud. Vastupidi. Tom Kerril oli olnud kaasosaline. Meedia oli tollele nimeks pannud See Teine.
Wisting arvas, et selle projekti juures tekivad erinevate ülesannete vahel vastuolud. Line ei saa ühtaegu teha dokumentaalsaadet ja töötada politsei heaks. Tütar oli nõustunud, et politseitööga tuleb enne ametlikult ühele poole saada, kui võib saate kallale asuda, kuid oli seisukohal, et uurimise juures viibimine annab võimaluse teemale autorina läheneda ainulaadsest vaatenurgast. Igal juhul oli sinna veel palju aega. Esmalt peab politsei Taran Norumi mõrva uurimisega lõpule jõudma ja Tom Kerr kohtu alla minema ning karistuse saama. Võis kuluda aastaid, aga Line tahtis seda protsessi jälgida.
Wisting läks teiste juurde tagasi. Nad seisid bussi ees poolringis. Uksele ilmus Tom Kerr. Viimase sammu juures astmelaualt maha kolises kett.
Ta peatus. Tõstis pea ja vaatas taevasse, siis libistas pilgu üle inimeste, kes olid siin tema pärast. Pilk peatus advokaadil.
„Me peame rääkima,“ lausus ta.
Claes Thancke astus sammu ettepoole ja vaatas selja taha Stilleri poole.
„Kus me saaksime omavahel arutleda?“ küsis ta.
„Te võite tagasi bussi minna,“ pakkus Stiller.
Thancke ilme oli skeptiline, justkui kahtlustaks ta, et bussi kuulatakse pealt.
„Kas minu auto võiks sobida?“ küsis ta.
Stiller heitis pilgu Grami poole.
„Kui sa võtmed minu kätte annad,“ vastas ta.
Thancke tõmbas taskust võtmed ja heitis kombinesoonis politseinikule.
„Võta mul mikker ära,“ palus Tom Kerr.
Adrian Stiller tõmbas mikrofoni tagant juhtme ja võttis saatja enda kätte, kuni Kittil Gram advokaadi auto läbi otsis.
„Tagaistmele,“ lausus Gram ust lahti hoides.
Advokaat ja klient võtsid autos istet. Mundris politseinikud paigutusid sõiduki ümber.
Claes Thancke oli kolmandat põlve advokaat ja kuulus kõige vastuolulisemate kaitsjate hulka. Wisting oli temaga kohtunud lihtsamate asjade raames ja sai mehest mõnes mõttes aru. Claes Thancke tekitas diskussiooni ja pahameelt, provotseeris, võttes sõna muu hulgas narkootikumide seadustamise, abistatud enesetapu, prostitutsiooni lubamise ja seadusliku seksuaalsuhte vanusepiiri kaotamise poolt. Tema seisukohad olid väljakutsuvad ja vihastasid paljusid. Teda peeti külmaks meesšovinistiks ja naistevihkajaks, aga Wisting pidas temast lugu kui vähemuse arvamuse kajastajast ja pidas teda korrakaitse seisukohalt väärtuslikuks. Claes Thancke oli kindel ja kartmatu advokaat, kes seisis ühiskonna nõrgimate ja tõrjutumate eest ning võttis enda peale ebapopulaarsed juhtumid. Tal puudusid eelarvamused ja ta hoolis oma klientidest. Suur osa neist olid inimesed, kellele vaadati ülalt alla ja keda põlati. Pedofiilid, vägistajad, mõrvarid, rassistid ja naisepeksjad. Tom Kerr oli üks neist. Ta oli nüüd 43-aastane. Esimest korda kaitses Thancke teda 25 aastat tagasi. Tookord oli mees kohtu all seitsme piilumisepisoodi ja naabrite lemmikloomade tapmise eest. Wisting oli selle kohta lugenud. Kohtus väitis Kerr, et piinab ja tapab loomi vihahoos.
Tumendatud klaaside tagant paistsid advokaadi ja kaitsealuse kujud. Aeg-ajalt liigutas üks või teine, kui osutas millelegi või selgitas midagi.
„Millest nad räägivad?“ küsis Hammer tüdinult. „Enne siiatulekut said nad vanglas ju arutamiseks tund aega.“
Wisting mõtles, kas peaks Line juurde minema, aga samal hetkel avanes autouks. Claes Thancke kohendas pintsakut. Tom Kerr seisis äraootavalt. Stiller läks tema juurde ja pani mikrofoni saatja külge tagasi. Line seadis kõrvaklapid paika.
„Oled valmis?“ küsis Stiller.
Kerr noogutas ja sülitas maha. Siis tõstis ta käed nii üles, kui rauad lubasid, ja osutas rajale aasa teise servas.
„Mööda seda teed,“ ütles ta.
4
Rada oli vähe kasutatud. Line läks viiendana Stilleri selja taga ja vehkis pidevalt eest oksi, mis eeskäija möödudes tagasi paindusid. Adrian Stillerit oli ta õppinud tundma tänu kahele juhtumile. Esimene oli siis, kui Line veel 1980. aastatel VGs töötas. Teine oli eelmisel aastal, kui ta eraldi juurdlusrühma koosseisus uuris surnud poliitiku suvilast leitud suure rahahulga tagamaid. Line oli kaasa aidanud mõlema juhtumi asjaolude selgumisele. Stiller oli end näidanud põhjaliku uurijana, kuid ühtlasi sai Line teada, et Stilleril on iga tegevuse juures mingi tagamõte.
Praegune juhtum oli Linel kolmas kord Stilleri ning vanade ja lahendamata juhtumite osakonna heaks töötada. Esimesel korral oli vaja kätte saada siseringis ilmunud artikli illustratsioonid. Teisel korral tuli jäädvustada rekonstruktsioon sellest, kuidas mees tunnistab üles kaksteist aastat vana mõrva.
Seekord oli teisiti.
Kui Stiller Linele nädala eest helistas, siis mõtles naine alguses, et mees tahab ta välja kutsuda. See oli nagu õhus olnud ja ta oli võtnud hoogu, et keelduda. Stiller nägi hea välja ja vanusevahe ei olnud ka väga suur. Mees oli temast ainult kuus aastat vanem. Aga Line tahtis hoida ametialast suhet, mis nende vahel oli tekkinud.
Pikk rivi liikus vaikides aeglaselt mööda rada.
Line ei teadnud, mida Tom Kerr Taran Norumi mõrvast rääkinud oli, aga teadis, mida see mees oli teinud oma teiste ohvritega.
Tema teod olid ebainimlikud ja sadistlikud. Ta hoidis mõlemaid tüdrukuid mitu päeva vangis. Piinas neid seksuaalselt ja piinas surnuks. Vägistas, muu hulgas erinevate vahenditega. Osa asju olid enne sisseviimist tuliseks aetud. Jämesool ja kuseteed olid lõhki rebitud. Lisaks tuli lahkamise käigus välja, et rinnanibud olid tangidega välja rebitud, kui ohvrid veel elus olid. Pärast tapmist tükeldas ta laibad. Pea, käed ja jalad olid keha küljest eemaldatud, ilmselt selleks, et laipadest kergemini vabaneda.
Line vaatas korra selja taha ja nägi, et isa tuleb viimaste seas. Isa paistis vana ja liikus aeglaselt. Kui Tom Kerril ei oleks jalaraudu olnud, siis oleks isa ilmselt teistest maha jäänud.
Üle raja vedeles tormis murdunud puu. Kerri pidi aitama sellest üle astuda.
„Stiller!“
Hüüdja oli isa.
„Jah?“
„Kaks sõna, enne kui edasi läheme?“
Adrian Stiller käskis peatuda. Isa tuli tema juurde. Line kuulis kõrvaklappidest vaikset kõnelust, mis kostis Stilleri mikrofonist.
„Mulle ei meeldi see asi,“ ütles isa. „Me oleme seda rada käinud juba rohkem kui sada meetrit. See pole loogiline.“
„Mida sa silmas pead?“ küsis Stiller.
„Teiste matmiskohtadeni oli autost vaevalt 20 meetrit. Miks ta seda laipa oleks pidanud nüüd nii kaugele tassima?“
Stiller heitis pilgu rajale selja taga, keeras ringi ja vaatas ettepoole.
„Kas on veel palju minna?“ küsis ta.
Line suumis Kerri lähivaatesse ja kuulis kõrvaklappidest, kuidas mees matsutas ja siis uuesti sülitas.
„Ei,“ vastas ta.
„Kui kaugel see on siis?“
Stiller astus paar sammu