“No hea seegi, et ma ikka veel enese üle naerda suudan! Siis ei ole asi veel väga hull…,” mõtlesin parajasti, kui kuulsin hirmsat haukumist ja tormasin õue vaatama.
Meie värava taha oli seisma jäänud must maastur ja sellest astusid välja kaks tumedapäist meest. Nad lähenesid väravale ja hüüdsid mind. Ütlesid, et tahavad rääkida. Läksin värava poole, koerad koos minuga. Kutsusin mehed aeda, öeldes, et koerad neid ei ründa, kui neil pole halbu kavatsusi. Nad eelistasid siiski jääda teisele poole aeda. Pikem mees kõneles küll eesti keelt, aga aktsendiga. Nad küsisid, kas siin läheduses on maju, kus võidakse neile mõneks päevaks öömaja pakkuda. Seletasin, et läheduses asub Rapla linn ja seal on kohti, kus saab öömaja küsida. Mehed vaatasid teineteisele otsa, tänasid ja lahkusid. Paari tunni möödudes olid nad aga uuesti värava taga ja püüdsid sisse tulla. Vaatasin seda aknast läbi kardina. Hakkasin kartma ja helistasin ruttu Peebule, et mees koju tuleks, aga oleks samas ka ettevaatlik. Pikem mees avas juba värava, kui Melli tema poole tormas. Ta ei haukunud. Kõik toimus vaikides. Mees oli jõudnud juba poole õueni, kui Melli hüppas. Koer haaras mehe käe oma lõugade vahele ja rippus tal küljes. Mees püüdis samal ajal veel edasi tulla. Oli ikka hulljulgus astuda sisse õue, kus on ees ootamas kolm suurt koera. Teine mees, kui teda oligi, võis olla autos. Igatahes teda ma ei näinud.
Nüüd liitus ka Rogert ja ründas meest selja tagant. Koer hüppas talle selga ja mees kukkus maha. Ikka veel rippus Melli tal käe küljes. Juba jooksid kohale ka Hectoria ja Reiu. Tormasin õue ja käskisin koertel minu juurde tulla. Nad tulid kõik peale Melli. Koer jäi vaikselt mehe selja taha seisma. Too oli rünnakust veel segamini, ega märganud koera oma selja taga. Ta haaras taskust revolvri ja sihtis sellega mind. Samal hetkel hüppas Melli mehele uuesti kätte kinni, nüüd juba raevukalt puredes. Verd purskas ja relv kukkus maha. Kohe oli Rogert see, kes relva hammaste vahele haaras ja kaugemale uuesti maha kukutas. Kartsin väga ja ootasin, millal Peep koju jõuab.
Juba oligi kuulda automürinat ja nägin ka autot ennast. Peep avas autoukse ja jooksis aeda. Saanud ülevaate toimunust, helistas ta kohe kiirabisse ja politseisse. Kiirabi oli kohal kümne minutiga, politsei tuli peagi järgi. Tuli välja, et mehed olid politseile juba vanad tuttavad. Tapnud nad kedagi veel polnud, aga röövinud küll. Revolver oli osavalt järgi tehtud, kaugelt polnudki aru saada, et on mänguasi. Nad olid varem juba mitu talu tühjaks teinud ja arvasid uskuvat, et üksikust naisterahvast neile vastast ei ole. Aga nad ei arvestanud sellega, et minul olid minu koerad, kes mind ja meie kodu kaitsesid. Teine mees magas sel ajal hoopiski sügavalt narkouimas. Aga nagu vanasõnagi ütleb:
“Lõpp hea, kõik hea!”
Nõnda oli see ka meiega. Aga ma ei teadnud veel, mida arvata Melli käitumisest. Otsustasin ühendust võtta koerakasvatajaga, kes niisuguste loomadega tegelenud oli. Mõne päeva pärast sain oma kirjale vastuse. Selgus, et pole põhjust ärevuseks. Põhjus, miks Melli meest ründas, oli kaitse. Oma kodu kaitsmine. Miks ta aga hammustas mehe käe verele, mitte ei hoidnud niisama haardes? Ka sellele oli põhjus. Mees ise ju tegi kõik selleks, et teda rünnataks. Karjus koera kallal ja püüdis mind, perenaist, tulistada. Samuti kuulas koer minu käsklust ründamine lõpetada, aga jäi siiski valvesse. Ja nagu selgus, põhjusega.
Igaks juhuks tegime Melliga veel läbi ühe korduskoolituse. Sain ka teada, et Melli endine peremees oli töötanud politseis.
III PEATÜKK
Olin nüüd juba paar kuud käinud selgeltnägijate kursusel. Samuti olin kontrolli alla saanud omad nägemused. Aga viimasel ajal kummitas mind üks noorepoolne mees, kes ei olnud mitte kena inimene. Lähemal uurimisel selgus, et pigem katkine inimene. Aga alustan siis algusest. Tutvusin kursustel ühe toreda naisega, kelle nimi oli Aile. Ta oli üks nendest, kes pääses mõrvari käest. Kirjutan nii, nagu Aile mulle seda rääkis…
Ühel ilusal suvepäeval oli ta läinud ujuma oma kodu lähedale järve. Äkitselt kuulis ta, et keegi hüüab appi. Noor naine jõudis ujudes kiiresti appihüüdja lähedusse. Peagi märkas ta, et vees lahmis üks meesterahvas. Ta ligines mehele selja tagant, et too suures hirmus temast kinni ei haaraks. Äkitselt aga pööras see meesterahvas ennast ringi ja hakkas Ailet vee alla suruma. Kuigi naine oli hea ujuja, ei suutnud ta mehe jõule vastu panna. Aile tundis, kuidas kõik mustaks läks ja ta kaotas teadvuse.
Uuesti ärkas Aile siis, kui oli juba veest välja toodud. Miks aga olid tema jalad ja käed teibiga kinni pandud, samuti ka suu, seda ta küsida ei saanudki. Võõras haaras ta sülle ja viskas oma auto tagaistmele. Sõitnud umbes pool tunnikest, jõudsid nad vana talumaja juurde. Selle ümbrus oli hoolitsemata ja pikk rohi ümbritses maja. Eemal märkas Aile päikeses käes sillerdamas mingit veekogu. Oli see järv või jõgi või hoopis merepiir? Seda ta veel ei teadnud.
Võõras, kelle nägu oli täis arme ja kelle näolihased tõmblesid iga öeldud sõna järel, viis ta tuppa, kus olid veel kaks noort naist kinniseotud kätega. Mees tegi Aile jalad teibist lahti, samuti tõmbas teibi ka suu pealt ära.
“Karjumisest ei ole siin abi. Oleme kaugel teistest inimestest. Siin elavad ümberringi vaid loomad,” ütles ta naistele.
Teised kaks vaikisid, ainult Aile küsis:
“Miks sa meid siin kinni hoiad? Mida sa meiega teed?“
“Mida ma sinuga teen, seda saad sa kohe nägema…,” porises too vihaselt ja tiris naise uuesti välja nii toast kui ka majast.
Mees tõukas Ailet sinnapoole, kus ta enne arvas vett nägevat. Nad jõudsidki kauni järve juurde ja võõras lükkas naise järsult vette. Jälle hakkas too teda uputama ja taas kaotas naine teadvuse. Kui Aile uuesti meelemärkusele tuli, leidis ta ennast räpase madratsi peale visatuna ja õhukese tekiga kaetuna. Samas toas oli veel üks naine. Hiljem sai ta teada, et naise nimi oli Karin. Aile uuris, kus on tema kaaslane. Too olevat viidud ära siis, kui Aile tagasi toodi. Karin teadis rääkida, et see meesterahvas ei ole normaalne, sest ta uputab naisi ja püüab neid seejärel uuesti elustada. Vahel teeb ta nii lausa mitu tundi järjest. Peagi kuulsid naised, kuidas keerati võtit lukuaugus ja uks kisti lahti. Hullumeelne, teisiti ei osanud Aile enam meest nimetada, lükkas veest tilkuva naise üle ukse, kes sinna samasse põrandale kokku vajus. Uputaja aga lukustas ukse ja lahkus. Naine, kelle nimi oli Ülle, hingas väga nõrgalt ja varsti kadus ka pulss. Karin kloppis uksele ja palus kutsuda arsti, sest muidu Ülle sureb. Uputaja aga karjus mõne aja pärast vastu:
“Las sureb. Ega ussisugu maa pealt veel otsa pole saanud! Küll toome uue ja parema…”
Rohkem naised teda rääkimas ei kuulnud. Ainult meeletult hüsteeriline naer saatis mehe kaugenevaid sammusid.
Aile jutustas edasi:
“Me veetsime kolm ööpäeva samas toas surnud naisega, kes hakkas juba lehkama. Kolm päeva ei toodud meile süüa. Toas oli veeämber ja sealt saime juua, kui pistsime pead ämbrisse ja lakkusime nagu koerad vett. Püüdsime teineteisel lahti teha selja taha teibitud käsi. Ehk mõnigi küsib, kuidas saime hakkama oma hädapäraste toimingutega. Ka selle peale oli see hull ettenägelikult juba meid, naisi, ette valmistanud. Toas oli ka teine ämber, kaanega. Ja aluspüksid olid meil kõigil juba jalast võetud ja mingisugused vanad kleidid selga aetud. Õnn oli see, et too meesterahvas polnud meid vägistanud. Ta oli pühendanud end oma teadusetööle, mis seisnes naiste uputamises ja uuesti elustamises.
Neljandal päeval lohistas mees surnud naise laiba toast välja. Siis toodi meile ka natukene süüa. Toiduks oli igaühele viil leiba ja taldrikutäis hapukapsast. Kapsas lõhnas nii jubedalt nagu oleks mädanema läinud. Seda oli võimatu süüa. Nii pidime leppima ühe leivaviiluga päevas ja ülejäänud aja jõime nälja vaigistamiseks vett.“
Kuskil peale lõunat tiris uputaja uuesti Aile välja ja lükkas naist jällegi järve poole. Äkitselt aga kerkis nende peade kohale helikopter, mis mõne minutiga paarikümne meetri kaugusele maandus. Järsku ei teadnud mees, mida teha. Ja ega ta poleks jõudnudki. Juba jooksid kolm kaitseriietuses relvastatud meest nende poole, hüüdes kurjategijale, et too ennast pikali viskaks. Uputaja