“Aga kas sinul ei ole paha teada, et ma võin sind igal ajal näha? Minul on küll häbi, sest võid ju pidada seda enese järel nuhkimiseks, aga seda ma tõesti teha ei taha. Sellepärast kardangi neid selgeltnägemisi.“
Peep naeratas ja tõmbas mind endale sülle, kallistas kõvasti ja ütles:
“Ei, üldse pole paha. Minul ei ole sinu ees ühtegi saladust. Aga ühte ma palun sinult. Ära vetsu mind küll vaatama tule, kuid vannitoas oled alati oodatud külaline,“ aasis ta sõbralikult.
Siis jutustasin mehele, kuidas Pille mind kursustele lubas saata, et ma enam ei näeks neid selgeltnägemise asju iga päev, vaid oskaksin mujale suunata, et nad mu elu häirima ei hakkaks.
II PEATÜKK
Päevad veeresid nagu laisad loomad. Pikkamööda, tasa ja targu. Midagi erilist polnud juhtunud ja mina olin endiselt tusane ja tujutu. Peebu ees suutsin veel kuidagi naerunäo pähe vedada, sest temaga kohe teisiti ei saanud. Pidasin just aru, et läheksin ja käiksin koertemajas tiiru ära. Seda enam, et ka Peep seal toimetamas oli. Ilm oli jalutamiseks küll mittesobiv. Aga tühja kah! Vett taevast kaela ei kallanud ja mida see tugev tuul mulle ikka teeb. Panin selga sooja fliisi ja õhukese tuulejope veel peale. Jalas olid mul paksud soojad retuusid ja tossud. Jalutasingi, vaatamata külmale põhjatuulele, vaikselt koertemaja poole. Kuulsin juba kaugelt ärevat klähvimist ja sekka inimeste hääli. Sain aru, et meile oli lisa toodud koertemaja varjupaika. Kohale jõudes nägin, et see oli jälle bullterjer.
Tegu oli juba neljanda bullterjeriga sel kuul. Mis ometi oli lahti nende koertega? Esimene toodi ühest mahajäetud talust. Inimesed olid kolinud ära välismaale ja vana koer oli osutunud üleliigseks. Kust koer süüa saab, et ellu jääda, see neid ei huvitanud. Kui meile helistati ja anti teada poolnälginud koerast, sõitsid Peep ja meie loomaarst Raul kohale. Vaatepilt oli väga jube. Loomake oli nõrk, nälginud ja janus. Ta ei avaldanud isegi mitte vastupanu, kui Peep ta kätele võttis ja autosse tõi. Mõned nädalad hoolitsust ja korralikku toitu olid need, mis loomakese elujõu taastasid. Nüüd jäi meie ülesandeks vaid koerale hea ja sõbralik kodu leida.
Teine samalaadne juhtum leidis aset Tallinnas. Koeral oli küll olemas peremees. Too aga oli jäänud kodutuks ja nii elas mees tänaval koos oma koeraga. Ta püüdis kogu hingest. Andis peaaegu kogu söögipoolise, mida tal õnnestus leida, oma koerale. Sellest aga kahjuks ei piisanud. Loom oli ka haige ja vajas ravi. Hea, et leidus inimesi, keda selle looma saatus ükskõikseks ei jätnud ja kes meile temast teada andsid. Nii leidis seegi koer meie juures oma kodu ja sai ka ravi. Koera peremees, kes oli juba vanem meesterahvas, sai aga meie koertemajas omale töö ja elupaiga. Nimelt oli kontorihoones olemas veel kaks tuba, mis olid küll laoruumina kasutuses, aga tublide remondimeeste abiga, samuti ka mehe enda kätepaariga, õnnestus teha nendest ruumidest mehele köök ja elutuba. Tuppa lasime ehitada uue ahju, kööki panime elektripliidi ja radika. Mees oli väga tänulik ja ütles, et ta palka ei tahagi, et töötab korteri eest. Aga ta vajas ju ka süüa ja meil ei olnud mingit soovi, et ta omast vabast ajast käiks endale kusagilt prügikastist toitu otsimas. Nii saigi talle makstud piisav summa, et ta saaks endale osta nii sööki kui muid majapidamises vajalikke asju.
Kolmas koer oli lihtsalt kodust jooksu pannud. Leiti ka perenaine üles ja viidi koer koju tagasi, aga too koera enam ei tahtnudki. Ütles, et tema jõud loomast üle ei käi ning ta hoopis kardab teda. Pilt, mis meile avanes, oli kõike muud kui rõõmustav. Vaene loom oli pandud ketti. Samuti ei olnud tal õiget ulualust. Üks pisike katusevari maja otsas varjas küll suure vihma eest, aga sooja ei andnud. Perenaine ise toitis koera nii, et hirmutas looma pika kepiga eemale. Praegu on see koer leplik ja sõbralik oma hooldaja ja kindlate jalutajatega. Võõraid ta siiski veel pelgab.
Tänane loom oli samuti vaikne ja leplik. Tegelikult ei olekski ta pidanud olema siin varjupaiga poole peal, vaid hoopis hoiukodus. Kuna me ei teadnud, kui kaua tema peremees peab haiglas olema, siis panime koera ikkagi varjupaiga poolele ning kodu talle veel otsima ei hakanud. Mees, kes koera meie juurde tõi, rääkis järgmise loo.
Kuna ta oli selle mehe sõber, kes haiglasse jäi, siis käis just tema koeraga väljas jalutamas. Ühel päeval juhtus nii. Ta jalutas rahulikult koeraga, kui päris kaugelt tüüris nende poole kogukas naisterahvas. Naine kõndis keset kõnniteed. Mees tõmbas ennast koeraga teeserva, et naine mööda lasta. Aga tädike liikus otse koerale peale. Hea, et põlvega koerale vastu koonu ei virutanud! Õnneks oli koer tädikese suhtes ükskõikne ja lõunasöögiks teda endale ei ihaldanud. Ta ei pööranud naisele kõige vähematki tähelepanu. Kas oli see provotseerimine sihilikult, arvestades looma tõuomadusi ja meediakära? Umbes nii, et murdjakoerad ju, inimesed, olge ettevaatlikud… No selle juhtumi puhul oleks küll pidanud koer ettevaatlik olema, sest murdjaks võis olla just see tädike, kes nii otsustava sammuga koera poole liikus.
Jäin seda looma imetlusega vaatama. Ta oli nii ilus! Silma hakkas just tema iseloomulik välimus, lihaselised jalad ja jõuline koon. Pisikesed mandlikujulised silmad, kaks hiigelsuurt kõrva ning terav saba astlana küljelt küljele vehkimas. Ta näis natuke saatanlik ja samaaegselt väga naljakas. Teadsin, et ähvardava välimuse taga oli peidus väga truu ja südamlik koer. Ja saatuse tahtel saime meie Peebuga koera pärisomanikeks.
Nädalapäevad hiljem tuligi mees, kes oli koera meie juurde toonud ja ütles, et looma peremees lahkus siit ilmast. Mees ise ei saanud koera enese juurde võtta, kuna sagedased komandeeringud oleksid jätnud looma pikaks ajaks üksinda või võõraste hoole alla. Nii jäigi Melli, nii oli koera nimi, meile varjupaika. Käisin temaga peaaegu iga päev jalutamas ja koer kasvas mulle südame külge. Ma ei raatsinudki teda enam ära anda. Hakkasin Peebule tasapisi mõista andma, et koer võiks ju meile päriseks tulla, et saaksime teda vaikselt teiste koertega harjutada.
Tegelikult olingi seda juba salaja teinud. Tulime Melliga kahekesi meie kodu värava juurde. Muidugi saabusid kõik jooksuga uudistama, Rogert, Reiu ja viimasena Hectoria oma laisal sammul. Teadsin, et Melli on alles kaheaastane noor koer. Ta oleks parajaks mängukaaslaseks Rogertile ja samuti Reiule. Ometi ei julgenud ma veel temaga aeda astuda, kuna koeri oli ikkagi kolm ühe vastu. Koerad nuusutasid uudishimulikult teineteist läbi aiavõrgu. Ainuke, kes urises, oli Hectoria. Oli ta ju ikkagi ema ja muretses oma poja pärast, kes küll juba täiskasvanud koer. Aga ema jääb ikka emaks. Kui Peep õhtul koju jõudis, rääkisin talle, kuidas olin juba koeri tutvustanud. Peep arvas, et võiksingi veel mõned korrad jätkata ja kui tahan Melliga aeda tulla, siis on ta ise juures. Nii igaks juhuks.
Lõpuks saabuski kätte päev, kui arvasin olevat aeg, et tulla aeda sisse koos Melliga. Peep oli selleks päevaks leidnud enesele kodus tegemist. Ta tuli samuti õue ja ma astusin koeraga aeda. Hectoria kargas koheselt püsti oma lamamiskohast vana sirelipõõsa all. Kartsin, et kohe läheb madinaks. Suur koer tuli Melli juurde ja hakkas teda nuusutama. Olime kõik tardunud vaikusesse ja hoidsime hinge kinni. Kaks minutit ehk kolmgi. Rohkem mitte. Sõbralik sabaliputus ja karune”mauh“ tegid selgeks, et Melli on omaks võetud kõige vanema liikme poolt. Hectoria jalutas oma kohale tagasi ja vajus jälle lösutama. Järgmisena tormas muidugi kohale Rogert. Ta tegi järsu spurdi enne Mellile otsa jooksmist, siis hakkas tema ümber karglema ja niuksuma. Mängima kutsus. Melli vastas samuti, ägedalt sabaga vehkides. Ja juba jooksidki kõik kolm koera lõbusalt mängides õuemurul ringi. Reiu oli samuti nendega liitunud. Tema oli meil selline tagasihoidlikum ja rahulikum eksemplar. Olin kohe õnnelik ja rahul.
Melli oli õnneks oma kurbuse ja lahusoleku hetked juba varjupaigas läbi elanud. Nüüd uusi sõpru leides sai temast taas õnnelik ja rahulolev, oma koeraelu elav loomake. Ka Peep oli asjade käiguga rahul. Esialgu me ei julgenud loomi veel päris omapead jätta. Sellepärast kutsusin vahepeal Melli tuppa ja mingi aja pärast lasin jälle sõpradega jooksma. Nii sai harjutatud nädalapäevad, kuni olime veendunud, et suuremat raginat loomade vahel enam karta polnud. Väikesed näksimised olid ikka, ka meie endi omade vahel. See käis müramisega kaasas, aga