„On nad praegu suvilas?“ küsis Björn.
„Nüüd, kui Tomas tööl on, on nad vist linnas. Ta võttis varakult puhkust. Marianne ka. Suvel elab suvilas nende vanem tütar Sofi. Ta on professor, tegeleb mingite keskkonnavärkidega ja teeb Gotlandi regiooni heaks mingit suurt nõustamistööd. Oled teda kindlasti ajalehes näinud. Mingi Norra firma taotleb luba Sudretis naftat puurida. Sofi peab keskkonnamõjude analüüsi tegema. Tema sõnal on Bergsstatenis suur kaal.“
„Mis asi see Bergsstaten on?“
„Hartman ütles, et see on riigiasutus, mis otsustab nafta puurimiseks vajalike lubade väljaandmise. Mulle tundub, et ta on Sofi üle kaunis uhke.“
„Kas me ei saagi siis ise selle üle otsustada, kas saarel hakatakse naftat puurima või ei? Kas otsus tehakse mandril?“ Björn oli tõeliselt jahmunud näoga.
„Õigesti aru saadud! Regioonivalitsus on naftapuurimise vastu ja selles küsimuses on kõik parteid ühte meelt. Läänivalitsus on ka vastu. Aga Bergsstaten otsustab. Kui mõni suur naftafirma on loa saanud, ei või isegi maaomanikud keelduda lubamast omaenda maal naftat või gaasi ammutada.“
„Ja mille pagana pärast see nii on?“
„Sest naftatootmine nõuab palju kapitali ja teadmisi ning vaja on suured maa-alad läbi uurida. Tavalistel maaomanikel midagi sihukest pole. Ilma suurte firmadeta pole üldse võimalik naftat maapõuest kätte saada. Öeldakse, et küsimuse all on Rootsi energiavarustus ja Rootsi majandus.“
„Ma lugesin selle kohta täna hommikul lehest, aga ei saanudki aru, mille pärast see kisma käib. Kliimaaktivistid avaldasid Öster Centrumi juures meelt.“ Björn lisas sammu, sest maja juba paistis. „Sel juhul on õekesed Hartmanid üpris erinevad, eks ole? Ma tahan öelda, et Sofi on professor. Lena on rohkem boheemlane.“
Nad olid suvilani jõudnud. See oli just nii imetore, nagu Maria tutvumiskäigust mäletas. Väike, 1930. aastatest pärit roheline, valge veranda ja väikese valge aiaga maja. Kirjelduse kohaselt kuulusid selle juurde maakelder, puuküttega pliit ja kasutamiskõlbulik kahhelahi. Majas olid olemas nõudepesumasin, pesumasin ja dušš. See ei vajanud remonti. Tõeline leid. Tavaliselt naeris Björn valju häälega, kui maaklerite kuulutusi luges. Võluv tähendas lagunenud. Originaalne tähendas, et vajab renoveerimist, ja maja jätab ruumi sinu enda loovusele tähendas, et uberik on kaela kukkumas. Aga see maja oli ideaalne.
Nad keerasid ukse lukust lahti ja astusid esimest korda majja selle omanikena. Maria vaatas tagakülje aknast välja. Aed tundus olevat kergesti hooldatav. Seal oli väike peenar rooside ja kõige sinisemate ussikeeltega ning kahe suure männi vahel rippus sinise-valgetriibuline võrkkiik.
„Ma lihtsalt ei saa aru! On see nüüd tõesti meie oma?“ küsis ta ja keeras ringi.
„Peaks vist olema küll,“ naeris Björn, tuli ligemale ja embas teda. Suudles.
„See on nii imetore. Ma olen nii õnnelik.“ Maria tegi tubades tiiru. „Missugune küte siin on?“ küsis ta. Ostmine oli nii kähku käinud. Nad polnud jõudnud sellest rääkida. „Kas siin on ainult elektriradikad?“
„Jah, aga kui pliidi alla ja ahju tuld teha, siis tuleb odavam. Mõtle, kui mõnus on siin õhtupäikese käes istuda ja grillida ning siis randa minna ja ennast korraks vette kasta.“ Björn näitas mere poole. „Ma tunnen, et saan siin tõepoolest lõõgastuda.“
Maria vaatas kella. „Ei tea, kuidas Hampusel ja lastel läheb?“
„Hästi läheb. Neil on lõbus. Emil on üksteist, Linda seitse. Nad on juba suured, emme. Lase lõdvaks.“
„Ma tean, et olen nagu kana, aga mul on kogu aeg tunne, nagu poleks ma küllalt hea. Üksikvanem olla on raskem, kui arvatakse. Mu südametunnistus on kogu aeg must, et pean nad nii tihti üksi jätma.“
„Sa ei ole enam üksi. Ma olen su mees. Me aitame teineteist. Sul pole vaja muretseda.“ Björn võttis tal käest kinni.
„Kerge öelda, aga raskem on mitte muretseda,“ lausus Maria. „Peaksime vist nagunii tagasi minema, et nad Hampusel hinge välja ei võtaks. Ta on tohutult tubli olnud ja tööd teinud, et koolis teistele järele jõuda, tal on tõesti vaba päeva vaja, et ennast lihtsalt lõdvaks lasta.“
Nad lahkusid majast ja läksid restorani juurde viiva laiema kruusatee poole. Sealt paistis Hartmani suvila. Maria märkas sissesõiduteele pargitud autot. Kui nad enne mööda läksid, polnud ta seda näinud. Tumesinine Toyota. See tundus olevat uus. Arvatavasti Sofi oma. Kardinad olid ette tõmmatud. Ilmselt üks viis, kuidas kodus töötades palavusest pääseda. Või magab ta päeval? Tomase autot polnud näha, muidu oleks Maria helistanud ja ennast kohvikülaliseks pakkunud. Maria keeras just siis ringi, kui parasjagu selle peale mõtles. Tal oli äkitselt tunne, et oli selja taga mingit liikumist tajunud. Hartmani maja taga põõsastes seisis keegi mees, kaamera käes. Objektiiv oli suunatud terrassiukse poole. Kas mees pildistab salaja Sofi Hartmanit?
„Kuule, sina!“ hüüdis Maria.
Mees võpatas ja taganes võsasse.
„Hallo, mis sa seal teed?“
Björn pani käe Maria käsivarrele ega lasknud tal mehele järele minna. „Küllap mõni totakas linnuvaatleja, kes on ära eksinud. Jäta nüüd, Maria, sa pole praegu tööl.“
Nad läksid mööda suvilatevahelist rada ranna poole. Maria lisas sammu. Ta ei suutnud oma muret päriselt talitseda. Ähmast aimust, et lastega võib midagi juhtuda. Vaistlikku muret, mis kasvas. Kõik meeled olid piripingul. Ta peatus ja kuulatas. Nägi Björni näost, et temagi oli kuulnud. Ta pistis hääle suunas jooksu. Linda kisas. See polnud mänguga kaasas käiv rõõmus ja vaimustust täis naer. See oli hüsteeriline hirmukisa.
1 Tegelane vanas 13. sajandi 20. aastate algul kirja pandud Gotlandi kroonikas (Gutasaga), kes olevat esimesena saarele tule toonud ja selle niimoodi tumedate jõudude võimusest päästnud. Enne seda vajunud saar päeval vee alla ja olnud öösel vee peal. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.[ ↵ ]
4
SOFI SEISIS NATUKE aega terrassiukse juures ja vaatas kuuskede vahele rohelusse kaduvale mehele järele. Ta pidi ennast vaos hoidma, et mitte mehele järele hüüda ja teda veel üheks suudluseks, veel üheks silituseks tagasi kutsuda. Kui mees teda nii palju armastab, nagu ta oma sõnutsi armastab, peaks ta ju suutma kõik maha jätta ja uuesti alustada. Miks peab kõik nii lootusetu ja keeruline olema? Tema on ju valmis kompromisse tegema ja riskima isegi sellega, et oma erapooletus tolles regioonile tehtavas töös kahtluse alla seada – mehe pärast. Kui ta oma naisega õnnelik ei ole ja ainult kohusetundest koju jääb, pole see ka naise suhtes õige. Kuid mees keeldus sellel teemal arutlemast.
Mees pidi linna mingile koosolekule minema ja oli juba hiljaks jäänud. Ettekäändeks kavatses ta tuua selle, et oli mingi allakirjutamist vajava paberi koju unustanud, see oli küll kehv vabandus, sest dokument oli tema arvutis ja välja printimiseks valmis.
Ma juba igatsen ennast surnuks! Selle mõtte saatis ta läbi akna mehele järele, kui nägi teda kadumas kõrvetavasse päikeselõõska, mis pani õhu aurama ja maapinna kohal värelema. Mehe jalgu polnud enam näha, ainult ülakeha. See reetis mehe tegeliku kuju – too oli silmapete.
Sofi istus köögilaua äärde, vannilina ikka veel ümber, ja logis sülearvutise sisse, et kalendrit vaadata. Järsku läks tal kiireks. Kell kaks pidi ta kokku saama ajakirjanik Douglas Fredmaniga, kes töötas ühe suurema ajalehe juures. Ajakirjanik oli teda eile läänivanema residentsi ees oodanud ja intervjuud palunud. Tema oleks hea meelega loobunud, aga regioonivalitsuses arvati, et tema on kõige sobivam inimene uuringute kohta käivatele küsimustele vastama. Kuidas ta sai nii tähtsa asja ära unustada? Ta oleks pidanud hoolega valmistuma nagu tavaliselt. Oleks pidanud ette ära otsustama, missugust sõnumit ta tahab esile tõsta ja missuguseid andmeid ta ei taha avaldada.