Anna Janssoni krimiraamatud eesti keeles
Maria Werni sari „Võõras lind“ (2013) „Ulm sinu eksitas ära“ (2015) Kristoffer Barki sari „Tütar kadunud“ (2020) Originaal: Anna Jansson Det du inte vet Norstedts Toimetanud Lembi Kaasik Kaane kujundanud Helena Hammarström Kaanefoto: © Nina Masic / Trevillion Images © Anna Jansson 2017, by Agreement with Grand Agency Autoriõigus tõlkele: Mari Jesmin ja OÜ Eesti Raamat, 2021 Kõik õigused kaitstud. ISBN 978-9916-12-153-5 ISBN 978-9916-12-154-2 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat
1
EHKKI OLI VARANE hommikupoolik, oli augustikuumus rusuv. Haigla ooteruumis istusid kolm naist. Igaüks oma pineva ootuse mullis. Sofi Hartman lappas loiult tänast ajalehte. Pealkirjad, mis teatasid naftapuurimisest saarel, ei omandanud mingit mõtet, väikeses kirjas tekst veel vähem.
Peale ämmaemanda vastuvõtu oli nõuandla avatud ka patsientidele, kes tahtsid rasestumisvastaseid vahendeid, neile, kes kartsid, et on suguhaiguse saanud, klimakteeriumivaevustega vanematele naistele ja neile, kes tahtsid uuringute tarvis proove anda. Keegi ei võinud teada, mis eesmärgil üks või teine on naistenõuandlasse tulnud. Siiski kartis Sofi mõnda tuttavat kohata. Patsientidel vaikimiskohustust pole.
Seinakella minutiosuti liikus aeglaselt mööda sihverplaati kokkulepitud veerand üheteistkümne poole. Sofi võpatas iga kord, kui uks avanes või keegi tuli mööda koridori. Kõige delikaatsem hetk on see, kui nimepidi kutsutakse. Ta ei tahtnud, et teised kuuleksid. Viimase nädala jooksul oli tema nime meedias üksjagu mainitud.
Koridorist kostsid sammud. Saabus uus patsient. Sofi tundis Åminne supelranna lähedal asuvast suvilapiirkonnast pärit viiekümnendates eluaastates naise ära, see oli sensatsioonihimuline klatšimoor, keda Sofi vältida püüdis. Naise hallikaspruunid krussis juuksed olid stiilses soengus, tal olid ümmargused prillid ees, pintsak seljas ja meresinised püksid jalas. Nad olid hiljuti kohtunud mingil suvilapiirkonna peol, kus Sofi oli koos vanematega käinud. Talle meenus, et nad rääkisid raskustest intressiturul ja rahaülekannete turvasüsteemidest. Naine, kelle nime ta ei mäletanud, töötas pangas.
Sofi tõstis ajalehe varjuks näo ette. Ta ei tahtnud mingi hinna eest, et ta ära tuntakse ja juttu rääkima sunnitakse. Sofi kuulis, kuidas naine lähemale tuli ja tema kõrvale lühikesele diivanile istus, kuigi ooteruumis oli vabu toole küll ja küll. Naisest uhkas sigaretisuitsu ja magusa parfüümi lämmatavat segu. Sofi oli viimasel ajal lõhnade suhtes õudselt tundlik.
„Sa oled Tomas Hartmani tütar! Ma ju arvasingi, et see oled sina,“ pasundas naine. „Me kohtusime Pauli ja Eva juures. Sul pole vist meeles, et me ajasime juttu? Ma olen aru saanud, et sul läheb hästi. Ma loen sinu kohta ajalehest, et sa teaksid.“
Sofi tõstis korraks pilgu ajalehelt ja naeratas vastuseks põgusalt. Käed jäid paberi külge kinni, kui ta katsus lehte keerata ja teeselda, et on süvenenud lehe keskel olevasse naftat käsitlevasse artiklisse. Keegi ei tohi teada, et ta siin käis. Nüüd peab ta mingi hädavale välja mõtlema, kui kumu peaks levima. Ta tõmbus võimalikult kaugele diivaniservale, vältimaks kehalist kontakti, mis ei paistnud ennast diivanile pressinud naist põrmugi häirivat. Tundus isegi, nagu nihutaks naine ennast ligemale, ajaks otsekui üle ääre.
„Minu nimi on Ebba. Kõiki inimesed ei jää meelde, eks? Ma olin muidugi enamasti köögis. Igatahes kavatsesin ma sinu isaga ühe tõsise jutu maha pidada. Ta on ju politseiülem, või kas öeldakse komissar nagu komissar Barnaby-lugudes?“ Naine naeris põgusalt ja müksas Sofit kergelt, kui too ei paistnud naljast aru saavat. „Komissar Barnaby nagu Midsomeris. Seal juhtub jubedaid asju. Kas komissar on praegu Åminnes suvilas?“
„Ei, nad elavad linnas.“
„Aga sind ma olen Åminnes näinud. Tavaliselt tõused sa koos kukelauluga üles ja käid hommikul ujumas.“
„Suvel elan ma suvilas.“ Sofi pani käed rinnale risti ja vaatas lakke.
„Ja muidu elad sa siis mandril?“ Ebba keeras ennast küljetsi. Plussklaasid muutsid ta silmad suuremaks, nendest polnud pääsu.
„Jah.“
„Ma olen kuulnud, et sa elad Stockholmis?“
„Jah. Ma elan Stockholmis.“ Sofi ei tahtnud ristküsitluse all olla. Tema tõrjuvast kehakeelest märguandeks ilmselt ei piisanud.
„Ja sulle meeldib seal?“ Ebba pani Sofile käe õlale, kummardus ligemale ja sosistas talle kausiks seatud pihu varjus kõrva. „Kui palju sa oma korteri eest maksma pidid?“
Sofi pigistas silmad kinni. Kell oli veerand üksteist. Ämmaemand võiks ukse lahti teha ja ta sisse lasta, et ta oma piinajast pääseks. Ta masseeris meelekohti. Parim viis küsimustest pääsemiseks on neid ise esitada. Mäng vastase väljakupoolele viia. Ebbaga vestlemine oli viimane, mida Sofi parasjagu oleks tahtnud. Aga häda ajab härja kaevu. Ta tõepoolest ei tahtnud, et see pealetükkiv naine päriks, mida ta naistenõuandla ooteruumis teeb. Naistejutt oleks halvim, milleks juba juhtunud õnnetus areneda võib. Sofi avas silmad ja naeratas.
„Millest sa isaga rääkida tahtsid?“
Ebba ajas silmad suureks, otsekui oleks Sofi pidanud sellest ise aru saama. „Ma olen täitsa endast väljas! Ma ei julge enam öösiti üksi olla. Ööbisin täna oma õe juures. Tegin politseile avalduse, et minu majja on sisse murtud. Aga süüdlasi pole veel kätte saadud. Mida politsei praegusel ajal teeb?“ Ta haaras Sofi õlast kinni, et too ikka tõepoolest tähele paneks, ja vastas ise retooriliselt oma küsimusele. „Nad võtavad avalduse vastu ja panevad arhiivi! Ma helistasin 112. Aga nemad ei taha kohale tulla, kui parasjagu ei toimu kuritegu, kus keegi võiks viga saada. Mulle anti teine number, kuhu helistada, aga kohale nad igatahes ei tulnud. Nad peaksid ju saama sõrmejäljed võtta. Ümbruskonnas on liiga palju võõrast rahvast liikvel.“
„Kas sult varastati midagi?“
„Kole on pigem tunne, et keegi on su majas sees käinud. Midagi hinnalist nad ei leidnud, sest mul pole midagi hinnalist. Umbes pudel veini ja natuke peenraha. Aga mu õde ja tema mees on jõukad ja ma olen Aliciale rääkinud, et nad peaksid ustele häiresüsteemi paigaldama, sest nemad võivad järgmised olla. Alicial on kodus igavene hunnik sularaha, ta usub, et vool võib jälle ära minna ja siis ei saa kaardiga maksta.“
Valges kitlis naine avas ukse ja vaatas välja. „Sofi Hartman. Palun.“
Päästeingel.
Sofi oli tahtnud enne ämmaemanda vastuvõtule minekut olla rahulik ja vaimselt ette valmistatud. Nüüd ta ei olnud. Kui uks selja taga sulgus, valdas teda halvav närvilisus. Kogeldes rääkis ta uuesti oma tuleku põhjusest, täpselt nii nagu varem telefoni teel.
Ta vaadati läbi. Kui ta jälle ämmaemanda vastas kirjutuslaua ääres istus, värisesid jalad nii, et seda oli läbi õhukeste linaste pükste näha. Ta pani oma jääkülmad käed põlvedele, et värinat takistada.
Ämmaemand naeratas lahkelt ja paljastas pärlvalge hambarea. Ta oli ebamäärases vanuses, tal olid tedretäpid põskedel, sõbralikud pruunid silmad ja lühike tume poisipea. „Sa oled kolmeteistkümnendat nädalat rase.“
„Kolmteist nädalat.“ Sofile näis, et ruum hakkas kõikuma. Laeventilaatori hääl käis kõigist teistest helidest üle, helisev toon, mis tuli ja kadus. Ta oli just näinud ultraheliaparaadi monitoril väikest nabanööriga ühendatud mustvalget olendit ringi hõljumas. Väikest suure peaga kuju, tumedatesse varjudesse ankurdatud pisikest inimolendit. Väikesed käed ja jalad. Nüüd oli see päriselt. Kodus tehtud test oli näidanud, et ta on rase. Kaks kriipsu – kui test on positiivne, peab kaks kriipsu olema. Aga siis oli see tundunud ebatõenäoline. Ebausaldusväärne, kuna ta oli ise selle testi teinud. Ta oli otsustanud võtta testitulemust kui märki sellest, et hormoonid on tasakaalust väljas, ja iiveldust kui toidumürgituse nähtu. Ta polnud üldse tahtnud selle peale mõelda. Polnud sellest kellelegi rääkinud. Otsekui läheks see iseenesest üle, kui ta sellega oma pead ei vaeva.
„Mis tunde rasedus sinus tekitab? Minu meelest paistad sa natuke vapustatud olevat?“ Ämmaemand kummardus ettepoole, huulil endiselt sõbralik naeratus. Temast