„Oled valmis alla minema, Posy?” küsis Daisy. Märkasin, et tema nägu on punane ja higine ning ta näeb väga väsinud välja, tõenäoliselt sellepärast, et päev oli hirmus palav ja ta pidi ainsagi abiliseta kõigile neile inimestele toitu valmistama. Vaatasin talle oma kõige võluvama naeratusega otsa.
„Jah, Daisy, olen.”
*
Tegelikult pole mu nimi üldse Posy: mulle pandi sama nimi mis minu emale ehk Adriana. Aga kui me mõlemad oleksime sellele reageerinud, oleksid kõik segadusse sattunud ning seepärast otsustati kasutada minu teist eesnime, mis on Rose nagu minu inglise vanaemal. Daisy rääkis mulle, et kui ma beebi olin, kutsus issi mind Rosy Posyks ning nime teine pool jäi kuidagi märkamatult mulle külge. Mille vastu mul polnud midagi, sest minu meelest sobis see mulle isegi paremini kui ükskõik kumb pärisnimi.
Mõned issi vanemad sugulased kutsusid mind ikka veel Rose’iks ja loomulikult reageerisin ma ka sellele, sest mind oli õpetatud täiskasvanutele alati viisakalt vastama, aga pidudel tundsid mind kõik Posyna. Mind kallistati ja musitati ja mulle suruti sülle võrgust kommipakikesi, mis olid paelaga kinni seotud. Maman’i prantslastest sõbrad eelistasid suhkruglasuuriga mandleid, mis mulle tõtt-öelda eriti ei meeldinud, aga ma teadsin, kui raske on sõja ajal šokolaadi leida.
Et me kõik ära mahuksime, oli terrassile toodud pikk pukklaud ning selle ääres istudes tundsin, kuidas päike küpsetab mu päikesekübarat (mistõttu mul hakkas veelgi palavam), kuulasin jutuvada enda ümber ning soovisin, et kõik päevad Admiral House’is oleksid sellised. Maman ja issi istusid kõrvuti laua keskel nagu vastuvõtu korraldanud kuningas ja kuninganna, issi käsivars emme valge õla ümber põimunud. Nad mõlemad nägid välja nii kohutavalt õnnelikud, et mul oli tahtmine nutta.
„Kas kõik on korras, kallis Posy?” küsis onu Ralph, kes istus minu kõrval. „Siin väljas on neetult palav,” lisas ta laitmatult puhast valget taskurätikut pintsakutaskust välja tõmmates ja sellega laupa pühkides.
„Jah, onu Ralph. Ma lihtsalt mõtlesin sellele, kui õnnelikud maman ja issi täna välja näevad. Ja kui kurb see on, et issi peab jälle sõtta minema.”
„Jah.”
Nägin, et ka Ralph jäi mu vanemaid uurima, ning järsku muutus ka tema kurvaks.
„Loodame, et kui meie õnn ei pöördu, saab sõda peagi läbi,” lausus ta lõpuks. „Ja me kõik saame oma eluga jälle edasi minna.”
Pärast lõunat lubati mul mängida veidi kroketit, mis mul üllatavalt hästi välja tuli, ilmselt sellepärast, et suurem osa täiskasvanutest oli üsna palju veini joonud ega saanud pallile enam hästi pihta. Olin veidi aja eest kuulnud issit lausumas, et sel korral teeb ta veinikeldri täiesti tühjaks, ning nüüd paistis, et peaaegu kõik veinipudelid olidki juba külaliste kõhtu tühjendatud. Tegelikult ei saanud ma päris hästi aru, miks täiskasvanud tahtsid purju jääda, sest minu meelest muutusid nad vaid lärmakamaks ja tobedamaks, aga võib-olla mõistan ma neid siis, kui ka ise juba täiskasvanuks saan. Üle muru tenniseväljaku poole sammudes märkasin meest, kes kallistas puu all lamavat kahte naist. Kõik kolm olid sügavas unes. Üleval terrassil mängis keegi üksipäini saksofoni ja ma mõtlesin, kui tore see on, et meie lähedal pole naabreid.
Teadsin, kui väga mul on vedanud, et ma elan Admiral House’is: kui ma kohalikku kooli läksin ja Mabel, kellega olin sõbraks saanud, mu enda juurde teed jooma kutsus, kuulsin hämmastusega, et tema pere elab majas, kus välisuksest pääseb otse elutuppa. Maja tagaosas oli tilluke köök ja käimla asus õues! Mabelil oli neli venda ja õde, kes kõik magasid ülakorrusel pisikeses toas. Alles siis mõistsin esimest korda, et ma pärinen rikkast perest, et kõik ei elagi suures majas, mida ümbritseb aia asemel terve park, ja see oli mulle tõeline šokk. Kui Daisy mind koju viima tuli, küsisin temalt, miks see nii on.
„Kõik sõltub täringuviskest, Posy,” vastas Daisy pehme Suffolki aktsendiga. „Mõnel veab ja mõnel mitte.”
Daisy armastas väga mõtteteri; pooltel juhtudel ei saanud ma aru, mida ta silmas peab, aga olin väga rõõmus, et „täring” näis olevat veeretanud mind elus vedanute poolele, ning otsustasin, et pean pingsamalt palvetama nende eest, kes on välja jäänud.
Mulle tundus, et oma õpetajale preili Dansartile ma eriti ei meeldinud. Ehkki ta julgustas meid kõiki kätt tõstma, kui me küsimusele vastust teadsime, olin mina miskipärast alati esimene, kes seda tegi. Seepeale pööritas ta korraks silmi ja ta huuled võtsid naljaka kuju, kui ta tüdinud häälel lausus: „Jah, Posy?” Kord mänguväljakul tema lähedal pika hüppenööri üht otsa hoides kuulsin, kuidas ta ühe teise õpetajaga rääkis.
„Ainus laps … täiskasvanute seltskonnas üles kasvanud … varaküps …”
Koju jõudes vaatasin sõnastikust järele, mida „varaküps” tähendab. Ning pärast seda ei tõstnud ma enam kätt isegi juhul, kui enda teada hoitud vastus mu kurku kõrvetas.
Kell kuus ärkasid kõik üles ja loivasid õhtusöögiks riideid vahetama. Läksin kööki, kus Daisy käega mu toidule osutas.
„Siin on sulle täna õhtuks moosisai, preili Posy. Ma sain härra Ralphilt kaks lõhet, millega tuleb tegeleda, aga ma ei mõista, kus neil on saba ja kus sarved.”
Daisy itsitas oma nalja peale ja järsku hakkas mul temast kahju, sest ta pidi vahetpidamata nii kõvasti tööd rabama.
„Kas sul oleks abi vaja?”
„Täna õhtul on külast oodata Marjory kaht noort näitsikut, kes aitavad mul lauda katta ja toitu serveerida, nii et pole hullu. Aga aitäh, et küsisid,” sõnas ta mulle naeratades. „Sa oled hea tüdruk, seda sa oled.”
Kui tee oli joodud, lipsasin köögist minema enne, kui Daisy jõudis anda käsu, et ma üles läheksin ja end magamaminekuks valmis seaksin. Õhtu oli nii kaunis, et tahtsin tagasi välja minna ja seda nautida. Terrassile astudes nägin päikest, mis rippus otse tammede kohal ja saatis murule võivärvilisi viltuseid kiiri. Linnud laulsid, justkui oleks alles keskpäev, ning õhk oli ikka veel nii soe, et kampsunitagi oli mõnus. Istusin trepile, silusin puuvillakleidi üle põlvede ja jäin silmitsema admirali, kes oli end aia poole kaldu lillepeenral ühe taime peale sisse seadnud. Olin alati arvanud, et meie maja kutsutakse nõnda kenasti põõsaste peal hõljuvate liblikate auks. Mind tabas kohutav pettumus, kui kuulsin maman’ilt, et tegelikult sai meie kodu nime minu vanavanavanaisalt (neid „vanasid” oli vist kolm, aga võib-olla neli), kes oli mereväeadmiral, ning see polnud pooltki nii romantiline.
Olgugi, et issi sõnul olid admiralid siin kandis „tavalised” (nii kutsus maman ka mõningaid lapsi, kes koolis minu klassis käisid), pidasin mina neid liblikatest kõige kaunimaks, sest nende üles-alla võnkuvad punase-mustakirjud tiivad, otstes valged täpid, olid minu meelest nagu muster Spitfire’itel, mida issi juhtis. Aga see mõte tegi mu kurvaks, sest tuletas meelde ka seda, et issi läheb järgmisel päeval jälle kodunt ära nendega lendama.
„Tere, kulla tüdruk, mida sa siin väljas üksipäini teed?”
Issi hääl pani mu võpatama, sest olin just tema peale mõelnud. Tõstsin pilgu ja nägin, et ta jalutab üle terrassi minu poole, suus sigaret, mille ta aga maha viskas ja jalaga peal trampides ära kustutas. Ta teadis, et ma vihkan suitsulõhna.
„Ära ütle Daisyle, et sa mind nägid, eks, issi? Muidu saadab ta mu otseteed voodisse,” ütlesin kähku, kui ta mu kõrvale trepiastmele istus.
„Ma luban, et ei ütle. Pealegi ei tohiks keegi nii jumalikul õhtul voodis olla. Ma arvan, et juuni on parim kuu, mida Inglismaa meile pakub: kogu loodus on toibunud pikast talveunest, end sirutanud ja haigutanud ning oma lehed ja lilled meile, inimlastele, imetlemiseks lahti kerinud. Augustiks on selle energia