„Seda sa küll ei tee. Ma armastan su kiharaid, mu kullakallis tüdruk, ja kui see oleks minu teha, lendleksid need iga päev vabalt ümber sinu õlgade.”
Mööda koridori tagasi sammudes unistasin taas, et mul oleks sile läikiv paksu tukaga blond juuksepahmakas nagu maman’il. Selle värv oli samasugune nagu valgel šokolaadil, mida ta lõunasöögi järel kohvi juurde serveeris. Minu juuksed sarnanesid pigem piimakohviga, vähemalt maman’i sõnul, aga mina ütlesin, et need on kartulikoorevärvi.
„Seal sa oledki, Posy,” lausus maman, kui ma terrassile astusin. „Kus su päikesekübar on?”
„Oh, ma vist jätsin selle aeda, kui ma seal koos issiga liblikaid püüdsin.”
„Kui palju kordi ma olen sind hoiatanud, et su nägu kõrbeb ära ja varsti oled sa kortsus nagu vana kuivatatud ploom,” noomis ta mind, kui ma istet võtsin. „Siis näed neljakümneselt välja nagu kuuskümmend.”
„Jah, maman,” nõustusin mõeldes, et neljakümneseks saades olen ma juba nõnda vana, et mul on sellest täiesti ükskõik.
„Ja kuidas tunneb end mu teine lemmiktüdruk nii kaunil päeval?”
Issi ilmus terrassile ja haaras mu ema käte vahele, mispeale vett maman’i käes olevast kannust hallile kivisillutisele loksus.
„Vaata ette, Lawrence!” pahandas maman kulmu kortsutades, vabastas end issi haardest ja asetas kannu lauale.
„Kas pole mitte suurepärane päev, et elusolemisest rõõmu tunda?” Isa naeratas ja istus minu vastu. „Paistab, et ilm püsib ilusana ka nädala lõpus ja meie peo ajal.”
„Meil tuleb pidu?” küsisin, kui maman issi kõrvale istus.
„Jah, mu kallis tüdruk. Sinu pater on tunnistatud nii terveks, et ta saab jälle töökohustusi täita, ning seetõttu otsustasime maman’iga korraldada ühe kõva pralle, kuni see veel võimalik on.”
Mu süda jättis päris kindlasti ühe löögi vahele, kui meie ainus teenijatüdruk Daisy – kõik ülejäänud teenijad olid sõja tõttu lahkunud –, hakkas serveerima lõunat, mis koosnes lihast ja redistest. Ma vihkasin rediseid, aga peale nende polnud sellel nädalal köögiviljaaiast midagi võtta, sest ka suurem osa saagist oli rindele saadetud.
„Kui kaua sa ära oled, issi?” küsisin peenikese pingul häälega, sest mu kurku oli tekkinud suur kõva klomp. Mul oli tunne, justkui oleks sinna redis kinni jäänud, ja ma teadsin, et võin peagi nutma puhkeda.
„Oh, ma ei usu, et kuigi kaua. Kõik teavad, et hunnid on hukule määratud, aga ma pean aitama neile lõplikku lööki anda, mõistad? Ma ei saa semusid alt vedada, ega ju?”
„Ei saa, issi,” õnnestus mul väriseva häälega öelda. „Sa ei saa uuesti haavata, ega ju?”
„Ei saa, chérie1. Sinu papa on hävimatu, oled ju, Lawrence?”
Nägin, et ema kinkis issile napi pingul naeratuse, mis viis mu mõttele, et kindlasti muretseb ta sama palju nagu mina.
„Olen, kallis,” vastas isa kätt tema käele asetades ja seda tugevalt pigistades. „Muidugi olen.”
„Issi?” alustasin järgmise päeva hommikusöögil röstsaiaribasid ettevaatlikult muna sisse kastes. „Täna on nii palav, ehk lähme randa? Me pole nii ammu seal käinud.”
Nägin pilku, mille issi maman’ile saatis, aga maman luges piimakohvitassi kohal oma kirju ega paistnud seda märkavat. Maman sai alati Prantsusmaalt palju kirju, kõik kirjutatud üliõhukesele paberile, veel õhemale kui liblikatiib, aga maman’ile see sobis, sest ka tema oli üleni õrn ja habras.
„Issi? Rand,” tuletasin talle meelde.
„Kullake, ma kardan, et rand pole praegu mängimiseks õige paik. Seal on palju okastraati ja miine. Mäletad, ma selgitasin sulle, mis eelmisel kuul Southwoldis juhtus?”
„Jah, issi.” Jäin silmitsema oma muna ja mind läbis värin, sest mulle meenus, kuidas Daisy mu Andersonide pommivarjendisse viis (esialgu arvasin, et varjend sai nime meie perelt, aga sattusin suurde segadusse, kui Mabel ütles, et ka tema perel on Andersoni varjend, ehkki tema perekonnanimi on Price). Mul oli olnud seal tunne, justkui oleks taevas sähvinud välgunooled ja kõmisenud kõu, aga issi lausus, et neid ei saatnud Jumal, vaid Hitler. Varjendis surusime end kõik üksteise vastu ja issi käskis meil teeselda siiliperet, minul aga end nagu pisike siilipoeg kerra kerida. Maman sai päris pahaseks, et issi mind siilipojaks kutsus, aga just seda looma ma mängisin, peidus maa all, kuni inimesed meie kohal sõdivad. Lõpuks need jubedad hääled vaibusid. Issi ütles, et võime nüüd uuesti magama minna, aga ma olin kurb, et pean minema üksi oma inimesevoodisse ning me ei saa kõik koos meie urgu jääda.
Järgmisel hommikul leidsin Daisy köögist nutmast, aga ta ei tahtnud öelda, miks. Piimavanker jäi sel päeval tulemata, ning siis teatas emme, et ma ei saa enam kooli minna, sest koolimaja pole olemas.
„Mis mõttes pole olemas, maman?”
„Koolimajale kukkus pomm, chérie,” vastas ta sigaretisuitsu välja puhudes.
Ka maman oli suitsetama hakanud ja mõnikord olin mures, et ta võib oma kirjad põlema panna, sest ta hoidis neid lugedes näole nii lähedal.
„Aga meie rannamaja?” küsisin issilt. Ma armastasin meie onni – see oli värvitud võikollaseks ja seisis päris hüttide rivi lõpus, nii et õiges suunas vaadates saime teeselda, justkui poleks rannas miilide kaupa ainsatki inimest peale meie, aga kui me end teise suunda pöörasime, polnud me kuigi kaugel muuli juures seisvast toredast jäätisemüüjast. Ehitasime alati issiga hästi keerukaid tornide ja vallikraavidega liivalosse, mis olid piisavalt suured, et neisse mahuksid elama kõik pisikesed krabid, kui nad julgevad lähemale tulla. Maman ei tahtnud kunagi randa tulla: ta ütles, et seal on „liiga liivane”, mis minu arust kõlas umbes samamoodi, nagu ookean on liiga märg.
Iga kord, kui me sinna läksime, kohtasime üht laiaäärelise kübaraga vanameest, kes aeglaselt piki rannajoont jalutas ja pika teibaga liiva torkis, aga tema kepp polnud selline nagu see, millega issi jalutamas käis. Mehel oli alati käes suur kott ning ta jäi iga natukese aja järel seisma ja hakkas kaevama.
„Mida ta teeb, issi?” tahtsin teada.
„See mees on rannakammija, kullake. Ta kõnnib mööda randa ja otsib liiva seest asju, mis meri võis laevadelt siia uhtuda või kaugetelt randadelt siia kanda.”
„Ah soo,” ütlesin, ehkki mehel polnud käes kammi ja päris kindlasti mitte sellist, millega Daisy igal hommikul läbi mu juuste tõmbas. „Kas ta võib leida ka mõne maetud aarde?”
„Ma olen kindel, et kui ta piisavalt kaua kaevab, on tal lootust ühel heal päeval ka midagi leida.”
Jälgisin kasvava uudishimuga meest, kes oli august midagi välja tõmmanud ja pühkis esemelt liiva, aga peagi sai mees aru, et tegu on vaid vana emailitud teekannuga.
„Milline pettumus,” ohkasin.
„Pea meeles, kullake, et ühe mehe rämps on teise mehe kuld. Aga võib-olla oleme kõik mingis mõttes rannakammijad,” lausus issi päikese käes silmi kissitades. „Me aina otsime midagi, lootes leida haruldast maetud aaret, mis võiks rikastada meie elu, ning kui me sädeleva kalliskivi asemel sikutame välja teekannu, peame otsinguid jätkama.”
„Kas ka sina, issi, otsid ikka veel aaret?”
„Ei, mu Haldjate printsess, mina olen selle juba leidnud,” naeratas ta mulle otsa vaadates ja suudles mu pealage.
Tükk