Rääkiv inimene on viimase poole aastamiljoni ajal saanud kogeda üsna muutlikku kliimat ja kolme jääaega, millest värskeim, Weichseli-nimeline, taandus 11 000 aastat tagasi. Jäälagunemise aegadest rääkimisel on niisiis pikad traditsioonid. Käelised inimlaadsed kirvekasutajad suutsid erinevalt teistest loomadest kähku muuta oma tegutsemisharjumusi vastavalt keskkonna muutustele. Nad redutasid koobastes, mähkisid keha ümber loomanahku ja soojendasid end lõkketule ääres, mille olid metsapõlengust taltsutanud. Igasugu veidrusigi tehti. Puhuti vilepilli, kaunistati kruuse ja võõbati koopaseintele pilte. Lõksutati lõugu ja löödi lusti.
See kõik on ka meie praeguste Soome riigis elavate inimeste põhiajalugu. Seal kusagil olid ju meie kõikide esivanemad, olgu me siis mullu sisse rännanud tulnukad, sita-aadud Savo südamest, Sevettijärve koltalaplased või Grankulla konnatiigi svenssonid. Ühestsamast pundist me oleme puha, maailmakodanikud ja kümneid tuhandeid aastaid parema elu lootuses mitmesse suunda vanderdanud, õnnestunult surma eest pagenute, väljasuremist vältinute kamp.
Peatugem korraks oma seltsimeeste ning lähisugulaste neandertallaste laagripaigas kusagil Euroopa lääneranniku ja Lõuna-Siberi vahelise maastiku radadel. Neandertallased elutsesid ligi 400 000 aastat kõnesolevas kohas, võimalik, et pehme ilmastiku perioodil ka Soomes, sihukeste tublilt sajapealiste klannidena. Selline klann koosnes umbes 15-liikmelistest suurperedest, kes elasid lähestikku ja vajaduse korral tegid koostööd.
Pohjanmaalt, Kristiinankaupunki naabrusest Lapväärti Susiluolast2 vägeva kaljurahnu alt on leitud jälgi, mis võivad viidata Neandertali inimeste peavarjule 40 000 – 120 000 aastat tagasi. See oleks kenake vedamine, sest üldiselt võttes on mandrijää nüsinud ära kõikvõimalikud märgid, mis on vanemad kui 11 000 aastat. Susiluola on ainus tõenäoline paleoliitilise kiviaja jäänuk Soomes.
Susiluolal on teisigi üürnikukandidaate. Neandertali inimese ja nüüdisinimese sugulasliikidest uitasid ka Denissova ja Florese inimesed Ida-Euroopa, Aasia ja Siberi maastikel ehk siin kandis. Kõik need liigid ajasid kõvasti inimeseks olemise asja!
Susiluola leiu üle vaieldakse, kuid vahest oleks olulisem mõista, et neandertallased, Denissova või Florese inimesed oleksid mitu korda kas jääaegade vahel või jääaegade sisestel soojematel perioodidel imehästi jõudnud praeguse Soome territooriumile rännata. Kui 1960ndatel kaevati Kesk-Lapimaale Vuotso kanalit, leiti töömaalt 120 000 aasta vanune lehisetükk. Leid osutab, et näiteks toona valitses meil kogu maal täiuslik Neandertali ilm. Ilmastik oli Weichseli aja soojematel perioodidel mitut puhku soodus ka näiteks mammutitele, kelle karjamaadeks olid Suomenniemi jääliustikku ääristavad rohtlaaned.
Neandertali uljas inimliik – ma pakun julgelt – on tõeline, algupärane põlissoomlase kasvulava!
Palju polnud neid kunagi. Kogu neandertallaste populatsioon oleks külmadel mandrijääga kattumise perioodidel mahtunud ilusti Hartwalli Areenile hokimatši vaatama. Neid oli tookord 10 000, kui sedagi. Soodsamatel aegadel populatsioon mitmekordistus, jäädes siiski alla 100 000.
Neandertallane oli inimene, mõtlev ning tundlik olend, kes elas tormilist ja hädaohtlikku elu olelusvõitluse karmides tingimustes sada tuhat aastat enne Kela3 hüvitisi ja miljon aastat enne kodanikupalka. Uurijad on osanud leitud luudest välja lugeda, et neandertallased hoolitsesid invaliidistunud kaaslaste eest pidevalt isegi aastaid. Toitsid, hooldasid ja pidasid ülal tegelikult ju kasutuid veterane. Suguvenda ei jäetud maha! Vaat säherdune asi on empaatia ja altruism, ülim inimsus.
Neandertallane valdas tuletehnikat ja oskas ehitada oma perele ränkades ilmastikuoludes püsiliku ning soojapidava kodu. Ta liikus veekogudel omatehtud paadiga. Ta mõistis end külma vastu kaitsta maitsekate nahkürpidega, ehkki õmblema ei õppinud ta iial. Neandertali inimese laagris valitses tööjaotus ja klann suutis organiseerida ka laiemat koostööd jahipidamise aktsioonideks. Rakketiim ajas saakloomi selleks valmis kaevatud aukudesse ja ülesseatud püünistesse. Niisugust asja ei õnnestu teha ilma oskusteta, looma käitumist tundmata ja plaani pidamata. Märkimisväärne osa Neandertali funktsionääride elust möödus mitmesugustel koosolekutel ja nõupidamistel. Neandertallane kommunikeeris suurepäraselt – ta pruukis suud.
Neandertallane elas ja oli ka muidu just nagu meie. Ta maitsestas oma rooga ja tarvitas ravimtaimi, nokitses ripatsite ja muude ehete kallal, kasutas looduslikke pigmente ja uuristas oma koopaseintele sümboolseid kujundeid. Lähedaselt meenutas ta nüüdisaja inimest ka selles mõttes, et temagi oli, teisest küljest, ühtaegu toores ning hoolimatu, arutu metsaline. Kõikus elaja ja ingli vahel, nii nagu inimestel kombeks.
Kui keegi suri, jäi küla tõsiseks. Kadunuke maeti maha, hauda pandi kaasa talle tähtsaid esemeid. Mahajääjad seisid siis vaikselt üheskoos haua serval, arutasid abstraktseid asju ja mõtisklesid teispoolsuse üle. Neandertali inimene suri välja 28 000 aastat tagasi. Viimase satsi jäänuseid on leitud Gibraltarilt. Müts maha neandertallase kalmul! Igaühes meist on paar olulist tilgakest tema sangarlikku verd.
Me, tänapäeva inimesed, üritasime tungida Aafrikast Euroopasse ja Aasiasse juba 120 000 aasta eest, ent algav Weichseli jääaeg viis meid tagasi troopika soojusse. 60 000 aastat tagasi, jääaja sisemisel pehmemal perioodil õnnestus invasioon lõplikult. Neil aegadel nõksatas midagi inimajus uude asendisse. Juba tubli miljon aastat olid kõik inimeluka liigid eristunud teistest elukatest oma erilise leidlikkuse ja nüansika sidepidamisega, kuid nüüd otsustas nüüdisinimene tõepoolest nüüdisinimeseks hakata. Vahekord teiste loomadega muutus põhjalikult, kui ta asus tasapindadele maalima elu keskseid küsimusi kujutavaid pilte ja õõnestama luust vilepille.
Siinkohal on hea meeles pidada, et isegi kui uurijatel on õnnestunud leida kas või kümneid säilinud koopa- või kaljujooniseid ja paras hunnik pille, siis vanal heal paleoliitilisel kiviajal on neid olnud lausa ilmatul hulgal. Nende hävinemise ja jäljetu kaotsimineku protsent küünib sajani. Ja üksiti tuleb meenutada, et kiviaeg tähendab kolme miljoni aasta pikkust mitmejärgulist, paljude paikkondade ja paljude inimliikidega perioodi, mil Kartmatud Kivi-Pelled4 meisterdasid igasuguseid elu hõlbustavaid vahendeid ja asju enamasti puust, nahast, punutud nöörist ning muust lagunevast materjalist. Kui nood vennikesed maalisid pilte koobaste ja kaljuseinte kivipinnale, miks nad siis poleks võinud maalida neid teistelegi, kergemini kättesaadavatele, hävinevatele pindadele? Üksnes kiviesemed võisid säilida. Ja hea õnne puhul mõningad luud-kondid.
On vahva ette kujutada, kuis õõnsa eseme tagumine tekitas rütmi, liigendas tantsu ja sidus tööliigutusi, tehes rassimise otsekui imeväel kergemaks. Manasõnade vägi võimendus, kui neid toetas korduv viisijupp oma tõusude ja langustega. Loomahäälte matkimisest oli kasu küttimisel ja sõjajalal olles arendati välja sobilik sidesüsteem. Jõmpsikad uinusid rutemini, kui neile ümiseti kõrva mingit ambient-musa, pooleldi linnulaulu, pooleldi tuulekoha. Kord libises keegi kogemata nutusest virinast nutulaulu. Keegi teine jälle pani tähele, et kõlavad hääled rahuldavad mitmesuguseid tundelisi tarbeid, nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid.
Saamide laulutraditsioon viib meid tuhandete aastate taha. Saamide ja Siberi põlisrahvaste, nagu neenetsite, eenetsite, nganassaanide ja sölkuppide musitseerimises on palju ühisjooni. Üksik inimhääl on nendel tegelastel ainuke muusikaline väljendusvahend. Karmides elutingimustes on see kõige kergem ja kõige vastupidavam instrument, mis on inimesel alati kaasas. Maastiku akustilised omadused pakuvad solistile võrratu kontserdisaali, kus võib kõrile vaba voli anda ja oma olemasolust ümbruskonnale või laiemalegi ilmaruumile teada anda. Oskuslik loomahäälte matkimine ning kutse- ja käsuhõigete kirevus annavad sooritusele lisavärve.
Mitmelt poolt Ida- ja Kesk-Euroopast on leitud 20 000 – 30 000 aasta vanuseid graveeringutega luid, millel eri pikkusega jooned vonklevad piki luutüki pinda. Tulemus