„Mulle meeldib minu mull,“ ütlesin ma. „Ja see on raamatu-koguraamat.“
Jackiet ei oleks miski ka siis huvitanud, kui ta oleks Rosetta kivi grafitit täis sodinud. „Jah. Muidugi meeldib, sulle ja kõi-gile teistele valgetele feministidele. Ma loodan, et keegi seda ühel hetkel plaksuga katki ei torka.“ Seda öelnud, oli ta uksest väljas, süles hunnik värvilisi loosungeid.
Kui meie üürileping lõppes, ütles Jackie, et ta ei taha seda pikendada. Tema ja veel mõned naised olid leidnud korteri Adams Morgani linnaosas.
„Mulle istub seal paremini,“ ütles ta mulle. „Muuseas, palju õnne sünnipäevaks. Järgmisel aastal veerand sajandit. Nagu Marilyn Monroe ütles: see paneb tüdruku mõtlema. Ole siis mõnus. Ja mõtle selle peale, mida sa pead tegema, et vabaks jääda.“
Ta kinkis mulle igasugust omavahel seotud sodi – selline temaatiline kingipakk. Mullikile sisse oli pakitud mullinäts, see lollakate multifilmitegelastega, iga nätsuleht eraldi pabe-ris. Roosa pudel vedelseepi korgi külge kinnitatud plasttoruga, vannitoa puhastusvahend – võib kolm korda arvata, mis marki, poolik pudel California vahuveini ja pakk kahekümne viie õhupalliga.
Tol õhtul jõin ma vahuveini otse pudelist ja plaksutasin katki kõik mullikile mullid. Ülejäänu läks prügikasti.
Ma ei kõnelenud Jackiega enam kunagi. Sellistel õhtu-tel nagu täna igatsen ma, et oleksin seda siiski teinud. Võib-olla ei oleks siis asjad – see valimisasi, see nimetamisasi, see kinnitamisasi – läinud nii, nagu nad läksid.
26
Neli
Mõnikord vean ma sõrmega peopesasse nähtamatuid tähti. Samal ajal kui Patrick ja poisid kõnelevad õues, kasutades keelt, kõnelen mina sõrmedega. Ma kisendan ja krigisen ja kirun kõike seda, mis Patricku sõnade järgi „oli“.
Nõnda on asjad nüüd: meile on iga päeva kohta eraldatud sada sõna. Minu raamatud, isegi vanad Julia Childi teosed ja – irooniline küll – räsitud väljanägemisega punavalgeruuduline „Paremad kodud ja aiad“, mille kohta keegi sõber otsustas, et see oleks nummi ja naljakas pulmakink, on kapis luku taga, et Sonia neid kätte ei saaks. See tähendab, et ka mina ei saa neid kätte. Võtmed ripuvad Patricku kaela ümber paela otsas nagu kaalupomm ning mõnikord ma mõtlen, et see raske kandam on põhjus, miks ta vanem välja näeb.
Kõige rohkem igatsen ma väikeseid asju: kõigi tubade nur-kadesse susatud purke pliiatsite ja pastakatega, kokaraamatute vahele kiilutud märkmikke, ostunimekirja maitseaineriiuli kõrval seinal. Isegi oma vanu külmkapimagneteid, neidsamu,
27
millest Steven võis kokku käänata kõige jaburamaid itaalia-inglise lauseid, iseennast herneks hirnudes. Läinud, läinud, läi-nud. Nagu minu e-posti aadress.
Nagu kõik.
Mõni eluline tobedus on samaks jäänud. Ma sõidan endi-selt autoga, käin teisipäeviti ja reedeti toidupoes, ostan uusi kleite ja käekotte, jõuan korra kuus Iannuzzi salongi juuksu-risse. Mitte et ma oleks oma soengut muutnud – mul oleks vaja liiga palju väärtuslikke sõnu, et seletada Stefanole, kui palju ühes kohas maha võtta ja teises alles jätta. Minu oma lõbuks lugemine piirdub nüüd uusima energiajoogi reklaamtahvlitega, koostisainete nimekirjaga ketšupipudelitel, pesemisjuhistega pesuetikettidel: mitte valgendada.
Kõik see kokku on vapustav lugemisvara.
Pühapäeviti viime me lapsed kinno ning ostame popkorni ja limonaadi ja neid väikeseid täisnurkseid šokolaadikarpe, kus on kõige peal suhkrupärlid, mida saab ainult kinost, mitte kunagi poest. Sonia naerab alati multikate peale, mida näida-takse, kuni rahvas saali valgub. Filmid juhivad hetkeks mõtted mujale, see on ainuke koht, kus ma kuulen naiste hääli kit-senduste ja piiranguteta. Näitlejataride jaoks kehtivad eritingi-mused – kui nad parasjagu tööl on. Nende sõnad on mõistagi meeste kirjutatud.
Esimestel kuudel kiikasin ma ikka aeg-ajalt salamahti raamatusse, kritseldasin midagi kiiresti krõbuskipakile või munarestile, kirjutasin Patrickule huulepulgaga vannitoa-peeglile, et ma armastan teda. Mul olid oma põhjused, väga
head põhjused – ära mõtle nende peale, Jean, ära mõtle nende naiste peale, keda sa toidupoes nägid – teha märkmeid ainult majas sees. Ühel hommikul tuli Sonia aga vannituppa, mär-kas huulepulgakirja, mida ta ei mõistnud lugeda, ja kilatas: „Tähed! Pahad!“
Sellest hetkest alates hoidsin ma teateid ainult oma peas, kirjutasin õhtuti mõne sõna Patrickule, kui lapsed olid juba voodis, ja põletasin siis paberiribad plekkpurgis. Ja kui arves-tada seda, milline Steven praegu on, ei söanda ma sedagi.
Patrick ja poisid lobisevad mu akna lähedal maja taga verandal koolist, poliitikast, uudistest, ning ritsikad siristavad pimedas aias. Nad teevad nii palju lärmi, poisid ja ritsikad. Kõrvulukustavat.
Neid kuulates põrkavad kõik minu sõnad peas edasi-tagasi, väljudes kurgust raske, tähenduseta ohkena. Ja kõik, millele ma mõelda suudan, on Jackie viimased sõnad, mis ta mulle lausus.
Mõtle selle peale, mida sa pead tegema, et vabaks jääda.
Nojah, rohkem kui see, et mitte persetki ei teinud, oleks ka päris hea algus olnud.
29
Viis
See ei ole ühestki otsast Patricku süü. Nõnda ma endale täna õhtul kinnitan.
Ta oleks tahtnud suu lahti teha, kui ideed esimest korda kusagil Pennsylvania avenüü valge hoone siniste kumerate seinte vahel edasi-tagasi põrgatati. Ma tean, et ta oleks tahtnud. Vabandust tema pilgus on raske mitte märgata, kuid suu lahti tegemine ei ole kunagi olnud Patricku tugevaim külg.
Ning Patrick ei olnud see, kes Sam Myersi enne viimatisi valimisi häältega üle külvas, kes lubas talle veelgi rohkem hääli järgmiseks korraks, kui Myers kandideerib. Mees, keda Jackie armastas – aastaid tagasi – kutsuda pühaks Carliks.
President ei pidanud tegema muud, kui kuulama, kuule-tuma ja igasugusele jamale alla kirjutama – see oli väike hind, mida maksta selle eest, et olla kaheksa aastat maailma mõju-kaim mees. Selleks ajaks, kui ta ametisse valiti, ei olnud küll enam suurt midagi alla kirjutada. Vähimagi kuratliku pisiasja eest oli juba hoolt kantud.
30
Aegamisi, peaaegu märkamatult oli see, mida kutsuti Piiblivööks – see siil lõunaosariike, kus religioon valitses kõige üle –, hakanud paisuma. See moondus vööst korsetiks, kattes kõik peale riigi jäsemete – California, Uus-Inglismaa, Vaikse ookeani äärsete osariikide, pealinna, Texase ja Florida lõunapoolsemate maakondade demokraatlike utoopiate –, mis asusid nii kaugel sinise skaala otsas, et näisid kõiguta-matud. Ent korsetist sai kombinesoon, mis ulatus lõpuks Hawaiini välja.
Ja me ei adunud hetkekski, et asjad nii lähevad.
Naised nagu Jackie adusid aga küll. Ta marssis ülikooli-linnakus kümnese kamba – ateistid anarhia nimel – eesotsas, karjudes jaburaid ettekuulutusi nagu Täna Alabama, homme Vermont! Ja Vooruslik keha pole enam sinu keha! Teda ei kotti-nud, et inimesed tema üle naersid.
„Jälgi mängu, Jeanie,“ ütles ta mulle. „Eelmisel aastal oli senatis kakskümmend üks naist. Nüüd on meie omasid sel-les kõige kuradima pühamas paigas viisteist.“ Ta tõstis käe ja hakkas ükshaaval sõrmedel lugema. „Lääne-Virginia. Ei vali-tud tagasi. Miinus üks. Iowa. Ei valitud tagasi. Miinus kaks. Põhja-Dakota. Ei valitud tagasi. Miinus kolm. Missouri, Min-nesota ja Arkansas astusid tagasi, „teadmata põhjustel“. Mii-nus üks, kaks, kolm. See tähendab kahekümne ühe protsendi pealt viieteistkümne peale kukkumist, ja väga lühikese ajaga. Ja jutud käivad, et Nebraska ja Wisconsin kipuvad eelistama kandidaate, kes – ja ma tsiteerin – „seisavad selle eest, mis on riigile kõige parem“.“