19
keset iga nukunägu. Need on nagu rohmakad loorid, mis on hävitanud kõik peale silmade. Võib-olla see ongi asja mõte.
Jackie Juarez on selle ja veel poole tosina sama ärritava teose autor, nagu „Ole vait ja istu maha“, „Paljasjalgne ja rase: mida konservatiivsed kristlased sinult ootavad“ ning Patricku ja Ste-veni lemmik „Emakas kahel jalal“. Selle viimase kujundus on võigas.
Nüüd karjub ta intervjueerija peale, kes tõenäoliselt ei oleks pidanud kasutama sõna „feminats“. „Kas sa tead, mis jääb järele, kui sa lahutad feminatsist feminismi?“ Jackie ei oota vas-tust ära. „Nats. Vaat mis. Seda sa eelistaksid, jah?“
Saatejuht satub segadusse.
Jackie ei tee temast väljagi ning puurib oma pilgu, oma raevunud pilgu otse kaamerasse, nagu vaataks ta mulle silma. „Teil pole õrna aimugi, naised. Mitte õrna udust aimugi. Me libiseme eelajalookuristikku, tüdrukud. Mõelge selle peale. Mõelge, mis teist saab – mis teie tütardest saab –, kui kohtud aja tagasi keeravad. Mõelge selliste sõnade peale nagu „abi-kaasa luba“ ja „vanemlik nõusolek“. Mõelge selle peale, et te ärkate ühel hommikul üles ja teil pole enam üheski asjas sõnaõigust.“ Viimaste sõnade järel peab ta pausi, hambad kokku pigistatud.
Patrick suudleb mind enne magamaminekut. „Ma pean sitaks vara ärkama. Hommikune koosolek bossiga, tead küll, kus. Head ööd.“
„Head ööd, kallis.“
20
„Ta peaks maha rahunema,“ ütleb Steven, pilk endiselt ekraanil. Tal on nüüd süles suur pakk kartulikrõpse, mida ta hirmsa raginaga viiekaupa hävitab, mis tuletab mulle meelde, et murdeiga ei olegi ainult üks lõputu õudus.
„Küpsisejäätis ja kartulikrõpsud?“ pärin ma. „Sa rikud oma näonaha ära.“
„Tšempionide magustoit, ema. Kuule, kas me ei võiks midagi muud vaadata? See tibi on ikka eri masekas.“
„Võime ikka.“ Ma ulatan talle puldi ning Jackie Juarez vai-kib ja tema asemele tuleb „Pardidünastia“ kordussaade.
„Tõsiselt, Steve?“ küsin ma, vaadates, kuidas üks kaitselaigu-lises riietuses habetunud mägilane teise järel poliitilisest olu-korrast jahub.
„Jah. Nad on sitaks naljakad.“
„Neil ei ole kupli all kõik korras. Ja kuidas sa räägid?“
„See on ainult nali, ema. Jestas. Päriselt ei ole selliseid ini-mesi olemas.“
„Sa Louisianas oled kunagi käinud?“ Ma võtan tema käest krõpsupaki. „Isa sõi kõik mu jäätise ära.“
„Mardi Gras’ ajal kaks aastat tagasi. Mul on väike mure, kas su mäluga on kõik korras.“
„New Orleans ei ole Louisianas.“
Samas võib-olla on ka, mõtlen ma. Lõppude lõpuks, mis vahe on mingil kolkasitapeal, kes annab meestele nõu, et nad abielluksid teismeliste tüdrukutega, ja purjus karnevalikambal, kes pillub pärlikeesid kõigile, kes St Charlesi avenüül paljad tissid ette näitavad?
21
Vist mitte eriti suur.
Ja see ongi kogu riik viieminutiste helilõikudena: linlikus pükskostüümis ja Bobbi Browni meigiga Jackie Juarez kuulu-tab hirmu; pardidünastia rahvas kuulutab viha. Või võib-olla on see vastupidi. Vähemalt ei vahi pardiinimesed mulle ekraa-nilt otsa ega tee etteheiteid.
Steven, kes on juba teise koolapurgi ja jäätisekausi kallal – see ei ole aga päris täpne kirjeldus, sest ta on kausist loobu-nud ja kraabib jäätist lusikaga otse karbi põhjast –, teatab, et ta läheb ära magama. „Homme on edasijõudnute usuõpetu-ses töö.“
Mis ajast on keskkooli teisel aastal edasijõudnute tunnid? Ja miks ta mingit kasulikku ainet ei võta, nagu bioloogiat või ajalugu? Ma küsin tema käest mõlema kohta.
„Usuõpetus on uus asi. Seda pakuti kõigile, isegi rebas-tele. Ma arvan, et nad tahavad seda uuest aastast järk-järgult tavalisse tunniplaani sisse viia.“ Ta ütleb nüüd köögist: „See tähendab aga, et sellel aastal bioloogiaks ja ajalooks aega ei jää.“
„Mis see siis on? Võrdlev usundilugu? Sellega ma suudan ehk leppida – isegi üldhariduskoolis.“
Ta tuleb telekaorva tagasi koos küpsisega. Tema ööamps. „Ei. Rohkem nagu, ma ei tea, kristlik filosoofia. Igatahes. Head ööd, ema. Kallis oled.“ Ta vajutab mu põsele musi ja kaob koridori.
Ma keeran tagasi Jackie Juareze peale.
Ta on päriselus palju kenam ning on võimatu öelda, kas ta on pärast magistrantuuri juurde võtnud või on kaamera
22
lisanud kümme naela, nagu alati öeldakse. Professionaalse meigi ja soengu all näeb Jackie väsinud välja, nagu oleks kaks-kümmend aastat raevu ennast tema näkku joonistanud, üks vagu korraga.
Ma ragistan veel ühe kartulikrõpsu ja limpsin sõrmed soo-lakatest kemikaalidest puhtaks, enne kui ma paki kinni rullin ja käeulatusest ära panen.
Jackie vahib mind oma külmade silmadega, mis on ikka samasugused, pilgus etteheide.
Mulle ei ole tema etteheiteid vaja. Mulle ei olnud neid vaja kakskümmend aastat tagasi ega ole ka praegu, kuid ma mäletan päeva, mil need alguse said. Päeva, mil minu sõprus Jackiega hakkas kiiva kiskuma.
„Sa ikka tuled protestimarsile, eks, Jean?“ Jackie seisis minu toa uksel, meikimata ja rinnahoidjata, mina lösutasin voodis, külje all pool raamatukogu neurolingvistika kollektsiooni.
„Ei saa. Pole aega.“
„Perse küll, Jean, see on palju tähtsam kui mingi lollakas afaasiauuring. Mis oleks, kui äkki keskenduks neile, kes veel meie seas on?“
Ma vaatasin talle otsa ja kallutasin pea paremale küljele, sil-mis sõnatu küsimus.
„Okei. Okei.“ Jackie tõstis käed õhku. „Nad on endiselt meie seas. Vabandust. Ma tahan lihtsalt öelda, et see asi, mis ülemkohtus toimub, see toimub, noh, praegu.“ Jackie nime-tas poliitikasündmusi – valimisi, ametissenimetamisi, kõnesid, mida tahes – kogu aeg „asjadeks“. See kohtuasi. See kõneasi.
23
See valimisasi. Võiks arvata, et sotsiolingvist võtab mõnikord vaevaks natuke oma sõnavaraga tegeleda.
„Igal juhul,“ ütles ta, „mina lähen. Sa võid mind pärast tänada, kui senat Grace Murray ära kinnitab. Ta on praegu ainuke naine, kui sind peaks huvitama.“ Ta hakkas jälle jau-rama „nendest õiguskomitee misogüünsetest türapeadest kaks aastat tagasi“.
„Aitäh, Jackie.“ Ma ei suutnud oma hääles naeruvinet varjata.
Tema aga ei naeratanud.
„Okei.“ Ma lükkasin raamatu kõrvale ja pistsin pliiatsi hobusesabasse. „Kas sa võiksid mu kottimise järele jätta? Selles suhtes, et see neuroteaduse loeng on ilge kirves. Sel semest-ril on professor Wu ja tema juba ei hellita. Joe langes välja. Mark langes välja. Hannah langes välja. Need kaks New Delhi tüdrukut, kes kogu aeg käest kinni käivad ja kelle persed on vajutanud raamatukogu töötubadesse igikestvad jäljed, lan-gesid välja. Me ei istu igal teisipäeval ja ei räägi vastastikku anekdoote vihastest abielumeestest ja nende kurbadest nais-test, ega aruta selle üle, kas teismeliste tekstsõnumite keele-kasutus on tulevikureaalsus.“
Jackie võttis voodilt ühe raamatukoguraamatu, tegi selle lahti ja luges lehekülje päisest pealkirja „Wernicke afaa-siaga insuldipatsientide