Kusiti
Käsnkeha
Korgaskeha
Peenisesääred
Peenisesibul
Munand
Kusiti
Peenisepea
Eesnahk
Leia oma kirg 35
kliitoripeast sügaval häbeme koe sees, seejärel lahknevad kusiti ja tupe ümber. Just nii: kliitor ulatub tupeavani välja.
Kliitori eesnahk katab kliitoripea nagu selle homoloog eesnahk katab peenisepea. Ja meessoo eesnahakida – Y-punkt pea juures, kus eesnahk kinnitub peenisetüve külge – on naissoo fourchette’i (prantsuse keeles kahvel) homoloog – kaarjas kude tupe alumises ääres. See on kõigil keha-del ülimalt tundlik ja alahinnatud kinnisvara.
Saa oma kliitoriga tuttavaks
Kui sa pole oma kliitoriga kunagi „näost näkku“ kohtunud, on nüüd selleks aeg. (Isegi kui oled minevikus oma kliitoriga juba korduvalt ves-telnud, võid kasutada seda võimalust uuesti tuttavaks saada.) Kliitori saab üles leida visuaalselt või manuaalselt. Kui oled kahte järgmist lõiku luge-nud, pane raamat käest ja proovi ükskõik kumba meetodit.
Visuaalselt leidmiseks võta peegel, tõmba oma häbememokad (vulva pehmed karvased välimised huuled) laiali ja päriselt vaata seda. Näed vulva tipus mügarat.
Või võid selle sõrmedega üles otsida. Alusta keskmise sõrme otsaga lõhest, kus häbememokad eralduvad. Suru õrnalt allapoole, vingerda sõrme edasi-tagasi ja nihuta sõrmeots aeglaselt häbememokkade vahele, kuni tunned naha all väikest kumjat nöörikest. Aidata võib, kui tõmbad häbemekinku ülespoole tirides nahka pingule. Samuti võib aidata, kui teed sõrme märjaks sülje, libesti, allergeenivaba kätekreemi või isegi tilga oliiviõliga.
Mul on kindel põhjus paluda sul oma kliitorit päriselt vaadata.
Ühel õhtul pärast loengut tuli minu juurde üliõpilane, kes ütles, et oli rääkinud emaga Skype’is oma selle semestri ainetest, sealhulgas minu ainest „Naiste seksuaalsus“. Tudeng mainis emale, et mu loenguslaididel olid lisaks diagrammidele ja illustratsioonidele fotod naiste vulvadest. Ja ema ütles talle kõige jahmatavama asja. Ta teatas: „Ma ei tea, kus kliitor asub.“
Ema oli viiekümne nelja aastane.
36 Emily Nagoski, Ph.D.
Nii et mu üliõpilane saatis loenguslaidid oma ema e-posti.
Selle loo tõttu on raamatu esimene peatükk anatoomiast. See lugu tekitab minus tahtmise trükkida T-särkidele vulva joonis ja nooleke kliitori suunas kirjaga „SEE ASUB SIIN“. See tekitab tahtmise jagada tänavanurgal lendlehti juhistega omaenda kliitori üles leidmiseks, nii käsitsi kui ka vaatamise teel. Ma tahan, et internetis muutuks hitiks lii-kuva pildiga GIF, kus naine näitab oma kliitori asukohta. Tahan reklaam-tahvlit Times Square’il. Tahan, et kõik teaksid.
Aga veelgi enam paneb see mind tahtma, et iga jumala naine, kes seda loeb, peatuks ja vaataks oma kliitorile otsa. Teadmine, kus kliitor asub, on tähtis, aga teadmine, kus sinu kliitor asub … see on võim. Võta peegel ja vaata oma kliitorit, selle üliõpilase ja ta imelise vapra ema austuseks.
Kui mina esimest korda oma kliitorit vaatasin, seksuaalkoolitajaks õppimise alguses, siis ma lausa nutsin. Olin kaheksateist ja halvas suhtes ja otsisin vastuseid. Ja mu õppejõud oli öelnud: „Kui lähete täna õhtul koju, võtke peegel ja leidke oma kliitor üles.“ Seda ma tegingi. Ja mind vapustas pisarateni avastus, et selles polnud midagi vastikut ega veidrat, see oli lihtsalt … osa mu kehast. See kuulus mulle.
Nii et mine vaata oma kliitorit.
Ja kui sa juba naabruskonnas oled, heida pilk ka ülejäänud vulvale.
Mulle meeldib, kui mu ainet võtavad ebatraditsioonilised üliõpilased – need, kes pole vanusegrupis kaheksateist kuni kakskümmend kaks –, ja Merritt oli nii ebatraditsiooniline, kui olla saab: menopausieelne lesbist homoerootikakirjutaja teismelise tütrega, keda ta kasvatas koos pea kahekümneaastases suhtes olnud partneriga. Mina olin temaga esimest korda kohtudes nii väheste teadmistega, et mind üllatas, kui ta ütles, et tema Korea päritolu vanemad olid kristlikud fundamenta-listid ja ta kasvas üles ülimalt konservatiivsete väärtustega. Mis tegi tema kapist väljas oleku, tema kirjutised ja minu aine võtmise veelgi tähelepanuväärsemaks.
Neljakümne kahe aastane Merritt ei olnud kunagi kaalunud oma kliitori vaatamist. See võimalus ei tulnud talle pähegi, kuni ma, nagu
Leia oma kirg 37
alati, esimeses loengus seda soovitasin. Pärast loengut tuli ta minu juurde ja ütles: „Kas on tõepoolest hea mõte soovitada nii noortel oma keha vaadata? Mis siis, kui nad lihtsalt … endasse sulguvad?“
„See on väga oluline küsimus,“ ütlesin ma. „Keegi pole mulle kunagi sellisest kogemusest rääkinud, aga see pole kohustuslik ülesanne, nii et võimalik, et need, kes kõige tõenäolisemalt niimoodi reageeriksid, ei proovigi seda. Siiski soovitan seda teha, eriti üliõpilastel, kes kavat-sevad jätkata rahvatervise või meditsiini vallas, aga see on täielikult iga inimese enda otsus, kas ta tahab vaadata või mitte.“
Merritt ei vaadanud.
Selle asemel palus ta oma partneril Carolil vaadata – mis on mõnes mõttes vapram kui ise vaatamine – ja tema vaatas omakorda partneri oma. Ja naised rääkisid sellest, mida nad nägid ja kuidas nad polnud kunagi varem võtnud teadlikult aega, et oma seksuaalset keha vaadata ja sellest rääkida. Ja Merritt sai teada midagi tähelepanuväärset, mil-lest ta mulle järgmisel nädalal rääkis:
„Carol ütles mulle, et tema oli oma vulvat vaadanud! Ta oli 80-ndatel feministliku teadlikkuse grupis ja nad kõik istusid, käsipeegel käes, koos ringis.“
„Vau!“ ütlesin ma ja mõtlesin seda tõsiselt.
Ta tõstis käed enda ette, peopesad ülespoole, kaaludes oma tundeid. „Ma ei tea, miks selline asi on mulle nii palju raskem kui talle. Mis puu-tub seksi, tunnen ma alati, nagu vaaruksin kaljuäärel, käed vehkimas kui tuuleveski.“
Merritti kahetised tunded on täiesti normaalsed igaühe jaoks, kel-lele perekond õpetas, et seks peab mahtuma elus kindlasse ettenähtud kohta ja mitte kuhugi mujale. Aga Merritti jaoks oli see loogiline ka muudel põhjustel, mis olid seotud tema aju seadistusega. Sellest räägin teises peatükis.
38 Emily Nagoski, Ph.D.
Häbememokad, nii väikesed kui ka suured
Naiste sisemised (väikesed) häbememokad ei pruugi olla üldsegi kuigi „sisemised“, vaid ulatuda välimistest häbememokkadest kaugemale – või siis võivad need panna end varju, vulva sisse peitu, kuni neid otsima lähed. Ja sisemised häbememokad võivad olla üleni ühtlast värvi või värviüleminekuga, muutudes ääre pool tumedamaks. Kõik see on nor-maalne ja terve ja kaunis. Pikad, lühikesed, roosad, beežid, pruunid – kõik on normaalsed.
Sisemiste häbememokkade meeste homoloog on eesnaha sisekülg. Kui peenis on ümber lõigatud – tähendab, et eesnahk on kirurgiliselt eemaldatud –, on keset peenisetüve väga sageli värvimuutus. Seda selle-pärast, et peenisetüve otsa nahk on tegelikkuses eesnaha sisekülg. (Kuna värvimuutus muutub vahel nähtavaks alles pärast puberteeti, on mehed minult küsinud, kas värvi muutumise põhjuseks on miski, mida nemad tegid, aga ei, mõned peenised lihtsalt näevad sellised välja, ja edu neile.)
Ka välimised häbememokad on inimestel erinevad. Mõned on tiheda karvkattega, mille karvad ulatuvad reitele ja päraku ümber, teistel aga on väga vähe karvu. Mõned häbememokad on üsna pundunud, samas kui teised on kehaga võrdlemisi libamisi. Mõned on ümbritseva nahaga sama värvi ja mõned on tumedamad või heledamad. Kõik on normaalsed, kõik kaunid.
Nagu kliitorigi puhul, ei kattu häbememokkade kultuuriline vaata-mise viise bioloogilise reaalsusega. Soft-core-pornos