Tappev külm. Louise Penny

Noël.

      CC süvenes palli, kaotas enda selle rahusse ja vaikusse ja valgusse. Aga ilmselt oli ta seda liiga kaua vaadanud. Uksele tagumine rebis ta eemale kolmest männist, tagasi tema ees oleva õuduse juurde.

      „Mis seal toimub? Laske meid sisse,” nõudis mehehääl teiselt poolt ust.

      Ja CC lasi, kuid see oli ka viimane kord, kui ta kellegi kuhugi sisse lasi.

      Crie jalutas Ritzist mööda, peatus, et luksuslikku hotelli silmitseda. Šveitser ei teinud temast välja, ei kutsunud teda sisse. Ta liikus aeglaselt edasi, saapad lörtsist läbimärjad, villased kindad käte otsas rippumas, neile kogunenud lumekoorik vedas neid maa poole.

      Ta ei hoolinud. Ta rühkis mööda pimedaid, lumiseid, tihedalt inimesi täis tänavaid edasi, jalakäijad põrkasid talle otsa ja vaatasid teda põlglikult, justnagu oleksid paksud lapsed nende tunded kreemina koogile määrinud ja alla neelanud.

      Ta kõndis ikka edasi, nüüd hakkasid jalad külmetama. Ta oli kodust lahkunud ilma korralike talvesaabasteta ja kui isa oli ebamääraselt vihjanud, et ehk tahaks ta midagi soojemat, polnud ta sellest välja teinud.

      Nagu ei teinud isast välja ka ema. Ja nagu kogu ülejäänud maailm.

      Ta jäi seisma Monde de la musique’i ees. Seal oli plakat Britney Spearsiga, kes tantsis kuumal, auraval rannal, tema õnnelikud taustalauljad naersid ja keerutasid end.

      Crie seisis akna ees pikka aega ega tundnud enam oma jalgu ega käsi. Ei tundnud enam midagi.

      „Vabandust?” küsis Clara.

      „Paavst mingu perse,” kordas Kaye päevselgelt. Mamma Bea teeskles, nagu poleks kuulnud, ning Émilie astus sõbrale pisut lähemale, nagu valmistudes teda toetama, kui ta kokku kukub.

      „Ma olen üheksakümmend kaks aastat vana ja tean kõike,” ütles Kaye. „Peale ühe asja,” tunnistas ta.

      Jälle järgnes pikk vaikus. Aga uudishimu sai hämmingust võitu. Tavaliselt nii napisõnalisel ja järsul Kayel oli midagi öelda. Sõbrad kogunesid lähemale.

      „Mu isa oli maailmasõja ajal ekspeditsioonikorpuses.” Nad olid kujutanud ette mitmesuguseid asju, millest Kaye võiks tahta rääkida, aga sellise sissejuhatuse peale polnud keegi tulnud. Ta rääkis nüüd mahedalt, nägu oli lõdvestunud ning pilk liikus riiulitel seisvatele raamatutele. Kaye oli ajarännakul, Mamma Bea väitel oli see jooga abil võimalik, ainult ta ise polnud sellist taset kunagi saavutanud.

      „Üks diviis oli katoliiklastele, peamiselt iirlastele, nagu minu isa, ja muidugi Québeci meestele. Ta ei rääkinud sõjast kunagi. Keegi neist ei rääkinud. Ja mina ei küsinud kunagi. Kujutate ette? Kas ta tahtis, et ma oleksin küsinud, mis sa arvad?” Ta vaatas Emi poole, too aga vaikis. „Ta rääkis sõjast meile ainult ühte asja.” Nüüd ta pidas vahet ja vaatas ringi, pilk jäi pidama ta enda koheval kootud mütsil. Ta pani selle pähe, siis vaatas ootavalt Emi poole. Keegi isegi ei hinganud. Nad vaatasid talle otsa, ootasid, kuidas lugu edasi läheb.

      „Jeesus küll, räägi ometi, naine,” kähistas Ruth.

      „Oh, jah.” Kaye näis neid nagu esimest korda märkavat. „Isa. Somme’i all. Rawlinsoni juhtimisel, eks ole. Loll mees. Nii palju ma uurisin välja. Mu isa oli seal rinnust saadik sopas ja sitas – hobuste ja inimeste omas. Toidus olid tõugud. Ta nahk mädanes, kõikjal olid haavandid. Juuksed ja hambad langesid välja. Juba ammu ei võidelnud nad enam kuninga ja kodumaa eest, nüüd võitlesid nad kaaslaste eest. Ta armastas oma sõpru.”