Ta nägi külaplatsil tiiki ja kolme suursugust mändi selle ühes otsas.
Myrna otsis välja Québeci kaardi. Mõne minuti pärast voltis ta selle kokku ja toetus hämmastunult autole. Seda küla polnud kaardil. Kaart näitas kohti, kus juba aastakümneid keegi ei elanud. Näitas tillukesi kalurikülasid ning iga kogukonda, kus oli kaks maja ja kirik.
Aga mitte seda siin.
Ta vaatas alla küla poole, kus inimesed tegid aiatöid või jalutasid koertega või istusid tiigi ääres pingil ja lugesid. Võib-olla oli see nagu muusikalist „Brigadoon” – muust maailmast eraldatud kant. Võib-olla ilmus see küla ainult kord mitme aasta tagant ja ainult inimestele, kellel oli vaja seda näha. Ometi Myrna kõhkles. See ei saanud ju ometi olla see, mille järele ta igatses. Ta oli juba ringi pööramas ja suundumas Williamsburgi poole, mis oli kaardil olemas, kuid otsustas siiski riskida.
Kolme Männi külas oli olemas see, mille järele ta igatses.
Seal olid saiakesed ja café au lait. Seal sai liha friikartulitega ja New York Timesi. Seal oli pagariäri ja bistroo ja võõrastemaja ja universaalkauplus. Seal oli rahu ja vaikust ja naeru. Seal leidus suurt rõõmu ja suurt nukrust ning võimet nende mõlemaga leppida ja rahul olla. Seal oli head seltskonda ja lahket suhtumist.
Ning seal oli tühi maja, mille alumisel korrusel oli olnud ladu, ülemisel aga korter. See maja ootas. Just teda.
Myrna ei lahkunudki sealt.
Pisut rohkem kui tunniga oli Myrna jõudnud rahulolematuse maailmast rahuolu maailma. See oli juhtunud kuue aasta eest. Nüüd jagas ta sõpradele uusi ja kasutatud raamatuid ning kulunud nõuandeid.
„Jeesus küll, situ või tule poti pealt maha,” oli olnud ta nõuanne Clarale. „Jane’i surmast on juba kuid möödas. Sa aitasid selle mõrva lahendada. Sa tead raudselt, et Jane pahandaks, kui ta teaks, et on andnud sulle kogu oma raha, sina aga isegi ei rõõmusta selle üle. Ta oleks pidanud selle mulle andma.” Myrna raputas hämmastust teeseldes pead. „Mina oleksin teadnud, mida sellega teha. Mürtsti, Jamaicale, kena rastamees, hea raamat…”
„Oota nüüd üks hetk. Sul on rastamees ja sa loed raamatut?”
„Oh, jah. Igal asjal on oma otstarve. Näiteks kõva rastamees on hea, kõva raamat aga mitte.”
Clara oli naernud. Kumbki neist ei sallinud kõvas köites raamatuid. Mitte sisu, aga just kaante pärast. Kõvad kaaned olid lihtsalt liiga rasked käes hoida, eriti veel voodis.
„Vastupidi rastamehele,” ütles Myrna.
Nii et Myrna oli veennud sõpra Jane’i surmaga leppima ja raha kulutama. Mida Clara kavatses sel päeval teha. Lõpuks saab auto tagaiste täidetud raskete, sügavatooniliste, nöörist sangadega paberkottidega, mida kaunistavad sellised nimed nagu Holt Renfrew ja Ogilvy. Mitte ühtegi erkkollast kodumarketi kotti. Kuigi Clarale kodumarket salamisi isegi meeldis.
Kodus vaatas Peter akent, sundides end kokku võtma ja midagi kasulikku tegema. Ateljeesse minema, maali kallal töötama. Siis aga märkas, et ühelt aknaruudult on härmatis maha hõõrutud. Seal oli südamekujuline auk. Ta naeratas, seadis silma augu kohale ning nägi Kolme Männi küla rahulikus rütmis oma elu elamas. Siis vaatas ta üles, künkal seisva üksiku vana maja poole. Vana Hadley maja poole. Ja sellal, kui ta sinna vaatas, hakkas härmatis jälle maad võtma, täites südame jääga.
3
„Kes need tegi?” küsis Saul CC-lt akvarellimappi kergitades.
„Mille?”
„Need siin.” Ta seisis paljalt nende hotellitoas. „Ma leidsin need prügikastist. Kelle omad need on?”
„Minu.”
„Sina ise tegid?” See oli šokeeriv. Hetkeks mõtles Saul, et on CC-d alahinnanud. Päris kindlasti oli tegemist andeka kunstniku teostega.
„Muidugi mitte. Üks hale väike külainimene andis mulle, et ma neid oma galeristidest sõpradele näitaksin. See, kuidas ta pugeda püüdis, oli nii naljakas. „Oh, palun, CC, ma tean, keda kõiki sa nii hästi tunned.” – „Oh, CC, teeks sulle väga palju tüli mu töid mõnele oma tuttavale näidata?” Väga tüütu. Kujutad sa ette, tuleb minu käest teenet lunima? Tal jätkus isegi jultumust paluda, et ma neid just Denis Fortinile näitaksin.”
„Mida sa talle ütlesid?” Sauli süda jõnksatas. Loomulikult ta teadis juba vastust.
„Ütlesin, et rõõmuga. Sa võid need nüüd sinna tagasi panna, kust sa need leidsid.”
Saul kõhkles, sulges siis mapi ja pani selle tagasi prügikasti, vihates end sellise hiilgava mapi hävitamisele kaasaaitamise pärast – ja veel rohkem tahtmise pärast seda hävitada.
„Kas sul pärastlõunaks mingeid plaane ei ole?” küsis ta.
CC nihutas millimeeterhaaval klaasi ja lampi voodi kõrval laual, kuni mõlemad olid täpselt oma kohal.
„Mitte midagi olulist.” CC pühkis laualt suure tolmutordi. No tõesti, Ritzis. Sellest tuli juhatajaga rääkida. Ta vaatas akna juures seisva Sauli poole.
„Jumala eest, sa oled end käest lasknud.”
Ilmselt oli mehel kunagi olnud korralik keha, mõtles ta. Aga nüüd kõik lotendas. CC oli olnud paksude meestega. Ta oli olnud atleetlike meestega. Ning tema meelest polnud kummalgi äärmusel midagi viga. Vastik oli üleminek.
Saul käis talle närvidele, ning tal ei tulnud hästi meelde, miks ta oli arvanud, et temaga tegelemine on hea mõte. Siis langes ta pilk raamatu läikivale valgele kaanele ja talle meenus.
See foto. Saul oli imeline fotograaf. Seal, pealkirja „Ole rahulik” all, oli Sauli tehtud foto. CC juuksed olid seal nii blondid, peaaegu valged, huuled punased ja täidlased, silmad jahmatavalt, intelligentselt sinised. Ning ta nägu oli nii valge, et peaaegu hajus tausta sisse, jättes mulje, et silmad ja suu ja kõrvad hõljuvad kaanel.
CC jumaldas seda.
Pärast jõule ta vabaneb Saulist. Kui too on täitnud oma viimase ülesande. Ta märkas, et ilmselt oli Saul mappi vaadates põrganud vastu laua ääres seisvat tooli. Nüüd oli tool paigast ära. Ta tundis, kuidas pinge ta rinnus kasvab. Olgu neetud see Sauli komme teda niiviisi meelega ärritada ja olgu neetud see mapp. CC hüppas voodist välja ning seadis näkku karjuva tooli otseks, kasutades ühtlasi võimalust, et telefon lauaservaga paralleelseks pöörata.
Siis hüppas ta voodisse tagasi ja silus keha vastu puutuvat voodipesu. Võib-olla peaks takso võtma ja tagasi kontorisse sõitma? Aga siis meenus talle, et ta ikkagi pidi kuhugi minema. Olulisse kohta.
Ogilvys käis jõulumüük ja rue de la Montagne’i põlisrahvaste tarbekunstipoes oli paar saapaid, mille ta tahtis ära osta.
Ei lähe enam kaua, ja siis on kõikjal Québeci poodides müügil tema enda rõiva- ja mööblimark. Varsti kõik need moekad disainerid, kes on tema üle nalja heitnud, veel kahetsevad. Varsti on kõik tuttavad Li Bieniga, tema enda elu- ja disainifilosoofiaga. Feng shui oli nii aegunud. Inimesed igatsesid muutust ja tema annab selle. Li Bien saab olema igaühe keelel, igas kodus.
„Oled sa pühadeks mingi koha juba kinni pannud?” küsis ta.
„Ei, ma lähen homme vaatama. Muide, miks sa ostad maja mingisse jumalast mahajäetud kohta?”
„Ju mul on põhjust.” Teda vihastas, et Saul tema otsuses kahtles.
Ta oli viis aastat oodanud võimalust endale Kolme Männi külas maja osta. Kui vaja, siis võis CC de Poitiers olla kannatlik, ja tal oli selleks piisavalt hea põhjus.
Ta oli külastanud seda närust külakest palju kordi, võtnud ühendust kohalike kinnisvaraagentidega ja isegi rääkinud seal läheduses asuvate Saint-Rémy ja Williamsburgi poemüüjatega. Selleks oli kulunud aastaid. Ilmselt ei tulnud Kolme Männi külas kuigi sageli maju müüki.
Veidi enam kui aasta eest oli talle helistanud kinnisvaraagent Yolande