Looming. 12 2019

      tudeng teadusketser

      milline ülikool

      VI

      Oo, jumalanna Athene, sa taevastest tarkuserikkaim,

      siin sinu peatusepaik, Tartuks hüütud linn.

      Kiidab su kuldset egiidi ju nüüd juba ükssada aastat

      rahvas, kes ärkas kord määrama endale teed.

      Rääkima õppisid siin meie keelt, sama nõtket kui kreeka.

      Nii sinust sündiski meil siin Emajõele Ateena.

      Vahur Afanasjev

      Kaunid kahekümnesed

      Marek Hłasko ainetel

      Nad lähevad trepist alla

      ja pudelit pole neil kaasas

      ja pudelit pole neil kaasas,

      kuid püstolid taskutes.

      Nad lähevad trepist alla

      ja enam pole nad noored

      ja enam pole nad noored,

      sest peeglist nägid nad end.

      Nad lähevad trepist alla,

      kuid midagi jätsid nad üles,

      kuid midagi jätsid nad üles

      ja tagahoov suve on täis.

      Nad lähevad trepist alla

      järgmised nelikend aastat,

      järgmised nelikend aastat

      nende sees seisatab aeg.

      Nad lähevad trepist alla

      ja surma enam ei karda

      ja surma enam ei karda,

      hirm ainult on enese ees.

      Pärast sõda

      „Need on ainult koerad,” ütleb mees —

      tema töö on kaitsta, keelata.

      Hõbedase lagendiku peegel

      hundiulgu ei saa neelata.

      „Tulen varsti, minge teie ees,”

      isa lubab, julgustades meid.

      Alistunult lähemegi teele,

      püüdes tema silmist sädemeid.

      Sillavaremetest üle jõe.

      Linn on õige ammu kustunud.

      Vihmad pesnud kivipuru nõest.

      Lagendikul keldri mustad suud.

      Teise aasta varasuvel punab

      liivanõlval juba maasikaid.

      Koormakilest koda mõtted suunab

      ootusele — tuleks isa vaid.

      Inimese jalad pole meri,

      klaasikildu need ei rutju liivaks.

      Nähes metsas teisi inimesi,

      usume taas tulevikku viimaks.

      Ainult hundid mäletavad isa.

      Tema ennastunustavat võitlust

      tunnustavad hundid. Neile piisas,

      et said kõhus tunda inimmõistust.

      Jumala matemaatiline tõestus

      Kahtlustan, et mõni aasta enne surma

      tõestas mu isa endale jumala.

      Tõestas matemaatiliselt,

      Kurt Gödeli eeskujul,

      nägemata iialgi Hundertwasserhausi,

      joomata iialgi toorest noort veini,

      mida kutsutakse sturmiks.

      Milline tung ja torm teda kannustas?

      Või ainult surmahirm? Isegi lootus,

      et surmal on pakkuda midagi enamat

      kui materialistlik hääbumine?

      Surmalootus.

      Viimaks ometi pärast elutüdimust,

      toore nooruse hulljulget suurustamist.

      Ja kui isa suri,

      püüdsin minagi uskuda,

      sest enesetunne oli pehmelt öeldes hõre.

      Lõin kiriku juures risti ette,

      aga sisse ei läinud.

      Ostsin ikooniraamatu

      ja vaatasin pühakute

      naljakaid pungis silmi.

      Olen ma liiga loll, et saada aru Kurt Gödelist?

      Või liiga tark, et uskuda abstraktset tõestust?

      Iga uus põlvkond on eelmisest targem,

      aga lapsed on alati lollid.

      Tõde on bipolaarne

      ja kihutab ringiratast ümber Viini kesklinna,

      toores vein kobrutamas soontes.

      Kui ankeedis on religiooni kohta lahter,

      kirjutan sinna „matemaatika”

      ja naeran isa mälestuseks,

      uskumata õieti midagi.