12| 2019 | Eesti Kirjanike Liidu ajakiri | ilmub 1923. aastast
Häniläne | Üts unõnägu / Edimidse jõulupühä hummuk
Mart Kivastik | Otsides Sophoklest
Linnar Priimägi |Kuus sammast. Rahvusülikooli 100. aastapäevaks
Vahur Afanasjev | Kaunid kahekümnesed / Pärast sõda / Jumala matemaatiline tõestus
Arvo Valton | Ajaloohulgus
Andrus Kasemaa | *Õhtused majad on lapsi ja naeru täis / *Kui mul pea peaks maha võetama jt luuletusi
Valeri Noskov | Seitse euri! / Kuhu põgened? / Maailmast kaugemale...
Airis Erme | Hermann ja Rosie
Berit Kaschan | [On tõusnud] / Doktor Oktoober jt luuletusi
Aija Sakova | *just täna / *armastada / *teadsin
Janika Läänemets | Metamorfoos / *me olime hanesid täis põld / Vihma ja kurbuse maja
Juhan Aru | Beethoveni viimane klaverisonaat
Olev Remsu | Enne ülikooli
Jüri Talvet | Poolsada aastat (ja mõni peale) saja-aastases rahvusülikoolis
Hasso Krull | Luxembourgi aias. Gustav Suits ja Euroopa Liit
Mart Velsker | Kas hävib või püsib? Ülikool ja Tartu eesti luules
Marju Lepajõe | Märkmeid Jaan Tõnissoni hariduskäsitusest
Anneli Kõvamees | Kas eesti kirjandus on lahkumas academia’st?
Hele-Mai Viiksaar | Tulevik lõheneb keskelt pooleks nagu kirvega raiutud puupakk
Märt Väljataga | Paar sammukest eesti uuema kirjandusloo teed
Elisa-Johanna Liiv | Avalik armastuskiri
Sirje Kiin | Maratonijooksja mõõn
Kroonikat
Estica
Marja Unt | Hullunud Tartu X. Konflikt
Anu Saluäär | Rootsi Akadeemia: võim, naised ja raha
Häniläne
Üts unõnägu
Kolm tarka hummugumaalt,
kolm kuningat tiidjät,
Munamäelt kavalalõ alla kaesõ.
Näist üts um valgõ, tõnõ must,
kolmass hoobiski kõllanõ.
Niä taivaesä palvõl inemiisi avitama umma nakanu.
Nuu kuninga tiidjä,
taivaesä tüümehe targa,
maailma hõelusõst ja ull´usõst puhtass umma pühkünü
nink nüüd niä Munamäelt terätsele tunnistasõ,
kuiss akadeemiku avvulidse mõistmada poliitikide asõmõl
maailma sõbratsõle ja sündsäle uhjasõ.
Kolm tarka hummugumaalt,
kolm kuningat suuremeelelist,
Munamäelt mujahtõn silmäse,
kuiss poliitiku mõtsu kesken aigupiten mõistjass kasusõ,
kuiss niä esivanõmbide muudu hobõsõga maad kündvä,
kuiss vikatiga haina niitva.
Nuu kuninga tiidjä,
taivaesä abimehe targa,
Munamäelt hõisuga hääss kitvä,
kuiss poliitiku vagatsõlt kivipuravikkõ korjasõ,
kuiss niä talutarõn lepligult kesväkörti kiitvä,
kuiss niä jundsudele kandlõmängu oppasõ.
Vaoss viimäte lämmi üü hummugumaa tarkõ ümbre
nink poliitikide ja akadeemikide avvuliidsi pääle.
Vaoss lämmi üü üle Munamäe.
Edimidse jõulupühä hummuk
Vaikuss tarõn ja trepikuan,
vaikuss keldrin ja katussõ kotsil,
vaikuss inemise vaivõ vallan.
Lämmi tuli suurõtarõ ahun,
lämmi tuli jõuluküündlä küllen,
lämmi tuli inemise mõttide ilman.
Rahu maja manu essünü mõtussõ üle,
rahu talvitsõn tümmen taivan,
rahu inemise püsümädä ihun.
Mart Kivastik
Otsides Sophoklest
Tegelased:
HENRIK KOPPEL — Tartu Ülikooli rektor
ARNOLD KOOP — Tartu Ülikooli rektor
PAUL ARISTE — Tartu Ülikooli professor
Kolm meest luurab ülikooli allmaailma käikudes, eesmärgiks leida „Sophoklese” kohvik. Loomulikult on seal külm, pime ja paha. Olemisest ja häältest peaks see olema tunda. Allilmas ka kajab natuke. Hetkel on neil vahepeatus aknal. Esimesena jõuab Koop, siis Ariste.
KOOP: Kuulge, seltsimees… mis teie nimi oli?
ARISTE: Paul, ikka Paul!
KOOP: See vanem poiss jääb maha. Võhm väljas, lõõtsutab seal. Peab ootama.
Ootavad. Koppel jõuab neile järele.
KOPPEL: Juba siin, ei ole mul midagi häda!
Koppel lõõtsutab jubedalt, vaevu suudab rääkida.
ARISTE: No näed, pole hullu midagi, jõudis vanem poiss ka, mis aasta poiss sa oled?
KOPPEL: Kuuekümne kolmanda.
ARISTE: Suitsumees?!
KOPPEL (pahuralt): Tuhat kaheksasada kuuskümmend kolm!
KOOP: See muudab oluliselt asja. Hoiame tempot vastavalt vanusele, seltsimehed!
Lähevad edasi.
KOPPEL: Millist kohvikut me üldse otsime?
ARISTE: „Sophoklest” ikka. See on lähedal, peahoone all keldris (itsitab), ei pea pead mulla alt välja pistmagi!
KOPPEL: Minu ajal seda ei olnud. Me käisime rohkem „Werneris”.
KOOP: „Werneris” muidugi ka, ma ei taha end kiita, aga minu ajal tehti „Sophokles” korda, kolmesaja viiekümnendaks juubeliks. Võeti vastu otsus avada kohvik „Sophokles”. Me oleme juba päris lähedal vist, justkui oleks kohvi lõhn…
ARISTE: Hea otsus! Tubli poiss!! Mina käisin kogu aeg seal istumas, palju aega on muidugi möödas. Järsku pole enam lahtigi.
KOOP: Peab uue rektori käest küsima.
ARISTE: Näe! Valgus! Poisid, valgus paistab! Ja vist ongi kohvi lõhn…
Koop ja Ariste jõuavad aknale, kissitavad silmi, vahivad ringi. Koppelit veel pole.
ARISTE: See pole uks, vaid aken!
KOOP: Kurat, vanamees jäi jälle maha!
Koppel ilmub välja. Saputab end korda.