Eelmisel ööl ärkvel lamades oli ta vaadanud, kuidas kuu otsekui aeglane õhupall üle taeva purjetas. Ta ei näinud selle liikumist, aga kui ta korraks pilgu kõrvale pööras ja seejärel taas aknast välja vaatas, nägi ta, et see oli edasi nihkunud. Ta oli mõelnud, et üsna pea jääb kuu suure tagahoovis kasvava kuuse varju külge kinni. Hannah peaaegu magas juba, kui kuulis tasast mütsatust ja mõtles hetkeks, et kuu oli tõepoolest puuga kokku põrganud. Aga kui ta pilgu aknast välja pööras, oli kuu kadunud, peaaegu pilve taha varjunud. Kella pimeduses hiilgav sihverplaat ütles, et kell on kaks.
Ta lamas vaikselt, varvastki liigutamata, ja kuulatas. Heli oli meenutanud välisukse sulgumise kolksatust. Uks käis raskelt, seda tuli kinni jäämiseks puusaga müksata. Murdvargad! oli ta mõelnud. Ta nägi läbi akna üksildast kogu majaesist muruplatsi ületamas. See polnud murdvaras, vaid kiitsakas siluett, mis majast eemaldus. Lydia? Ta vaimusilma eest oli läbi vilksatanud nägemus elust ilma õeta. Ta saab laua ääres hea koha, kust avaneb vaade õues kasvavatele sirelipõõsastele, suure magamistoa korrus allpool kõigi teiste läheduses. Õhtusöögi ajal pakutakse talle esimesena kartuleid. Temale saavad osaks isa naljad, venna saladused, ema säravaimad naeratused. Siis jõudis kogu tänavani ja kadus ja tüdruk küsis endalt, kas ta üldse oli seda näinud.
Nüüd oma toas olles silmitseb ta tekstirägastikku. Nüüd on ta kindel, et see oli Lydia. Kas ta peaks sellest rääkima? Ema läheb närvi, kui saab teada, et Hannah lasi Lydial, ta lemmiklapsel, lihtsalt minema kõndida. Ja Nath? Ta mõtleb Nathi õhtu otsa kipras olnud laubale, sellele, kuidas poiss oli kõvasti huuli närinud, märkamata, et need on pragunema ja veritsema hakanud. Tema oleks samuti vihane. Ta küsiks: „Miks sa välja ei jooksnud ja teda kinni ei püüdnud?“
„Aga ma ju ei teadnud, kuhu ta läheb,“ sosistab Hannah pimedusse. „Ma ju ei teadnud, et ta päriselt kuskile läheb.“
Kolmapäeva hommikul helistab James taas politseisse. Kas on mingeid juhtlõngu? Nad kontrollivad kõiki võimalikke variante. Kas inspektor oskab neile midagigi öelda? Nad ootavad endiselt, et Lydia ise koju naaseb. Nad tegelevad asjaga ja hoiavad perekonda loomulikult asjade käiguga kursis.
James kuulab seda kõike ja noogutab, kuigi teab, et inspektor Fiske ei näe teda. Ta lõpetab kõne ja võtab Marilynile või Nathile või Hannah’le otsa vaatamata taas laua taga istet. Tal pole tarvis midagi selgitada: ilme mehe näol ütleb, et mingeid uudiseid pole.
Tundub vale teha midagi peale ootamise. Lapsed jäävad koolist koju. Telekas, ajakirjad, raadio – kõik tundub nende hirmu taustal kuidagi kerglasena. Väljas paistab päike, õhk on karge ja jahe, kuid keegi ei tee ettepanekut terrassile või aeda kolida. Isegi majapidamistööd tunduvad kohatuina: äkki imeb tolmuimeja mõne vihje endasse, mõni tõend hävib maha kukkunud raamatut püstisena riiulisse seades. Niisiis perekond ootab. Nad koonduvad üksteise pilku peljates laua ümber ja vahivad ainiti lauaplaadi puusüüd, otsekui oleks see hiiglaslik sõrmejälg või maakaart, mis nad otsitavasse paika juhatab.
Alles kolmapäeva pärastlõunal märkab juhuslik möödakäija tuuletul päeval järvel ajuvat sõudepaati. Aastate eest, enne veetorni ehitamist, oli järv Middlewoodi veehoidla. Nüüd, muruga palistatuna, on see suviti kohalik ujumiskoht; lapsed sukelduvad puust paadisillalt vette ja pargitöötaja seob sünnipäevalistele ja piknikupidajatele lahti silla ääres seisva sõudepaadi. Keegi ei tee sellest suurt numbrit: lahti tulnud kinnitusots, kellegi tobe nali. See ei ole praegu tähtis. Inspektor teeb endale märkuse, et asja on vaja kontrollida, pargi eest vastutavale ametnikule antakse teada. Alles kolmapäeva hilisõhtul, peaaegu südaööl, tabab päevast vahetust lõpetav leitnant lahtisi otsi kokku viies võimaliku seose ja helistab Leedele, et küsida, kas Lydia on millalgi käinud paadiga järve peal mängimas.
„Muidugi mitte,“ vastab James. Lydia oli keeldunud, kategooriliselt keeldunud ujumistundides käimast. Mees ise oskas ujuda teismeeast saadik ja oli Nathi juba kolmeaastasena ujuma õpetanud. Lydiaga jäi asi hilja peale ja tüdruk oli juba viiene, kui isa ta esimest korda basseini viis, selle madalas otsas vaevu vööni ulatuvasse vette sumas ja Lydiat ootama jäi. Lydia ei läinud vee ligigi. Ta oli end ujumistrikoos basseini kõrvale pikali visanud ja nutma hakanud ning James end viimaks basseinist välja hiivanud, ülakeha kuiv, kuid ujumispüksid tilkumas, ja lubanud, et ei sunni tüdrukut vette hüppama. Ja isegi praegu, kuigi järv on neile nii lähedal, läheb Lydia suviti üksnes jalgupidi vette, et neilt tolmu maha loputada.
„Muidugi mitte,“ kordab James. „Lydia ei oska ujuda.“ Alles neid sõnu telefonitorusse lausudes jõuab talle pärale, miks politseinik seda küsib. Ta perekonda haarab korraga külmatunne, otsekui teaksid nad täpselt, mille politsei leiab.
Alles neljapäeva varahommikul, veidi pärast koitu, hakkavad politseinikud järve traalima ja leiavad tüdruku üles.
1 Ameerika Ühendriikide sarimõrvar David Berkowitz, kes tappis New Yorgis aastail 1976–77 ametliku süüdistuse kohaselt kuus inimest. Siin ja edaspidi tõlkija märkused [ ↵ ]
2 Populaarne mängukonsool. [ ↵ ]
3 Ameerika situatsioonikomöödia „Happy Days“ (1974–1984) peategelane. [ ↵ ]
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.