Ainult praegu ei saa ta seda vanematele öelda. Ta jälgib, kuidas ema vana tšeki tagumisele küljele nimesid kritseldab, ja mõtleb Jackile, kuid ei ütle midagi, kui ema tema ja Hannah’ käest küsib: „Kas teile meenub veel keegi?“
Lydia on terve kevade Jacki ümber tiirelnud – või siis vastupidi. Peaaegu igal pärastlõunal on nad poisi Põrnikaga ringi sõitnud ja koju on Lydia jõudnud vahetult enne õhtusööki, teeseldes, et ta on kogu selle aja koolis olnud. See sõprus – Nath keeldus selle kohta mingit muud sõna kasutamast – oli tekkinud kuidagi ootamatult. Jack ja ta ema olid nurgamajas elanud poisi esimesse klassi minekust saadik ja kunagi oli Nath arvanud, et neist võiksid sõbrad saada. Asjad olid kujunenud vastupidiseks. Jack oli teda teiste laste ees alandanud, naernud, kui Nathi ema ära oli ja Nath oli kartnud, et ta ei pruugigi enam tagasi tulla. Otsekui olnuks Jackil õigus suud pruukida, endal tal pole isa, mõtleb Nath praegu. Kõik naabrid olid Wolffide kolimise ajal sosistanud, et Janet Wolff on lahutatud, et Jack on sellal, kui ema haiglas õhtustes vahetustest töötab, iseenda hooleks jäetud. Sel suvel sosistasid nad omavahel ka Nathi vanematest rääkides, aga Nathi ema oli tagasi tulnud. Jacki ema oli endiselt lahutatud. Ja Jack ikka iseenda hooleks jäetud.
Ja nüüd? Eelmisel nädalal, mingilt asjatoimetuselt koju sõites oli ta Jacki koeraga jalutamas näinud. Nath oli tulnud ümber järve kulgevat teed mööda ja pidi just nende väikesesse tupiktänavasse keerama, kui nägi pikka ja vilajat Jacki, koer ta ees ühe puu poole lonkimas, kalda ääres rajal kõndimas. Jackil oli seljas vana luitunud T-särk ja ta liivakarvad lokid olid kammimata ja turris. Kui Nath temast mööda sõitis, tõstis Jack pilgu ja noogutas peaaegu märkamatult, sigaret suunurka torgatud. Nath oli mõelnud, et see oli pigem märk äratundmisest kui tervitus. Koer Jacki kõrval oli talle otsa vahtinud ja nagu möödaminnes jalga tõstnud. Ja Lydia oli terve kevade selle poisi seltsis veetnud.
Nath mõtleb, et kui ta nüüd midagi ütleb, küsivad kõik kohe: „Miks meie sellest alles nüüd teada saame?“ Ta peab hakkama seletama, et kõigil neil pärastlõunatel, mil ta ütles: „Lydia on sõbra juures õppimas“, või „Lydia jäi pärast kooli matemaatika lisatundi“, oli ta tegelikult mõelnud hoopis seda, et „Ta on koos Jackiga“ või „Ta sõidab Jacki autoga“ või „Ta on koos Jackiga jumal teab kus“. Enamgi veel: Jacki nime mainimine tähendab millegi Nathile vastumeelse tunnistamist. Selle, et Jackil oli Lydia elus mingi roll, et see roll oli tal olnud juba mitu kuud.
Marilyn teisel pool lauda otsib telefoniraamatust numbreid ja loeb neid ette; James on see, kes helistab, numbreid aegamööda ja hoolikalt ühe sõrmega valib. Iga kõnega muutub ta hääl mõistmatumaks. „Ei? Ta ei maininud sulle midagi, mingeid plaane? Ahaa, või nii. Olgu. Tänan sellegipoolest.“ Nath uurib köögilaua puusüüd, avatud fotoalbumit enda ees. Puuduva foto asemel on tühi koht, läbipaistev plastaknake, mille tagant piilub puhas valge raam. Ema veab kätt mööda telefoniraamatu numbritulpa ja ta sõrmeots on määrdunudhall. Hannah sirutab laudlina varjus jalad välja ja puudutab ühe varbaga Nathi oma. Trööstiv varvas. Aga poiss ei tõsta pilku. Selle asemel sulgeb ta albumi ja ema kriipsutab teisel pool lauda järgmise nime nimekirjast maha.
Kui nad on viimasele numbrile helistanud, paneb James toru hargile. Ta võtab Marilyni käest paberilehekese ja tõmbab kriipsu peale nimele Karen Adler, tehes ainsa lõikega K-tähest kaks korrektset V-tähte. Nimi on seda läbi kriipsutava joone all endiselt nähtav. Karen Adler. Marilyn ei lubanud Lydial nädalavahetustel kunagi enne kuskile minna, kui tüdrukul olid kõik koolitööd tehtud – ja selleks ajaks oli enamasti pühapäeva pärastlõuna. Mõnikord sai Lydia neil pühapäevastel pärastlõunatel kaubanduskeskuses sõpradega kokku ja lunis küüti: „Me lähme kinno. „Annie Halli“ vaatama. Karen tahab seda nii kangesti näha.“ James võttis siis rahakotist kümnedollarise ja lükkas selle üle laua tüdruku poole, tahtes sel moel öelda: olgu siis pealegi, eks sa mine ja lõbutse. Nüüd taipab mees, et pole kunagi näinud ainsatki piletikontsu ja Lydia seisis alati üksi kõnniteeservas, kui ta tüdrukule järele läks. Ta oli kümnetel õhtutel trepijalamil peatunud ja naeratanud, kuulatades trepimademelt kostvat Lydia panust jutuajamisse: „Issake, jaa, ma tean, eks ole! Ja mida ta ise selle peale ütles?“ Aga nüüd teab mees, et tütar pole Karenile ega Pamile ega Jennile aastaid helistanud. Ta mõtleb nüüd neile pikkadele pärastlõunatele, mil tütar oli nende teada pärast tunde koolis, et õppida. Pikad ajavahemikud, mil ta võis olla ükskõik kus, teha ükskõik mida. Korraga taipab James, et ta on Karen Adleri nime mustade joonte rägastiku alla matnud.
Mees tõstab taas telefonitoru ja valib numbri. „Ma palun inspektor Fisket. Jah, ma olen James Lee. Me oleme helistanud kõigile Lydia ...“ Mees vakatab korraks. „Kõigile, kellega ta koolis suhtles. Ei, mitte midagi. Hea küll, tänan. Jah, me teeme seda.“
„Nad saadavad inspektori teda otsima,“ ütleb James toru taas hargile pannes. „Nad palusid juhuks, kui ta helistama peaks, liini vaba hoida.“
Õhtusöögiaeg tuleb ja läheb, kuid keegi neist ei suuda end söömas ette kujutada. Kahvli suu juurde kergitamise toiming oleks otsekui üks neist asjadest, mida inimesed üksnes filmides teevad, midagi võluvat ja ilutsevat. Omalaadne mõttetu tseremoonia. Telefon ei helise. Kesköö paiku saadab James lapsed voodisse ja kuigi nad ei punni sugugi vastu, seisab ta trepiotsal, kuni nad on üles läinud. „Vean kahekümne taala peale kihla, et Lydia helistab veel enne hommikut,“ ütleb ta pisut liiga punnitatult reipalt. Keegi ei naera. Telefon ei helise ikka.
Nath tõmbab ülemisel korrusel oma toa ukse kinni ja kõhkleb. Ta tahaks üles otsida Jacki, kes – poiss on selles kindel – teab, kus Lydia on. Aga ta ei saa sellal, kui ta vanemad veel ärkvel on, välja hiilida. Ema on niigi viimase piirini viidud ja võpatab iga kord, kui külmkapimootor tööle hakkab või vaikib. Aknast välja vaadates näeb ta igatahes seda, et Wolffide majas valitseb pimedus. Sissesõidutee, kus harilikult seisab Jacki terashall VW, on tühi. Nagu ikka, on Jacki ema tule välisukse kohal põlema unustanud.
Poiss püüab mõelda: kas Lydia tundus eelmisel õhtul kuidagi veidrana? Nath oli tervelt neli päeva ära olnud, esimest korda elus omapäi, ja külastanud Harvardi – Harvardi! –, mis teda sügisel ootas. Eksamiteks kordamise perioodile – „Kaks nädalat eksamiteks tuupimiseks ja peo panemiseks“, oli seletanud Andy, teda vastu võtnud tudeng – eelnenud viimaste loengute ajal valitses ülikoolilinnakus rahutu, peaaegu pidulik õhkkond. Ta oli terve nädalavahetuse seal aukartusest oimetuna ringi käinud ja püüdnud nähtut endasse ahmida: hiiglasliku raamatukogu soonilised sambad, hoonete punased tellisseinad muruplatside erksa roheluse taustal, auditooriumide õhus hõljuv magus kriidihõng. Sihikindel samm, mis talle kõigi kõnnaku juures silma hakkas – nad otsekui oleksid teadnud, et neid ootavad suured teod. Reedese öö oli ta veetnud magamiskotis Andy toa põrandal ja ärganud selle peale, et Andy toakaaslane Wes tuli koos pruudiga tuppa. Tuli pandi põlema ja Nath otsekui tardus, vahtides silmi pilgutades ukseava, kus silmipimestavast valgusvihust ilmusid aegamisi nähtavale pikka kasvu habemega poiss ja tema käest kinni hoidev tüdruk. Tüdrukul olid pikad punased lainetena ümber näo koolduvad juuksed. „Vabandust,“ oli Wes öelnud ja tule taas kustutanud ning Nath kuulis, kuidas nad kahekesi ettevaatlikult üle elutoa Wesi magamistoa poole suundusid. Poiss oli silmi neil taas pimedusega harjuda lastes lahti hoidnud ja mõelnud: ah selline siis kolledžielu ongi.
Nüüd meenutab ta eelmist õhtut, mil ta vahetult enne õhtusööki koju jõudis. Lydia oli oma toas passinud ja kui nad laua taha istusid, oli poiss õe käest küsinud, kuidas ta viimased päevad möödunud olid. Too oli taldrikult pilku tõstmata õlgu kehitanud ja Nath oli eeldanud, et see tähendas „ei midagi uut“. Nüüd ei tule talle meelde, kas Lydia teda üldse tervitanudki oli.
Hannah upitab end oma ärklikorruse toas üle voodiserva ja õngitseb põrandani ulatuva satsi alt välja raamatu. Tegelikult on see Lydia raamat, „Hälin ja raev“. Inglise keele tunnid edasijõudnutele. Ta näppas selle paari nädala eest Lydia toast ja Lydia pole seda isegi märganud. Ta on seda viimased kaks nädalat lugenud, igal õhtul jupikese, nautides