Joonisel 1.1 on näidatud igakuine reaalne (tarbijahinnaindeksi põhjal inflatsiooniga korrigeeritud) Standard & Poor’si (S&P) liitindeks, mis esindab aktsiaturgu laiemalt kui Dow, koosnedes 1957. aastast saadik 500 aktsiast, kui Dow’ arvutamiseks kasutatakse kõigest 30 aktsiat.6 Näitajaid on korrigeeritud inflatsiooniga, sest üldine hinnatase on sel perioodil olnud kohati väga ebastabiilne (riik on trükkinud palju raha juurde ja see on hindu üles lükanud) ning korrigeerimata arvud annaksid aktsiaturu reaalsest tõusust seega eksitava pildi. Aktsiahinnad on esitatud perioodist 1871–2014 (ülemine kõver) koos ettevõtete kogukasumiga aktsia kohta, mida indeksisse kuuluvad ettevõtted samadel aastatel oma äritegevusest teenisid (alumine kõver).7
See aktsiaturu graafik on ebatavaline: enamik pikaajalisi aktsiagraafikuid ei ole nii pikaajalised ja enamik väljendab nominaalväärtust, mida pole inflatsiooniga korrigeeritud. Sellelt graafikult tuleb 1982. aastal alanud ja 2000. aastal tipnenud buumi suurusjärk eriti selgesti esile. See on ajaloos ainulaadne sündmus.
2000. aasta millenniumibuumi börsitipule järgnes aastatel 2003–2007 omandiühiskonna buum, mille olen nimetanud George Bushi 2004. aasta presidendikampaanias kasutatud loosungi järgi. Sellele tipule järgnes 2008.–2009. aastal finantskriis. Alates 2009. aastast, kui kriis leevenes, toimus maailma aktsiaturgudel järjekordne suur tõus, mida ma nimetan 2009. aastal PIMCO-s töötanud Bill Grossi populaarse väljendi järgi uue normaalsuse buumiks.8 Uudismeedia on pärast 2000. aastat ilmutanud kalduvust 2007. ja 2014. aastal börsidel püstitatud „uusi rekordeid” dramatiseerida. Kuid tegelikult pole need 21. sajandi buumid rekordilised. Reaalsel (inflatsiooniga korrigeeritud) USA aktsiaturul toimus kõigi aegade suurim tõus juulist 1982 augustini 2000, mil kasv oli 7,7-kordne, ja selle kõrval kahvatab isegi 5,2-kordne tõus detsembrist 1920 septembrini 1929, aga ka 5,1-kordne tõus juunist 1949 detsembrini 1968. Nendega võrreldes on 2003.–2007. aasta tõus (1,5 korda) ja 2009.–2014. aasta tõus (2,3 korda) vägagi pehme. Arutu õhina paremaks mõistmiseks rõhutan just 1982.–2000. aasta millenniumibuumi, eriti selle hilisemat järku, kui õhin muutus iseäranis tuntavaks.
Börsitõus alates 1994. aastast (kui reaalne aktsiaturg oli 1982. aastaga võrreldes niigi enam kui kahekordistunud) kuni 2000. aastani ei toetunud muidugi mingitele mõistuspärastele alustele. Majanduse põhinäitajad selle ajaga isegi ei kolmekordistunud. USA sisemajanduse kogutoodang kasvas selle perioodi jooksul vähem kui 40% ja ettevõtete kasum vähem kui 60% ning seda majandusseisakuga ajutiselt alla surutud lähtepunktist. Nende arvude valguses paistab aktsiate hinnatõus õigustamatu.
Aktsiate suur hinnatõus toimus samal ajal paljudes riikides ja börsid tegid mitmel pool tippe enam-vähem üheaegselt 2000. aasta alguses. Joonisel 1.2 on näidatud kümne riigi ja kogu maailma aktsiahindade areng ajavahemikul 1995–2014. Nagu jooniselt näha, tõusis aktsiate reaalne hinnatase Brasiilias, Prantsusmaal, Hiinas ja Saksamaal 1995.–2000. aastal umbkaudu kolmekordseks, Suurbritannias kahekordseks. Aasta aega enne tippu, 1999. aastal, oli joonisel näidatud kümne riigi reaalne aktsiahindade kasv olnud keskeltläbi 58%. Kõigis riikides kerkisid hinnad 1999. aastal järsult. Muljetavaldav oli isegi kõige väiksem tõus – Suurbritannias 16%. Aasia (Hongkongi, Indoneesia, Jaapani, Malaisia, Singapuri ja Lõuna-Korea) ning Ladina-Ameerika (Tšiili ja Mehhiko) aktsiaturud näitasid 1999. aastal samuti võimsat kasvu. See oli tõeliselt vaatemänguline ülemaailmne börsibuum.
2000. aasta buumi lõpp tõi aktsiaturud 2003. aastaks allapoole suures osas maailmast, nagu näha jooniselt 1.2. Järgmine buum, mis jõudis haripunkti 2007. aasta lõpus või 2008. aasta alguses, avaldas suurt mõju mitmel pool maailmas. Pärast seda vajus maailm rängimasse majanduskriisi pärast 1930-ndate Suurt depressiooni, kasv jäi kiratsema ja maailma majanduse mullijärgne nõrkus püsis mitu aastat. Maailma majanduse nõrkusest hoolimata haaras 2009. aastal alanud kolmas börsibuum paljusid riike.
Vaadates tagasi joonisele 1.1, mis näitab S&P indeksi pikemat ajalugu, võime tõdeda, et enne 2000. aastat käitus turg hoopis teistmoodi kui oma pikaajalises minevikus. Hinnatõus aastatel 1982–2000 oli täiesti erakordne: börsiindeks näeb välja nagu õhku tõusnud rakett, mis seejärel turtsuma hakkas ja alla kukkus. Seda – kõigi aegade suurimat börsibuumi – võib nimetada „millenniumibuumiks” või nüüd, kus see on möödas, „millenniumimulliks”.9
Aktsiaturu buum ja krahh pärast 1994. aastat on selgesti seotud kasumite käitumisega. Nagu võime näha jooniselt 1.1, kasvas S&P liitindeksi ettevõtete kasum 1990. aastate lõpus väga kiiresti, enne kui see pärast 2000. aastat järsult langes, siis tõusis uuesti kuni aastani 2007, varises täielikult kokku 2009. aastal ja kerkis seejärel koos turuga. Kasum paistab olevat võnkunud aeglase ja ühtlase kasvuraja ümber, mis on püsinud üle saja aasta.
Joonise 1.1 uurimine peaks andma selge tõenduse, et midagi seesugust nagu millenniumibuum pole börsiajaloos 1871. aastast saadik kordagi varem juhtunud. Muidugi leidis aset kuulus aktsiate hinnatõus 1920-ndatel, kulmineerudes 1929. aasta krahhiga. Joonis 1.1 näitab seda buumi terava sakina nende aastate hinnakõveral. Kui korrigeerida graafikut turu tolleaegse väiksema mastaabiga, siis võib öelda, et 1920-ndate buum küll mõnevõrra meenutab hilisemat börsitõusu, kuid see on ka ainus ajalooline episood, mis ligilähedaseltki millenniumibuumiga sarnaneb.
Hind kasumi suhtes
Joonisel 1.3 on näidatud tsükliliselt kohandatud hinna ja kasumi suhtarvu (CAPE), see tähendab reaalset (inflatsiooniga korrigeeritud) S&P liitindeksit, mis on jagatud indeksi ettevõtete kümne aasta libiseva keskmise kasumiga. Joonisel esitatud kõvera punktid näitavad igakuiseid andmeid jaanuarist 1881 juunini 2014.10 Hinna ja kasumi suhtarv mõõdab, kui kallis on turg sellise objektiivse näitaja suhtes nagu ettevõtete võimekus kasumit teenida. Algselt kasutasime John Campbelliga CAPE-s kümne aasta keskmist, lähtudes Benjamin Grahami ja David Doddi 1934. aastal esitletud ideest.11
Kümne aasta libisev keskmine silub välja sellised sündmused nagu ajutine kasumihüpe I maailmasõja ajal, ajutine kasumilangus II maailmasõja ajal ning majandustsüklitest tingitud sagedased hüpped ja langused.12 Pange jällegi tähele, et pärast 1997. aastat leidis aset järsk tõus, kui suhtarv kerkis 2000. aasta 24. märtsiks päevasiseselt 47,2-ni. Selle mõõdupuu järgi polnud hinna ja kasumi suhtarv kunagi olnud nii kõrge. Lähim võrreldav moment pärineb septembrist 1929, kui suhtarv jõudis 32,6-ni.
2000. aastal oli kasum Grahami ja Doddi pikaajalise kasumi mõõdupuu järgi võrdlemisi kõrge, aga midagi polnud jahmatavalt korrast ära. Erakordselt käitusid 2000. aastal hinna- (nagu näha ka jooniselt 1.1), mitte kasuminäitajad.
Seda erilist hinnakäitumist aastatel 1990–2000 võib osaliselt seletada tavatute arengutega ettevõtete kasumites, mis peegeldub nende kasumiaruannetes. Paljud vaatlejad on täheldanud, et kasumikasv oli viie aasta jooksul kuni 1997. aastani erakordne: S&P liitindeksi ettevõtete reaalkasum kasvas selle aja jooksul üle kahe korra ja sedavõrd kiiret reaalkasumi kasvu polnud esinenud juba ligemale pool sajandit. Kuid 1992. aastal lõppes majandussurutis, mis kasumeid ajutiselt pärssis.13 Samasugust kasumikasvu on esinenud varemgi pärast langust majandussurutise või kriisi tõttu. 1921.–1926. aastal reaalkasum enam