Samal ajal käin ka ise infot kogumas. Raamatukogudes on spetsiaalsed reisikirjade osakonnad ning lugemistoad, kus saab sirvida kohalikke ajalehti ja muud perioodikat. Nii saab kokku üsna suure hulga teavet. Selle hulgast valin välja restoranid, millest võiks saada loo. Helistan nad läbi, kontrollin nende avamisaegu ja puhkepäevi. Nii hoiab see kohapeale jõudes päris korralikult aega kokku. Seejärel tõmban ma märkmikusse jooned ja panen kokku päevaplaani. Vaatan kaarti ja panen kirja liikumistrajektoori. Üritan määramatust miinimumini viia.
Kui me kohale jõuame, liigume koos fotograafiga ühest restoranist teise. Kokku on neid tavaliselt kolmekümne ringis. Toidust, muidugi, sööme me ära vaid veidi, suurem osa jääb järele. Me lihtsalt maitseme. Tarbimise optimeerimine. Sel hetkel me varjame, et kogume materjali, ega tee ka pilte. Restoranist väljudes vahetame me fotograafiga maitse üle muljeid ning anname sellele 10 palli süsteemis oma hinnangu. Kui hinnang on positiivne, jätan restorani nimekirja, kui negatiivne, kustutan ära. Üldiselt püüame umbes pooled nimekirjast maha tõmmata. Võtan ühendust ka mõne kohaliku väiksetiraažilise ajakirjaga. Sealt soovitakse veel umbes viit restorani, mida minu nimekirjas ei ole. Käime ka need kohad läbi. Ja valime. Kui oleme oma lõpliku valiku teinud, helistan nendesse restoranidesse, ütlen ajakirja nime ning palun luba teha neist lugu koos fotodega. Sellele kulub kaks päeva. Õhtul hotellitoas kirjutan loo visandi valmis.
Järgmisel päeval teeb fotograaf kiirelt mõned pildid, mina räägin samal ajal restorani omanikuga. Lühidalt. Üldiselt saab kõik kolme päevaga tehtud. Muidugi tuleksid mõned sellega kiiremini toime, kuid nemad ei tee tavaliselt mingit taustauuringut. Nad lihtsat valivad mõned kuulsad kohad välja ja käivad nendes. On ka selliseid, kes kirjutavad loo toitu ennast maitsmata. Aga kui juba kirjutada, siis peaks seda ikka korralikult tegema. Ausalt öeldes ma arvan, et ajakirjanikke, kes loo tegemisel nii palju vaeva näevad, väga palju ei ole. See on töö, mis võib su murda, kui seda tõsiselt teed, aga võid ka üle jala lasta. Ükskõik, kas suhtud oma töösse tõsiselt või mitte, ega valmis artiklis tegelikult suurt vahet ei olegi. Väliselt. Lugema hakates tuleb aga erinevus siiski välja.
Ma ei räägi seda mitte seepärast, et tahaksin uhkeldada või nii.
Ma lihtsalt tahan, et mõistaksite minu töö olemust ja seda, kui palju vaeva ma näen.
Fotograafiga olen juba varasemalt mitu korda koostööd teinud. Me klapime üsna hästi. Me mõlemad oleme professionaalid. Justnagu laibalahkajad, steriilsed valged kindad käes, suur mask näo ees, laitmatult puhtad tennised jalas, teeme me oma tööd kiiresti ja operatiivselt. Me ei ütle ühtegi üleliigset sõna ning austame teineteise tööd. Me ei unusta hetkekski, et selle tühise tööga teenime me elatist. Ja kui me midagi kord juba teha võtame, siis teeme seda korralikult. Selles mõttes oleme me professionaalid.
Kolmanda päeva õhtuks oli mul artikkel valmis. Neljas päev jäi vabaks. Kuna tööga olime me ühel pool ja midagi muud erilist teha ei olnud, siis võtsime rendiauto, sõitsime linnast välja ja veetsime päeva suuskadel. Õhtul sõime koos nabe’t ja nautisime aegamisi saket. See oli lõõgastav päev. Andsin artikli fotograafile. Minu töö oli tehtud, nüüd tegelevad sellega teised.
Enne magamaminekut helistasin ma Sapporo telefoniinfokeskusesse ja küsisin Hotel Dolphini numbrit. Ma ei pidanud kaua ootama. Seadsin end mugavamalt voodile istuma ja ohkasin kergendatult. Delfiini hotell ei ole veel kadunud. Vähemalt selle pärast ei pea muretsema, sest tegelikult poleks olnud mingi ime, kui seda ei oleks enam olemas olnud. Ohkasin veel kord sügavalt ja valisin numbri. Kohe võetigi toru. Kohe, justkui oleks mu kõnet oodatud. See ajas mind veidi segadusse. Asi tundus liialt hea.
Telefonile vastas noor naine. Naine? Oot-oot, mis see nüüd on? mõtlesin. Delfiini hotell ei ole selline, kus vastuvõtus oleks noor piiga.
„Hotel Dolphin,” sädistas naine.
Kohmetult küsisin igaks juhuks aadressi üle. See oli sama mis vanasti. Küllap olid nad siis uue neiu palganud. Nojah, mis seal ikka. Midagi imelikku selles ju ei ole. Palusin endale tuba broneerida.
„Väga kena. Üks hetk palun. Ühendan kohe broneeringutega osakonnaga,” teatas neiu mulle selgelt ja rõõmsalt. Broneeringutega osakonnaga? Sattusin taas segadusse.
Ma ei saanud enam millestki aru. Mis oli Delfiini hotelliga juhtunud?
„Vabandust, et pidite ootama. Te soovisite tuba broneerida?” küsis nooremapoolne mehehääl. Energiline ja armastusväärne, tõeliselt professionaalse hotellitöötaja hääl.
Broneerisin ühese toa kolmeks ööks. Andsin talle oma nime ja Tōkyō aadressi.
„Selge. Alates homsest kolmeks ööks ühene tuba,” kinnitas mees.
Kuna mul midagi muud pähe ei tulnud, siis tänasin teda ning panin, endiselt segaduses, toru hargile. Segadus minus süvenes veelgi. Jäin tuimalt telefoniaparaati jõllitama. Mul oli tunne, et keegi helistab kohe ja seletab mulle asja ära. Mingit seletust muidugi ei järgnenud. Ah, olgu peale, tuleb mis tuleb, lõin ma käega. Lähen kohale ja vaatan oma silmaga üle. Muud varianti ei ole. Niikuinii tuleb minna. Muud võimalust ei ole.
Helistasin vastuvõtulauda ning palusin Hakodatest Sapporosse minevate rongide aegu uurida. Ennelõunal läkski üks sobilik kiirrong. Siis helistasin toateenindusse ning lasin endale tuua pool pudelit viskit ja jääd. Jõin viskit ja vaatasin südaööni televiisorit. Seal näidati mingit Clint Eastwoodi vesternit. Clint Eastwood ei naernud kordagi. Ta isegi ei naeratanud ega teinud ühtki grimassi. Ma ise küll muigasin mitu korda, kuid tema nägu jäi liikumatuks. Kui film läbi sai, jõin ära viimase tilga viskit, kustutasin tule ja magasin sügavalt kuni hommikuni. Und nägemata.
*
Kiirrongi aknast polnud näha muud kui lund. Päike oli sedavõrd ere, et juba korrakski välja piilumine pani silmad valutama. Teised reisijad isegi ei üritanud aknast välja vaadata. Kõik teadsid, et peale lume sealt niikuinii midagi muud ei paista.
Kuna mul jäi hommikul keha kinnitamata, läksin veidi enne keskpäeva restoranvagunisse varajast lõunat sööma. Tellisin õlut ja omletti. Minu vastas istus korralikult lipsustatud ja ülikonnas viiekümnendates mees, kes jõi õlut ja sõi singivõileiba. Ta paistis miskipärast mehaanikainseneri moodi välja ja seda ta tegelikkuses ka oli. Ta hakkas ise minuga juttu ajama, ütles, et on mehaanikainsener ning et töötab kaitseväes lennukite remontijana. Seejärel jutustas ta mulle üsna detailselt Nõukogude pommitajate ja hävitajate õhuruumi rikkumistest. Näis, et see fakt ise teda ei häirinud. Tema meelerahu rikkus hoopis F4 Phantomi ebaökonoomsus. Ta rääkis mulle, kui palju see hävitaja erakorralise lennuga kütust neelab. See on täiesti mõttetu kütuse raiskamine, väitis ta. „Kui Jaapani tehas neid valmistataks, saaks päris kõvasti kokkuhoidu. Ma olen kindel, et kui Jaapan tahaks toota odavat hävitajat, mis ei jääks efektiivsuselt alla F4-le, siis ta ka suudaks seda. Kasvõi homme!”
Seepeale rääkisin mina, et mõttetu raiskamine on arenenud kapitalistliku ühiskonna ülim hüve. Jaapan ostab USA-lt Phantomi, võtab selle kasutusele ja kulutab seejuures mõttetult palju raha kütusele. See omakorda aga paneb maailmamajanduse käima ning kapitalism areneb mühinal. Kui keegi enam midagi ei raiska, tekib meeletu paanika ja kogu maailma majandus lendab uppi. Raiskamine on vastuoludele kütuseks, vastuolud turgutavad majandust ning aktiivne majandus sünnitab omakorda raiskamist, seletasin mina.
„Äkki tõesti,” tõdes tema pärast väikest mõttepausi. „Kuid mina, võib-olla seetõttu, et minu lapsepõlv möödus sõja ajal, kui kõike nappis, sellisest ühiskondlikust korraldusest aru ei saa. Minu põlvkond, erinevalt sinusugustest noortest inimestest, ei taha miskipärast harjuda sellise keeruka asjandusega,” lisas ta kibedalt naeratades.
Minagi ei olnud sellise asjaga harjunud, kuid et jutt liialt pikale ei veniks, siis vastu vaidlema ma ei hakanud. Ma ei olnud sellega harjunud. Lihtsalt võtsin selle teatavaks.