Haruki Murakami
Tantsi, tantsi, tantsi
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Originaali tiitel:
Haruki Murakami
Dansu dansu dansu
Kodansha
1988
Toimetanud Taimi Paves
Korrektuuri lugenud Krista Nurm
Kujundanud Britt Urbla Keller
Copyright © 1988 by Haruki Murakami
© Tõlge eesti keelde. Margit Juurikas, 2020
ISBN 978-9985-3-5035-5
e-ISBN 9789985351307
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Märts 1983
1
Näen sageli unes Delfiini hotelli.
Unes kuulun talle. Teisisõnu, mingi katkematu seisundi tõttu olen tema osa. Unenägu viitab selgelt sellisele pidevusele. Delfiini hotell ise on veidra kujuga ja ülimalt kitsas. Sedavõrd kitsas, et näib pigem katuse all oleva sihvaka sillana. Sillana, mis sirutub katkematult üle aegruumi. Ja mina olen osa sellest. Keegi seal valab pisaraid. Pisaraid minu pärast.
Hotell on mu endasse haaranud. Ma tunnen tema pulssi ja soojust. Oma unenäos olen üks tema organitest.
Pärast sellist unenägu avan silmad. Kus ma olen, pärin ma mõttes. Ei, mitte ainult mõttes. Kuulen end ka tegelikult ütlemas: „Kus ma olen?” Täiesti mõttetu küsimus. Vastus on ju selletagi selge. See siin on minu elu. Minu igapäev. Kõik, mis kuulub „minaks” kutsutava reaalse eksistentsi juurde. Pean tahtmatult tunnistama, et sellised kord juba on minuga seotud asjad, teod ja olukorrad. Vahel magab minu kõrval naine. Enamasti olen siiski üksi. Mina, lõikava kiirtee krigin minu korteriakna taga, klaas (mille põhja on viis millimeetrit viskit jäänud) voodipeatsis ning vaenulik – ei, ilmselt lihtsalt ükskõikne – tolmune hommikuvalgus. Mõnikord sajab vihma. Sel juhul ei tõuse ma kohe, vaid jään mõneks ajaks voodisse lebama. Kui klaasi on jäänud tilk viskit, joon selle põhjani ja mõtlen tilkuvaid räästaid vaadates Delfiini hotellile. Sirutan aeglaselt käed välja. Kompan end, veendumaks, et mina olen ikka mina, mitte osa millestki. Mina ei ole millegi osa! Ometigi ei taha uni mu meelest kaduda. Kui ma käe välja sirutan, võpatab koos sellega ka kõik see, millesse kuulun. Nagu keerukas vesiratas, hakkab see vaikse kriginaga aeglaselt ja ettevaatlikult liikuma. Jään kuulatama. Kuulen, kuidas keegi nutta tihub. Vaikselt ja lohutamatult. Kusagilt pilkasest pimedusest kostab vaikne nutt. Keegi valab minu pärast pisaraid.
*
Delfiini hotell on päriselt olemas. Sapporo mitte just kõige viisakamas nurgas. Veetsin selles mõni aasta tagasi terve nädala. Ei, las ma täpsustan. Selguse mõttes. Mitu aastat sellest siis möödas on? Neli aastat. Kui päris täpne olla, siis neli ja pool. Olin sel ajal veel kahekümnendates. Peatusin Delfiini hotellis koos ühe naisega. Tema valis selle meie peatuspaigaks. Ütles, et võtame selle. Me peame selles hotellis peatuma, nõudis ta. Kui tema poleks peale käinud, ei oleks ma arvatavasti oma jalga Delfiini hotelli tõstnud.
See oli väike päevinäinud hotell, kus peale meie eriti teisi külalisi näha ei olnud. Selle nädala jooksul, mil meie seal olime, nägin hotelli fuajees ehk vaid kahte-kolme inimest, kelle kohta ma ei oska öelda, kas nad olid hotelli külalised või mitte. Aga kuna vastuvõtus oli seinalt nii mõnigi võti puudu, siis eeldasin, et hotellis oli siiski teisigi peatujaid. Mitte küll palju, kuid mõni ikka. Loogika ütleb, et kui kusagil suurlinnas hotelli silt üles riputada ja telefoninumber ärikataloogi panna, siis pole ju võimalik, et ühtegi külalist ei tule. Ent kui selles hotellis oligi lisaks meile teisi külastajaid, pidid nad küll olema kohutavalt vaiksed ja häbelikud. Me ei näinud neid, ei kuulnud neid ega tajunud nende kohalolekut – võtmete paigutus seinal oli ainus, mis iga päev veidi muutus. Võib-olla hoidsid nad hinge kinni ja liikusid mööda koridore edasi-tagasi nagu varjud? Vahel oli kuulda lifti kolisemist, kui see aga seiskus, tundus vaikus isegi rõhuvam kui enne.
Täiesti müstiline hotell.
See meenutas mulle bioloogilise evolutsiooni tupikut. Geneetilist taandarengut. Ebardlikku olendit, kes on kogemata vales suunas arenenud, kuid kelle puhul muuta ei saa enam midagi. Selle üksildase olendi arenguvektor on hävinud, nüüd seisab ta kivistunult ajaloo hämara valguse käes. Orus, kuhu on uppunud aeg. Ja süüdistada ei ole kedagi. Keegi ei ole midagi valesti teinud, keegi ei saa teda päästa. Üleüldse poleks sinna pidanud hotelli ehitama. Kõik oli juba esimesest sammust alates üks suur eksitus. Vale nupuvajutus pööras kõik saatuslikult pea peale. Kui seda segadust proovitigi parandada, tekkis uus elegantne – ei saaks öelda, et viimistletud, vaid lihtsalt elegantne – segadus, mille tulemusel näis kõik olevat veidi nihkes. Püüdes seda vaadata, kallutad iseeneslikult mitme kraadi võrra pead. Kergelt, nii et see ei tee haiget ega tundu ebaloomulikuna, ning ehk võib pikemalt sellises asendis püsides sellega isegi ära harjuda, kuigi see häirib ikka (samas aga, kui sellega ära harjud, ei näe sa hiljem päris maailma kuidagi teisiti kui taas pead kallutades).
Selline see Delfiini hotell kord juba oli. Igaühele oli esimesest pilgust selge, et see ei ole tõsiselt võetav hotell – üksteise otsa kuhjunud kaoste hulk selles oli jõudmas viimse piirini ning mitte väga kauges tulevikus pidi ajakeeris selle endasse tõmbama. See oli ängistav hotell. Ängistav nagu detsembrivihmast vettinud kolmejalgne must peni. Loomulikult on painavaid hotelle maailmas mujalgi, kuid see hotell oli teistsugune. Delfiini hotell oli olemuslikult kurb ning just seepärast kohutavalt ängistav.
On vist ütlematagi selge, et inimesi, kes sellise hotelli kasuks otsustasid – jättes kõrvale need, kes seal pahaaimamatult peatuvad –, eriti ei olnud.
Hotelli ametlik nimi oli Hotel Dolphin, kuid kuna nimi ja mulje hotellist kardinaalselt erinesid (Hotel Dolphin seostub mulle Egeuse ääres oleva kuurorthotelliga, mis on valge nagu suhkruvatt), siis kutsun mina seda Delfiini hotelliks. Sissekäigu kohal rippus pronksist silt HOTEL DOLPHIN. Ilma sildita poleks kuidagi osanud arvata, et tegemist on hotelliga. Isegi koos sildiga ukse kohal ei meenutanud see hotelli, vaid pigem päevinäinud muuseumi. Tavatut muuseumi, kuhu tavatu väljapaneku vaatamiseks ilmuvad salamisi kohale tavatu uudishimuga inimesed. Selline mulje ei olnudki reaalsusest teab mis kaugel. Üks osa Delfiini hotellist oli ka päriselt muuseum.
Kes küll tahaks sellises hotellis peatuda? Hotellis, mille üks osa oli mingi veider muuseum? Hotellis, kus hämara koridori lõpus olid lamba topis, tolmunud lambavill ning hallitusest haisvate dokumentide ja pruunikaks tõmbunud vanade fotode kuhjad? Hotellis, kus iga nurk oli täis täitumatuid mälestusi nagu paakunud pori?
Kogu mööbel oli luitunud, kõik lauajalad loksusid, ükski võti ei keeranud korralikult. Koridor oli kulunud, lambivalgus ähmane. Kõverdunud kraan vannitoas muudkui tilkus ja tilkus. Priske teenijanna (jalad nagu elevandil!) kõndis koridoris pahaendeliselt köhides. Keskealisel kurvasilmsel omanikul, kes alati vastuvõtuleti taga seisis, oli kaks sõrme puudu. Talle oli justkui otsaette kirjutatud, et ükskõik, mida ta ka ette ei võtaks, hästi see ei lõpe. Tõeline läbikukkumise etalon. Tema eksistentsi viimnegi nurk oli läbi imbunud ebaõnnestumise, allaandmise ja tagasilöökide varjunditest, nagu oleks teda päev läbi helesinises tindilahuses leotatud. Teda oleks tahtnud lausa klaaskastis looduslooklassi vaatamiseks välja panna, lisades juurde sildi Homo nihilsuccessus. Enamik inimesi muutuks kurvaks ainuüksi tema vaatamisest. Ilmselgelt poleks vähe neidki, kes teda nähes vihastaksid, sest teatud tüüpi inimestel läheb kops üle maksa pelgalt inimliku äpardlikkuse nägemisest. Kes küll sellises hotellis ööbiks?
Aga