Täiuslikult ebatäiuslik. Jamie Raintree

ma temalt. Ma panen oma käe ta põsele. „Sa ju tead, kui väga ma sind armastan?“

      Mu sõnad näivad teda rahustavat rohkem, kui see mulle meelt mööda on, sest jääb mulje, nagu ta poleks seda teadnud.

      Ma ju ütlen talle seda.

      Või ei ütle?

      Ma tunnen seda.

      Ta võtab mu käe oma põselt ja hoiab seda oma rinnal südame kohal.

      „Võib-olla on aeg veidi rohkem keskenduda meile,“ sõnab ta. Ma avan vastu vaidlemiseks suu, kuid ta jätkab, enne kui ma midagi öelda jõuan. „Ma tean, et sul on see toetusraha. Aga sa armastad mind. Ja mina armastan sind. Jumala eest, Dylan, kas sa siis ei mõista, kui väga sind armastan? Ma teeksin kõik, et sa õnnelik oleksid.“

      Ma vaatan, kuidas mu sõrmed tekivolte siluvad, selle asemel et talle otsa vaadata või vastata.

      „Mida ma teha saan?“ nõuab ta. Kui ma ei vasta, siis ta ohkab ja tasandab häält. „Kui sa selle toetuse saad, siis läheb sul tööl veel kiiremaks, mitte vastupidi.“

      „Võib-olla saan ma haiglas mõned vahetused vähem teha,“ pakun ma lootusetult.

      „Saad sa seda teha?“ küsib Cooper. „Ma ei pea silmas seda, kas nad seda võimaldavad. Ma mõtlen hoopis, et kas sina lased sel juhtuda?“

      Ma sööstan talle lähemale ja surun oma näo ta rinnale, tundes, kuidas ta toetab oma lõua mu pealaele. Ta keha sulab mu all, sest ta usub, et sõnad jõudsid mulle kohale. Kuid vastutus, mida endas kannan, paikneb sügaval mu sees. Hetkekski ei tohi ma tõde silmist lasta.

      „Ma armastan sind, Dylan. Tahan sind õnnelikuna näha ega ole kindel, kas sa oled seda enam.“

      „Ma olen sinuga koos õnnelik,“ sosistan ma.

      Selle peale ei ole tal midagi öelda.

      Ma sulgen oma silmad ja loen ta südamelööke, varjates ta lähedusega oma tegelikke mõtteid.