„Õlut?“ küsib ta. Ma raputan pead, kuid rüüpan tema omast. Ta toetab oma lõua mu õlale ja vaatab mind. See tabab mind ootamatult – selline intiimsus. Nagu oleks me sõnatult kokku leppinud, et selline intiimsus naaseb kunagi hiljem, kuid Cooperi tahtejõud ilmutab nõrkust.
„Uudist teate?“ ütlen ma, hääl argine, üritades näidata elevust. Või äkki on see klomp mu kurgus.
„Sa tegid seda,“ ütleb Cooper. Stephen kergitab kulme.
Ma noogutan. „Mu uurimistöö lisati kliiniku plaani. Mu koht on kindel, kui saan toetusraha.“
„Loomulikult saad,“ kinnitab Stephen kiiresti, nägu säramas. „Pagana pihta, Dylan! Palju õnne! Ma võtan selle terviseks.“
Ma naeran. „Aitäh! Aga ma ei tea, kui tähendusrikas see on. Sa jood ju kõige terviseks.“
„Ja selle terviseks joon ma ka!“ Ta pilgutab silma, tõstab toostiks pudeli ja võtab sõõmu.
Ma pöördun Cooperi poole, kõhus keerab samal ajal, kui ta vastust ootan.
„Mul on sinu pärast hea meel, Dylan,“ sõnab ta. Tema pehmed sõrmed libisevad läbi mu patsi kinnitatud juuste, aga ta ei vaata mulle otsa. „Ma teadsin, et saad sellega hakkama.“ Ta hääles on pinget. Ent ta suudleb mu laupa ja tõmbab mu endale lähemale.
„Aitäh,“ ütlen ma, ehkki pole selles veendunud. Nüüd, mil võimalus toetusraha saada on nii reaalne, muutub surve heastada kõik oma perele – Abbyle – peaaegu lämmatavaks. Ma olin lootnud, et Cooper ütleb, nagu oleks see järgmine suur verstapost meie ühises tulevikuunistuses. Et see on midagi head. Suurepärast. Oleksin pidanud teadma, et lootsin seda asjata.
Ma köhatan. „Mis toimub? Kas meenutate siin kunagisi hiilgeaegu?“
Kevadine õhk meenutab mulle õppimist lõpueksamiteks ja akna avamist väikeses korteris, mida Cooper ja mina linnas jagasime; seda, kuidas me kolmekesi rohkesti aega veetsime meie lemmikkohas Willamette’i jõe ääres ja kuidas me öö saabumiseni lõkketule ääres jõime. Rääkisime sellest, milline meie elu saab tulevikus olema, siis kui Stephenist saab nõutud neuroloog, Cooperist patsiendikeskse pediaatriapraksise kaasomanik ja mina olen avastanud saladuse, kuidas avastada raseduskomplikatsioonid veel enne, kui ema keha seda tunneb. See oli siis, kui kõik oli veel lihtne ja meil seisis terve elu ees.
Nüüd töötab Stephen neuroloogina haiglas, kus oma residentuuri lõpetasime – samas asutuses, kus mina. Cooper töötab praksises, mida armastab, ja saab iga päev kinnitust, milline imeline arst ta on. Ja mina... Minul on vaja toetusraha saamiseks pabereid täita.
Stephen naerab ja tõmbab sõrmedega läbi oma kahuste juuste. „Ilmselt küll. Ainult lõke on puudu.“
„Minu tagahoovi sa küll lõket ei tee,“ ütleb Cooper.
„Ehkki see võiks sellele hästi mõjuda,“ pomiseb Stephen pudelisse.
Cooper lööb Stepheni jalad jahutuskastilt maha, mis paneb nad mõlemad poisikeste kombel naerma. Nad on omavahel alati vennalikult kakelnud, isegi enne, kui asi ametlikuks sai. Cooper poleks saanud õnnelikum olla, kui ta parim sõber neli aastat tagasi ta noorema õega abiellus. Enne kui Stephen Meganisse armus, oli ta pöörane – naised, alkohol, adrenaliin. Ta meenutas mulle mind enne Cooperiga kohtumist – pealiskaudsed suhted meestega, keda vaevu tundsin, tõrges, vihane. Megan oli täpselt see, keda Stephen vajas. Täpselt nagu Cooper oli see, keda mina vajasin.
„Käituge hästi, lapsed! Kus Megan täna õhtul on?“ küsin ma. Kuna ta on algkooliõpetaja, saab ta poiste ohjeldamisega paremini hakkama.
Stephen kehitab õlgu. „Tal on tegemist.“ Ta joob oma õlle lõpuni.
„Ja minul samuti.“
„Kas sa ei võiks veidi kauemaks jääda?“ küsib Cooper vaikselt. „Et tähistada?“
„Ma soovin, et saaksin. Pean oma avalduse lõpuni tegema. Vanessa ootab seda.“
Cooper noogutab, kummardab lähemale ja suudleb mind aeglaselt, kuni mu reied värisema hakkavad. Sellest on nii kaua aega möödas, kui ta mind viimati niimoodi suudles.
„Mis sulle sisse on läinud?“ sosistan ma. Enne kui ta vastata jõuab, hakkab mu piipar vööl surisema ja Cooper tõmbub tagasi.
„Mul on...“
„Vaja üks sünnitus vastu võtta,“ ütleb ta minu eest. Ma noogutan. Ta ajab huuled mossi, seejärel ohkab. „Näeme siis, kui koju jõuad.“
„Nägudeni, doktor!“ ütleb Stephen, kui lahkumiseks tõusen. Ta pilgutab silma, nagu tahaks öelda, et kõik läheb hästi.
Ma jõuan koju pärast südaööd, kavatsedes enne voodisse minekut kabinetti hiilida ja paar tundi oma avaldusega tegeleda. Ent nähes meie toa aknast Cooperi voodi kõrval oleva lambi kuma, siis tean, et ta ootab mind.
Lähen tema juurde ja leian ta, lugemisprillid ees ja „Troonide mängu“ raamat avatuna rinnal. Ma peatun ukse vahel ja toetan oma pea vastu piita. Lambivalgus muudab Cooperi näo veelgi poisikeselikult nägusamaks, kui see võimalik on. Ta pole meie kohtumisest saati päevagi vananenud. Võimalik, et lastearstina töötamine hoiab teda südames noorena, kuid temas oli juba ennegi palju lapselikkust. Kui vastandid tõmbuvad, siis see meid ehk kokku viiski. Mina olin sunnitud liiga vara suureks kasvama.
„Kas kõik on korras?“ küsib ta.
Tema laubal on reetlik murekorts.
„Muidugi,“ vastan ma.
Cooper noogutab. Ta teab, et üritan lihtsalt ennast veenda. Ma lähen oma voodi poolele, samal ajal kui ta oma raamatu ja prillid ära paneb. Ronin ta kõrvale.
„Kuula.“ Ta laseb pea allapoole ja asetab käed oma huulte ette nagu ikka, kui tõsist jutuajamist alustab. Ohkan endamisi. „Ma tean, et sa oled praegu oma toetusraha saamisele keskendunud. Ja ma tean, et sa läbid neid faase, nii et üritan sulle ruumi anda. Sulle ei meeldi tunne, nagu oleksid nurka surutud, ja ma mõistan seda.“ Ta sirutab käe, tõmmates sõrmedega üle mu reie. „Lõpuks tuled sa alati minu juurde tagasi. Aga ma ei tea... Ilmselt loodan ma jätkuvalt, et saame ühel päeval sellest lükkamise ja tõmbamise teemast üle. Loodan ikka veel, et selle asemel, et mind rasketel aegadel eemale tõrjud, avad sa end hoopis ja lubad mul endale toeks olla. Sellest on üheksa aastat, kallis. Millal sa ometi mind usaldama hakkad?“
„Cooper, asi pole usaldamises. Ja sa oledki mulle toeks. Palju rohkem, kui sa aimad. Kui ma selle toetusraha saan...“
„Kui sa selle eksami ära teed. Kui sa kooli lõpetad. Kui sa oma interniajaga ühele poole saad.“ Ta katkestab mind lubadustega, mida olen talle andnud, asetades alati esikohale süütunde Abby pärast. Sest süütunnet Cooperile haiget tegemise pärast saab veel heastada. Cooper on siin. Abby aga mitte.
Ma sulgen oma silmad, üritades mehe sõnade eest peituda, minna oma mõtetes kusagile mujale.
Mõned minutid on kuulda vaid meie vaikset hingamist, kuid siis toetab Cooper pea oma käele. Ma pööran end vastumeelselt, et talle otsa vaadata. Aknast paistev kuuvalgus heidab ta tõsisele näole pikki varje.
„Ma tean, et sul on raske end inimestele avada, Dylan. Ma saan aru, et on asju, mida ma sinu juures ei mõista. Tõsiasi, et suudad mind pärast üheksat aastat ikka veel üllatada, on miski, mida sinu juures armastan. Aga ma olen sinu pärast mures. Pole hea asju enda sees hoida. Sa ei pea nii kõvasti üritama, et kõike oma kontrolli all hoida. Maailm ei ole üks suur operatsioonisaal.“
Tal on seda lihtne öelda. Ta elas nii toredat elu. Ta ei tea, mis tunne on, kui kõik sulle tuttav ja kallis su silme ees lõhki kistakse, nagu juhtus minu eluga ja terve meie perega pärast mu õe surma.
Ma rääkisin oma saladustest Abbyle, kuid pärast tema surma olen liiga hirmul selleks, et kellelegi oma toorest ja ebatäiuslikku olemust näidata. Olen kartnud maailma usaldada.