“Oh, darling, to the Eiffel tower restaurant… really?”2 imiteeris Pierre veiderdades ja peenikest häält tehes naise võimalikku repliiki. Naersime.
“Nii mõnus city break oli… aga mul tegelikult natuke kripeldab, et me üles ei läinud,” ütlesin Beritile järgmisel päeval, kui tagasi koju lendasime.
“Oli… ja mul ka pisut kripeldab,” taipas Berit kohe, millest ma räägin.
“Aga tead, ma mõtlesin, et… kuna Pariis on nagunii vist üks kõige romantilisemaid sihtkohti mu jaoks, siis tegin endaga kokkuleppe, et kunagi tulen Pariisi oma suure armastusega, mehega, kes on mu jaoks See Õige, ja siis lähen temaga Eiffeli torni tippu ja restorani sööma.”
“Lahe mõte!”
Esmaspäeva hommikul tööle minnes oli hing kuidagi eriti hell. Pariis, kõik toredad muljed sealt ja pidu minus eneses helisesid hinges, aga tore oli ka tagasi olla ja tööle minna. Seda enam, et mu tööülesannete sekka oli lisaks pardaajakirjale värskelt lisandunud Nordic Airi sotsiaalmeedia – ettevõtte leht Facebookis ja blogi, mille üle olin üsna uhke, sest nende loomine oli olnud minu mõte ja Tom oli seda kohe toetanud. Mõtlesin tööle sõites ütluse peale, et õnn on see, kui tahad minna hommikul tööle ja õhtul koju, ning teisendasin selle mõttes rahulolevalt ütluseks, et õnn on ka see, kui tahad minna reisile ja tahad tulla tagasi.
Kus on, sinna tuleb juurde – mu õnnetundele lisas veelgi hoogu, et õnnestus moodustada eriti mõnus lõunalaudkond Devoni, Margareti ja Karliga, Air Maintenance Nordicu juhiga. AMN oli Nordic Airi tütarfirma, mis tegeles meie lennukite hooldusega. Karl oli vana ja kohutavalt šarmantne mees, riivatu huumorimeelega ja samas piiritult galantne. Veel üks inimene, kelle vastu ma ilma ühegi selge põhjuseta tugevat poolehoidu tundsin, juba enne seda, kui ta ükskord märkis, et ma olen silmapaistvalt kaunis – see muidugi süvendas seda, naised armastavad ju kõrvadega ja ma olin natuke komplimendisõltlane küll.
Igatahes särasin lõunalauas toredas seltskonnas rõõmust ja rääkisin Pariisi muljeid, nalja sai palju.
“Peaks äkki ka kuskile lendama, kui see nii rõõmsaks teeb. Paar sõpra just kutsusid Inglismaale golfi mängima,” ütles Devon.
“Nii lahe mõte! Ma mõtlesin ka, et järgmiseks võiks minna Londonisse šoppama!” innustusin.
“Tore, siis mu sõbrad võivad kahekesi golfi mängida,” ütles Devon, kaval säde silmanurgas.
“Jah, me saame siis kahekesi šopata,” pareerisin, pärast lühikest üllatunud pausi.
1 “Aga sa oled. Nagu pariisitar.”
2 “Oh, kallis, Eiffeli torni restorani… Tõesti?”
06
Oma tööd armastades piisab, kui puhata natuke iga päev ja nädalavahetustel, aga süsteem ja seadused nägid ette, et kõik peavad aastas 28 päeva puhkama. Nordic Air lubas oma töötajatele igal aastal mõned lisapäevad, millele nüüd olid lisandunud ka palgakärpe eest saadavad puhkusepäevad.
Ma ei raatsinud kodumaalt suvekuudel eriti kuskile minna, samas pealinna jäämine ei soodustanud ka mu meelest puhkusetunnet. Leidsin kuldse kesktee – üürisin idüllilises väikelinnas elava kursusevenna suures majas endale nädalaks toa ning pühendusin ujumisele, päevitamisele, jalutamisele ja võrkkiiges vedeledes heade raamatute lugemisele. Ning muidugi küllaldasele unele ja heale söögile-joogile lugematutes armsates kohvikutes.
Mu puhkuse lõppu sattus laulu- ja tantsupeotule pidu jahisadamas. Oli üliilus vaikne õhtu, meri sile ja taevas sinine. Veetsin sõpradega meeldivalt aega, habemesse kasvanud mehed tegid mulle peotuld viiva vana puulaeva jahta peal ekskursiooni ja Jaan Tätte laulis lõpus seda “ei tea, kas merele ma teel või randa” sõnadega laulu nii, et see kajas üle mere ja käis hingest läbi. Imeline.
Tagasi jalutades helistas Greta, mu lahe tädi, jagasin temaga oma kauneid muljeid ja hinges helisevaid tundeid.
“Sul ilmaga ka nii vedas!”
“Jaa, täiesti super! Kõik päevad on olnud selge taeva ja särava päikesega, ilm kuum ja meri soe.”
“Ilmselt sa oled teinud jumalale meelepäraseid tegusid,” naeris ta.
See oli huvitav mõte ja jäi mind kummitama. Jah, ma olin õnnelik… ja see “kus on, sinna tuleb juurde” asi vist tõesti toimis?
07
Tore oli pärast puhkust kontoris tagasi olla, armsaid töökaaslasi näha ning nautida komplimente oma hea jume ja puhanud oleku aadressil. Nüüd oli Ilse kord puhata, asendasin lisaks oma tööle ka teda. Pressipäringuid oli omajagu, lisaks oli vaja oma töö ehk siis pardaajakirja järgmise numbriga, samuti Nordic Airi blogi ja Facebooki-lehega tegeleda. Ma üritasin sellele mitte mõelda, aga see ebaõiglus ajas vahel natuke hinge täis, et Ilse minu asju minu puhkuse ajal eriti tegema ei pidanud, kuna pardaajakiri ilmus neli korda aastas, iga kolme kuu tagant, ja professionaalse, täpse ja kiire Margareti abiga, kes vaatas üle pardaajakirja ingliskeelsed tekstid, sain kõik tehtud ka Ilse sekkumiseta, mina Ilse tööd aga küll.
Samas, plusspoolele läks jällegi see, et seoses ajakirjanike päringutega suhtlesin rohkem nii Tomi, Devoni kui ka Miaga ning kogesin järjest edu-elamusi, mõistsime üksteist hästi ja koostöö sujus suurepäraselt. Tundsin end tublina ja nautisin seda.
Ajakirjanikelt tuli ka üsna ebamugavalt otsekoheseid küsimusi sel teemal, miks kevadel välja hõigatud ja suve alguseks lubatud uusi lennukeid ikka veel kohal pole. Vastused, mille Tomi ja Devoniga kokku panime, olid hoolikalt lihvitud diplomaatilised meistriteosed. Süvenev majanduskriis oli lennukitehingu rahastamise äärmiselt keeruliseks teinud ning läbirääkimised lepingutingimuste üle toppasid ühest ummikust teise. Juhatus töötas sobiva lahenduse leidmise nimel ning kuni oli lootust, et asjad siiski laabuvad, ei tahetud niigi ülikriitilisele meediale seda konti hambusse visata ega välja näidata, kui halb on seis. Samas ei saanud ettevõte endale lubada ka valetamist ega küsimustele vastamata jätmist. Niisiis rääkisime Kanadas toimuvatest testlendudest, mida saime illustreerida Nordic Airi kaunites värvides uue lennuki fotodega, sest lennukid olid tõesti valmimas.
Teine lisatööd tekitav faktor oli Baltic Air, üks Nordic Airi agressiivsemaid konkurente, kes laimas Nordic Airi meedias, kuidas jaksas. Kuna Nordic Airi põhiväärtused olid hoolivus ja väärikus, ei langenud me kunagi sellele tasemele, et samaga vastata. Konkurentide alatud võtted ja sealt lisanduvad töötunnid tegid aga siiski vahel meelehärmi.
Samal ajal rikkus mu tuju pisut ka isiklik väike finantskriis – mu auto lagunes ja pidin ta parandusse viima. See tuli ühel kolmapäeval lõunalauas Margareti ja Devoniga jutuks.
“Ka selles valdkonnas on kommunikatsioon väga oluline,” märkisin, kui olin neile olukorrast põgusa ülevaate andnud.
“Mis mõttes?” küsis Margaret lõbustatult.
“Noh, ehkki ma ühelt poolt usun, et nad seal autoparanduses teavad, mida teevad, siis teisalt tunnen ma end siiski pisut ebakindlalt – ma ei jaga sellest teemast nii palju, kui tahaksin, ja seal töökojas töötavad sihukesed lühikese jutu mehed, kes ülemäära pikalt midagi ei seleta ka,” selgitasin.
“Aga kui nad sulle seletaksid, siis mis see annaks? Kui sa selles teemas end koduselt ei tunne?” uuris Devon.
“Kuna ma tõesti ei ole autoremondispetsialist, siis võiksid nad ilmselt mulle jutustada, mida tahes, ja ma oleksin ikkagi rohkem rahul kui praegu. Eriti muidugi siis, kui sellega kaasneb ka lahendus ehk heas korras auto.”
“Kas me näeme siin mingeid paralleele näiteks… eee… lennundusega?” küsis Devon kavalalt.
“Jah,