Devon naeris.
Oma laua taha jõudnud, avasin Skype’i akna.
“Sa ei kujuta ette, mul oli sihuke olukord just – Devon tuli lendamast ja ütles mulle trepil tere, ma komistasin samal hetkel ja oleks peaaegu ninuli lennanud ja kaela murdnud, hea, et ellu jäin… mundris mehed võtavad ikka tüdrukutel jalad nõrgaks! :)” kirjutasin oma parimale sõbrannale Beritile.
“Hahahaa… Muide, mulle tuli ka poes enne üks Nordic Airi vormis piloot vastu, aga ta õnneks tere ei öelnud, nii et ma jäin püsti! :-)” tuli Beritilt kiire vastus.
Reageerisin laialt naerva smileyga.
“Oi ja tead! Ma ei saa viimasel ajal hommikuti kuidagi üles. Põhjuseks intrigeerivad unenäod huvitavate inimestega. sellised, mis tekitavad tunde, et nurrr… ehk siis ma nägin JÄLLE Tomi unes! Väga põnev unenägu oli, tekitas sihukese tunde… ma nagu tundsin soojust, sümpaatiat, poolehoidu tema poolt, TEADSIN unes, et ma meeldin talle,” jätkasin.
“Noh, minu kogemus ütleb, et kui mingit meest liiga palju unes näha, siis see lõpeb teadagi, kuidas… ma ju nägin enne enda ja Adriani suhte algust ka kogu aeg unes, kuidas me kirglikult suudlesime erinevates kohtades.”
”Jah, ma mõtlesin ka selle sinu kogemuse peale, aga ma ei usu…. Ma ei mõtle tast üldse nii… ja ma ei ole üldse kindel, et ta must üldse midagi arvab, ta on üsna kinnine, ei naerata palju, temast ei saa hästi aru ja me pole tegelikult kordagi neutraalsest small talkist kaugemale jõudnud… aga noh, mine tea, ehk on universumil tõesti mingi plaan… :) ja visioon ja missioon…”
Berit vastas smileyga.
”Ja strateegia… ma olen vist liiga palju Ilsel aidanud Nordic Airi uut kommunikatsioonistrateegiat kirjutada, et see terminoloogia juba siia trügib. :-)”
“Aga see võimalus on intrigeeriv jah, et äkki sa näed tulevikku ette või siis mõtleb keegi sinust ja need mõtted ja tunded on nii tugevad, et tungivad su unenägudesse. Ehkki alati jääb ikkagi ka see variant, et nende “unenägu läks täide” juhtumite näol on tegemist võluvate kokkusattumustega ja unenägu oligi lihtsalt unenägu, mingite muljete ja mõtete kaja,” mõtiskles Berit.
04
Samamoodi, nagu see unenägude küsimus, pani saabunud majanduskriis mind vahel mõtlema, mis oli põhjus ja mis tagajärg, mis enne ja mis pärast. Kui palju oli siin harilikku majandustsüklite loogikat (et tõusule järgneb langus ja langusele uus tõus – üsna elementaarne?) ning kui palju kollektiivset alateadvust, emotsioone, paanikat ja nende tagajärgi?
Kas paanika oli tagajärg, kui inimesed nägid, et asjad hakkavad kiiva kiskuma, või hoopis põhjus, miks asjad kiiva kiskusid – keegi sattus kuskil paanikasse ja mida rohkem see levis, seda hullemaks läksid seisud ka rahaturgudel? Või mõlemat?
Igatahes tabas majanduskriis valusalt ka lennundust. Enamik Nordic Airi töötajaid ei olnud teadlikud nendest üksteisele järgnevatest kriisinõupidamistest, mis neljanda korruse koosolekuteruumis aset leidsid. Tom, Devon ning uus finants- ja kommertsala asepresident Mia viskasid küll enne nõupidamisi mõnda hilinevat osapoolt oodates ikka vahel nalja, aga ka naerdes jäid nende kulmude vahele alles mõned väikesed murekortsud.
Alumiste korruste töötajad said olukorra tõsidusest aimu ühel päeval, kui kogu kontoripersonal kutsuti kokku teise korruse saali. Tom, Devon ja Mia selgitasid väga rahulikult olukorda, millesse lennufirma on muutunud majandusolude tõttu sattunud, ning lõpetasid oma ettekande ettepanekuga palgakärpeks. Nad rõhutasid, et see on vabatahtlik, igaühega sõlmitakse eraldi töölepingu lisa ning ehkki palk teatud hulga protsentide võrra väheneb, saavad kõik vastu mõned lisapuhkusepäevad.
Mulle meeldis see, kuidas Tom, Devon ja Mia seda esitasid – väga rahulikult ja mõistlikult. Selgitasid tausta ja põhjendasid.
Kolleegidest ei paistnud keegi rõõmus, aga kui pärast juhatuse esinemist küsimusi esitati, oli aru saada, et enamik mõistis. Ajalehed olid nagunii täis majanduskriisipaanikat, üksteisele järgnevaid uudiseid eelarve- ja palgakärbetest ning sellest, et olukord oli halb.
Jälgisin, mida ma ise tundsin. Ma ka ei rõõmustanud, aga kui mul oli valida, kas mõni protsent väiksem palk ja püsima jääv töökoht või samaks jääv palk koos riskiga, et rahvuslik lennufirma ei ela kriisi üle, siis… valik polnud raske. Seda enam, et lisapuhkusepäevad tegid rõõmu ja olin kuulnud sõpradelt-tuttavatelt teistest firmadest juba ka palgakärbetest, kus palka küll kärbiti, aga midagi vastu ei pakutud. Ja seda ettevõtetes, mis olid tegelikult kasumis – Nordic Air oli aga, nagu enamik Euroopa väiksemaid regionaalseid lennufirmasid, juba aastaid sügavas kahjumis.
05
Lennufirma töötajana oli reisimine soodsam ja ka märksa seikluslikum kui tavareisijana. Vahel mulle tundus, et paljusid meist motiveerisid nii reisimissoodustused kui ka nendega kaasnevad seiklused rohkemgi kui palk.
Soodsamate hindade ja väga paindlike tingimustega lennupiletitega kaasnes nüanss, et reisija staatus oli stand-by ehk lennukile sai siis, kui vabu kohti jätkus. Mõnikord käis sellega kaasas vähem närvipinget – vabade kohtade seisu sai enne kontrollida ja kui neid oli veel mõni päev enne lennu toimumist mitukümmend, võis pealesaamises olla üsna kindel – ja mõnikord rohkem, see oli tavaline asi, et kolleegid ei teadnud puhkusereisile suundudes, kus nad lõpetavad, kas Aasias või mõnel Kariibi mere saarel. Kõik sõltus sellest, millistele lendudele oli vabu kohti. Ja vahel tuli ka koju tagasi minna.
Pariisi lendude seis oli sel maikuu neljapäeval, kui Beritiga lennujaama suundusime, õnneks lootustandev ja saime ilusasti peale. Nautisin kõike rihmade kinnitamisele järgnevat ja seda arutut vaimustust, mida lennukid, lendamine ja kõik nendega seonduv minus tekitas. Lisaks olime kergelt eufoorilised faktist, et läheme Pariisi – me polnud kumbki seal varem käinud, küll aga teismelistena rohkesti Remarque’i “Triumfikaart” lugenud ja sellest vaimustunud. Ja nüüd… Pariis, lõpuks ometi!
Laupäeva õhtul Seine’i ääres La Fourmi Ailée restoranis meie ühise hea sõbra Edwardi ja tema elukaaslase, vapustavalt kena pika lokkis juustega prantslase Pierre’iga (kes rääkis ebaprantslaslikult head inglise keelt) süües ja roosat veini juures olime veel suuremas vaimustuses kui saabudes.
“Ootused on kahtlane kraam ja ma tajusin tegelikult ohtu siia liiga kõrgete ootustega tulla ja pettuda, aga Pariis tõesti ongi imeline! Väga minu linn.” nentisin rahulolevalt.
“Jaa, ma mõtlesin ka kerge murega, et äkki pettun, aga tõesti on nii-nii mõnus! Just selline, nagu ma ette kujutasin, ainult et veel parem! Ja roosad kastanid õitsevad!” ühines Berit mu kiiduavaldustega.
Ed ja Pierre vaatasid teineteisele otsa ja muigasid.
“Ma mõistan, et teie vaimustus võib pisut väiksem olla,” naersin.
“Nojah, õhkama enam kogu aeg ei võta tõesti, aga siin on tore küll,” naeratas Ed mulle vastu. “Mis te siis teinud olete?”
“Jõime klaasikese roosat veini Champs-Élysées avenüül ühes tänavakohvikus ja ronisime Triumfikaare otsa, need 284 trepiastet läksid üsna lihtsalt ja vaade oli super! Põikasime läbi Pere Lachaise’i kalmistult, nägime Wiiralti ja Wilde’i haudu… Marais’ piirkond oli lahe ja seal oli üks väga tore kohvik nimega Les Philosophes, kus oli eriti hea latte. Ja Hemingway rajad vasakul kaldal ka, kolasime seal ja see oli super… noh ja siis me šoppasime pisut Rue de Rivolil.”
“Ja nägime tohutut hulka ilusaid ja elegantseid inimesi, neid on siin nii palju,” täiendas Berit.
“Jah, ma tahaksin ka, pariisitar, parisienne olla,” lisasin unistavalt.
Pierre naeratas mulle ja ütles: “But you are. Like parisienne.”1
Tänasin teda ja naeratasin talle laialt, tundes samal ajal, et võiksin suurest