Bessel van der Kolk
Keha peab arvet
Originaali tiitel:
Bessel van der Kolk
„Body Keeps the Score: Brain, Mind, and Body in the Healing of Trauma”
Penguin Books, New York 2015
Toimetanud Lea Arme
Terminoloogiliselt toimetanud Liina Vahter
Kujundanud Villu Koskaru
This edition published by arrangement with Viking, an imprint of Penguin Publishing Group, a division of Penguin Random House LLC
Copyright © 2014 by Bessel van der Kolk
Tõlge eesti keelde © Eve Rütel ja Tänapäev, 2020
Trükitud AS Pakett trükikojas
ISBN 978-9949-85-920-7
e-ISBN 9789949859603
www.tnp.ee
EESSÕNA
TRAUMAGA SILMITSI
Inimene ei pea olema trauma kogemiseks lahingusõdur ega külastama Süüria või Kongo põgenikelaagrit. Traumad juhtuvad meiega, meie sõpradega, meie pereliikmete ja naabritega. USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus on tõendanud, et iga viiendat ameeriklast ahistati lapsena seksuaalselt, iga neljas sai vanema käest nii rängalt peksa, et sellest jäi kehale jälg, ja igas kolmandas paarisuhtes esineb kehalist vägivalda. Veerand meist kasvas üles koos alkoholisõltuvuses sugulastega ja iga kaheksas nägi lapsena pealt, kuidas tema ema pekstakse või lüüakse.1
Inimolenditena kuulume me äärmiselt vastupidavasse liiki. Aegade algusest peale oleme taastunud julmadest sõdadest, lugematutest katastroofidest (nii looduslikest kui ka inimtekkelistest) ning meie elus toimunud vägivallast ja reetmisest.
Kuid traumaatilised kogemused jätavad jälje, olgu suurel skaalal (ajaloole ja kultuurile) või koduses ringis, meie pereliikmetele, kui süngeid saladusi märkamatult ühelt põlvkonnalt teisele edasi antakse. Need jätavad jälgi ka meie teadvusse ja emotsioonidesse, meie võimele rõõmustamiseks ja intiimsuseks ning koguni meie bioloogilisele organismile ja immuunsüsteemile.
Trauma mõjutab mitte üksnes neid, kes sellega vahetult kokku puutusid, vaid ka ümbritsevaid inimesi. Lahingust koju naasvad sõdurid võivad pereliikmeid kohutada raevuhoogude ja emotsionaalse külmusega. Posttraumaatilise sündroomi all kannatavate meeste naistel tekib sageli depressioon ning depressiivsete emade lapsi ohustab kasvamine ebakindlaks ja ärevaks täiskasvanuks. Neil lastel, kellele on osaks saanud perevägivald, on täiskasvanuna sageli raske luua stabiilset ja usaldavat paarisuhet.
Trauma on olemuselt talumatu ja väljakannatamatu. Enamik vägistamisohvreid, lahingusõdureid ja pilastatud lapsi lähevad kogetud kannatustele mõeldes nii endast välja, et püüavad läbielatut teadvusest kaugemale suruda, üritades käituda nii, nagu poleks midagi juhtunud, ja eluga edasi minna. Läbielatud õuduste mälestust ning äärmise võimetuse ja haavatavuse tunnet endas kandes läheb vaja tohutut energiat, et edasi funktsioneerida.
Kuigi kõik inimesed tahavad oma traumast üle saada, ei tule aju see osa, mis tegeleb ellujäämise tagamisega (mõistuslikust ajutegevusest märksa sügavamal), eitamisega kuigi hästi toime. Kaua aega pärast traumaatilise kogemuse toimumist võib selle taas aktiveerida vähimgi vihje ohule, rakendades tegevusse häiritud ajuahelad ja pannes erituma hulgaliselt stressihormoone. See ennustab ebameeldivaid emotsioone, intensiivseid kehalisi aistinguid ning impulsiivset ja agressiivset käitumist.
Need traumajärgsed reaktsioonid tunduvad arusaamatud ja kurnavad. Tundes, et kontroll on kadunud, hakkavad trauma üleelanud inimesed sageli kartma, et nad on kahjustatud nii sügavalt, et endise mina tagasisaamine on võimatu.
Esimene kord, kui mäletan end huvituvat meditsiiniõpingutest, oli suvelaagris, kus ma käisin neljateistaastasena. Mu nõbu Michael hoidis mind kogu öö üleval, selgitades neerude talitluse üksikasju: kuidas need eritavad jääkaineid ja imavad seejärel uuesti endasse kemikaale, mis organismi tasakaalus hoiavad. Olin neist imelistest organismi talitlemise kirjeldustest üdini võlutud. Hiljem, oma meditsiinistuudiumi igas järgus, ükskõik, kas õppisin parajasti kirurgiat, kardioloogiat või pediaatriat, oli mulle ilmselge, et tervenemise võti seisneb arusaamas, kuidas inimorganism toimib. Kui aga alustasin psühhiaatriapraktikat, hämmastas mind kontrast mõistuse uskumatu keerukuse ning viiside vahel, kuidas inimolendid üksteisega ühendatud ja seotud on, ja kui vähe psühhiaatrid tegelikult teavad nende probleemide algupärast, mida nad ravivad. Kas ühel päeval oleks võimalik teada ajust, teadvusest ja armastusest sama palju, nagu me teame teistest inimorganismi moodustavatest süsteemidest?
Niisuguse üksikasjaliku arusaama omandamisest seisame praegu ilmselgelt veel aastate kaugusel, kuid kolme uue teadusharu sünd on toonud kaasa plahvatusliku teadmise sellest, millised on psühholoogilise trauma, väärkohtlemise ja hülgamise mõjud. Need uued teadusharud on neuroteadus ehk uurimus sellest, kuidas aju vaimseid protsesse toetab; arenguline psühhopatoloogia ehk uurimus ebasoodsate kogemuste mõjust mõistuse ja aju arengule, ning interpersonaalne neurobioloogia ehk uurimus sellest, kuidas meie käitumine mõjutab meid ümbritsevate inimeste emotsioone, organismi talitlust ning meelelaadi.
Nende uute teadusharude raames korraldatud uuringud on näidanud, et trauma tekitab kehas reaalseid füsioloogilisi muutusi, sealhulgas aju alarmsüsteemi ümberkalibreerimine, stressihormoonide aktiivsuse tõus ning muudatused süsteemis, mis eraldab olulise info ebaolulisest. Praeguseks on teada, et trauma kahjustab seda ajupiirkonda, mis kommunikeerub kehalise, ennasthõlmava elus olemise tundega. Need muutused võivad selgitada, miks traumeeritud inimesed muutuvad ohtude suhtes ülivalvsaks, suutmata enam spontaanselt igapäevaelus osaleda. Need aitavad mõista ka seda, miks trauma läbielanud samu probleeme sageli üha kordavad ja miks neil on nii raske minevikukogemustest õppida. Teame nüüd, et nende käitumine ei ole moraalse nurjumise, tahtejõu puuduse ega halva iseloomu tulemus – seda põhjustavad reaalsed muutused ajus.
Teadmiste baasi selline külluslik avardumine peamiste protsesside kohta, mis trauma taustal asuvad, on avanud ka uusi võimalusi kahjude leevendamiseks või koguni tagasipööramiseks. Saame nüüd välja arendada meetodeid ja kogemusi, mis kasutavad aju enda looduslikku neuroplastilisust, et aidata trauma läbielanutel end olevikus tegusana tunda ja oma eluga edasi minna. Peamisi lähenemisviise on kolm: 1) ülalt alla, vestluse kaudu, teistega (taas)ühendumise kaudu ja võimaldades endale teadvustada ja mõista, mis meiega toimub, samal ajal traumamälestusi läbi töötades; 2) võttes ravimeid, mis soovimatud häirereaktsioonid summutavad, või rakendades muid tehnoloogiaid, mis muudavad aju infokorraldamise viisi; 3) alt üles: võimaldades kehal tunda kogemusi, mis sügavalt ja olemuslikult vastastuvad traumast tuleneva abituse, raevu või kokkuvarisemisega. Milline neist kolmest iga individuaalse traumaohvri jaoks parimaid tulemusi annab, on empiiriline küsimus. Enamik inimesi, kellega olen tegelenud, vajavad kõigi kolme kombinatsiooni.
See on olnud minu elutöö. Selles püüdluses on mind toetanud mu kolleegid ja õpilased Traumakeskuses, mille asutasin kolmkümmend aastat tagasi. Koos oleme ravinud tuhandeid traumeeritud lapsi ja täiskasvanuid: lasteahistamise, looduskatastroofide, sõdade, õnnetusjuhtumite ja inimkaubanduse ohvreid; inimesi, kes on üle elanud rünnakuid lähedastelt ja võõrastelt. Meil on pikaaegne traditsioon vestelda kõigi oma patsientidega sügavuti iganädalastel ravitiimikoosolekutel ning hoolikalt jälgida, kui hästi erinevad ravivormid iga indiviidi puhul toimivad.
Meie põhimissioon on alati olnud hoolitsemine meie juurde ravile tulnud laste ja täiskasvanute eest, kuid algusest peale oleme pühendunud ka teadustööle, et uurida traumaatilise stressi mõjusid erinevatele elanikkonna rühmadele ning määratleda, millised raviviisid kellegi puhul kõige paremini toimivad. Meile on uurimistööks teadusstipendiume eraldanud USA Vaimse Tervise Riiklik Instituut, Riiklik Täiend- ja Alternatiivmeditsiini Keskus, Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus ning arvukad erafondid,