Aga nad olid jõudnud juba lamaja juurde; peale kiiret läbivaatust noogutas politseinik Jennisoni poole.
„Teil on õigus,“ ütles ta. „Täiesti surnud! Ja — kas kedagi polnud temaga ühes? Talle ei tungitud kallale?“
„Kallale?“ hüüdis Jennison imestudes. „Sugugi mitte! Läheduses polnud hingegi.“
Politseinik hakkas otsima oma vilet.
„Siis see pidi olema rabandus,“ ütles ta. „Rabandusi on aga niisuguseid ja teissuguseid. Ometi…“ Ta tõstis vile huultele ning puhus. Pärast seda tundus vaikus veel sügavam kui varemini. Jennison seisis ja silmitses rentslis lamavat elutut kogu, politseinik tammus rahutult ühelt jalalt teisele. Laipa osutades küsis ta äkki:
„Kas te tunnete teda?“
Jennison võpatas ja vaatas kiiresti üles.
„Mina?“ hüüdis ta. „Issand hoidku, ei! Mitte sugugi!“
„See tähendab,“ lausus politseinik pikkamisi, „see tähendab — kuna ütlesite, et elate — kus? nr. 85? — ja et tema nii hilisel ajal tuli siia, siis mõtlesin, et tunnete ehk teda kas või ainult välimuse järgi — nagu naabrit, mis?“
„Ma pole näinud teda veel eladeski,“ seletas Jennison. Siis märkas ta surnu kübarat, mille oli pannud korralikult tema kõrvale, ja ütles seda osutades: „Võtsin ta kübara maast üles. Selle voodril on ühe Liverpooli mütsiäri nimi, teate. Ehk on too mees tulnud Liverpoolist? Seda võib arvata — eks ole? — sest kübar on ostetud sellest linnast.“
„Oh, küllap ta rõivastis otsitakse läbi,“ tähendas politseinik rahulikult. „Võib-olla leitakse sealt midagi — dokumente, kaarte või sellesarnast. Ta viiakse surnukambrisse — niipea kui tuleb ambulantsvanker. Doktor peab samuti vaatama ta läbi. Siis —“
Ta katkestas oma lause, sest lähema nurga tagant ilmus nähtavale hulk mehi. Jennison imestus, et nii ruttu tuli neid nii palju. Üks — kaks — kolm — neli — viis politseinikku, üks nendest seersant. Sellele pidi noormees uuesti jutustama oma loo, mida ta tegi üksikasjaliselt, seni kui teised käisid toomas ambulantsvankrit. Selle päralejõudmisel palus seersant teda tulla nendega kaasa; politseijaoskond ning surnukamber olevat lähestikku, ütles ta, ja Jennisonil kui ainsal pealtnägijal tulevat jutustada oma lugu ka inspektorile. Noormehel polnud midagi selle vastu; huvitav seiklus oli viimaks ometi käes.
Aga peagi leidis ta, et sel on tuhm ja vilets raamistik. Surnukamber oli külm, õudne ruum, eriti veel siis, kui sinna paigutati laip. Ilmus politseiarst tegema läbivaatust; Jennisonile näis, et sellelt mehelt pole võimalik kiskuda välja sõnagi, kui ta ise ei taha kõnelda. Ta tegi oma tööd vaikuses, mida juuresolijaist ükski ei tahtnud või ei söandanud katkestada. Olles lõpetanud, pöördus ta ja vaatas ringi.
„Kus on mees, kes nägi teda surevat?“ küsis ta teravalt.
Jennison, kes oli jäänud ümbritsevate tugevate kogude varju, lükati ettepoole; politseiarst mõõtis teda kiire pilguga.
„Noh?“ ütles ta.
Jälle pidi noormees jutustama oma lugu, nüüd juba kolmat korda. Arst kuulas niisama süngelt vaikides, nagu oli töötanud. Viimaks avas ta suu.
„Tõstis käed kaela juurde, nagu ütlete?“ küsis ta. „Kas äkki?“
„Hirmus äkki!“ vastas Jennison. „Ühel hetkel kõndis ta päris harilikult, järgmisel haaras kõrist kinni, kiskudes ja rebides meeletult. Vaadake, nõnda — ainult veel hullemini!“
„Kas ta kisendas? Või karjatas?“ küsis doktor.
„Ei-ei,“ ütles Jennison. „Ta ei teinud kumbagi. Korises ainult veidi — kaunis tasa — kui ta maha kukkus.“
„Kas näoli?“
„Jah — minu arvates otse näoli. Siis veeres ta rentslisse,“ lõpetas Jennison, „ning jäi lamama sinna liikumatult.“
Öelnud viimase sõna, vaatas ta ringi ja märkas, et ruumi oli tulnud veel kaks meest, kes kuulasid tähelepanelikult. Üks neist, suure kasvuga ning sõduri välimusega, kandis inspektori mundrit; teine oli rahuliku ilmega, kuid teravate silmadega noormees erarõivais. Arst pöördus nende poole, kõneles tasa midagi juurdluse korraldamisest ja lahkus siis. Jennison mõistis, et sellest asjast saab kuulda veel rohkem, palju rohkem! Et teda ei kästud ära minna või, õigemini, ei pandud eriliselt tähelegi, seisis ta seal, kuni rahuliku ilmega noormees, kes osutus detektiiv Womersley’ks, otsis laiba rõivaste taskud ükshaaval läbi ja võttis välja kõik nende sisu. Eriti huvitavat polnud seal midagi. Ilmus nähtavale kaunis suur summa raha, hea kell ketiga, taskuraamat lõigetega ameerika ajalehist, mis käsitlesid kõik kaubanduslikke küsimusi, sigarikarp, hõbedane tikutoos ja lõpuks taskunuga. Ei leidunud aga kirju ega midagi muud, mille põhjal oleks võinud kindlaks teha mehe isikut. Viimaks tõmbas Womersley tema vestitaskust kortsunud visiitkaardi, ja heitnud sellele ühe pilgu, ulatas inspektorile.
„Ainus asi, mis võib olla meile kuidagi kasulik,“ ütles ta. „Vaadake! „Thomas Bradmore, 157A Hunter Street.“ Kas see on — tema enda oma? Või antud talle?“
„lgatahes lähedal,“ tähendas inspektor. „Minge parem otsekohe sinna vaatama!“
Sõnalausumatult pöördus detektiiv ukse poole. Jennison lipsas vaikselt talle järele. See oli tema seiklus. Ta tahtis jätkata seda.
II peatükk
TAGASITULNUD MEES
Jennisoni lahkumist ei takistatud. Ta oli teatanud oma nime ning aadressi seersandile, ja peale kõnelust politseiarstiga polnud pööratud talle enam mingit tähelepanu. Kuidagi tundis ta, et on muutunud tähtsusetuks, kõige väiksemaks malendiks mängus, ja väljus pigemini hiilides kui kõndides. Õue jõudes ruttas ta aga detektiivile järele.
„Kas tohin minna teiega ühes?“ küsis ta, ise poolkohkunud oma julgusest. „Läheksin meeleldi, kui teil pole midagi selle vastu.“
Womersley, nähtavasti natuke hajameelne, peatus ning vahtis küsijale imestunult otsa. Lähema lambi valgusel mõõtis ta Jennisoni pilguga ja naeratas siis.
„Oh!“ ütles ta. „Teie oletegi see pealtnägija, eks?“
„Jah!“ kinnitas noormees. „Nägin kõik!“
„Miks tahate tulla minuga ühes?“ küsis Womersley. „Noh?“
„Sellepärast, et nägin,“ vastas Jennison. „Nüüd tahan ka kuulda.“
Womersley naeris pilkavalt ja nõustuvalt ühtlasi. Siis noogutas ta pead ning pöördus kõnniteele.
„Noh, miks mitte,“ ütles ta. „Pealegi ei tea ma päris kindlasti, kus see Hunter Street õieti on. Olen võõras selles linnajaos, — tulin siia alles eile erilise ülesandega. Ja nüüd veel see lugu!“
„Tean väga hästi, kus on Hunter Street,“ tähendas Jennison, püüdes olla kasulik. „Ainult kahe minuti tee, — päris lähedal Cartwright Gardensile. Viin teid otsekohe sinna.“ Kui nad olid läinud üle tänava ja kõndinud veidi maad edasi, lisas ta arglikult: „Arvatavasti olete detektiiv, eks?“
„Õigus!“ vastas Womersley. „Scotland Yard’i Kriminaalosakonna detektiivseersant, — nüüd teate!“
„See on vist väga huvitav elukutse,“ arvas Jennison.
„Vahel küll!“ ütles Womersley, naerdes jälle. „Vahel aga — just vastupidi. Tüütav!“
„Minu arvates ei võiks ta olla seda kunagi!“ tähendas Jennison.
„Või nii!“ vastas Womersley. „Ometi