I peatükk
MEES, KES NÄGI
Cartwright Gardens asetseb Bloomsbury kaugeimas idanurgas, veidi lõuna pool süngest Euston Road’ist ja veidi põhja pool veelgi süngemast linnajaost, mis äärestab Clerkenwelli lääneserva. Kui keegi võõras läheb sinna avastusretkele, siis ei pea ta lootma leida seda, mida nimi sõna-sõnalt võttes näib tõotavat, — seal pole ei põõsaid, sõnajalgu, lilli ega puuvilju. Ta näeks ainult poolringi kehvi ja süngeid maju vastu aiaga piiratud platsi, kus tahm ning nõgi katavad Londoni plataane ja Londoni muru, — ümbruse viletsate tänavatega võrreldes küll oaasi, kuid sedagi ainult vahvale varblasele ning tema väsimatule luurajale, üürimaja kassile. Võimalik, et see koht on korra näinud paremaid päevi; praegu aga võiksite vedada kihla millele tahes, et igaühes sellest kehvade hoonete reast leidub kui mitte mitu perekonda, siis vähemalt allüürnikke nimelise elaniku kõrval. Majade välimus laseb aimata seda; mehed, kes väljuvad neist varahommikuti) näivad olevat allüürnikud, ja naised, kes ustel seistes teevad oste rändavailt aedvilja- või kalakauplejailt, elatuvat tubade üürile andmisest. Noormees, kes esmaspäeval, 25. oktoobril 1920, kell kolmveerand kaksteist öösi nägi Cartwright Gardens’is teatavat kummalist sündmust, oli samuti allüürnik; pealtnägijaks sai ta asjaolu tõttu, et salmisepitsejana istus värsse kirjutades kaua üleval. Et jahutada laupa, avas ta mainitud hetkel akna oma toas, mis asetses nr. 85 ülemisel korral, ja sirutas pea ning õlad välja sügisöö vaikusesse.
Selle noormehe nimi oli Albert Jennison ning elukutse kontoriametnik. Ta oli kahekümne ühe aastane, teeninud kontoristina juba neli aastat, ja nii kaugele kui võis ette näha, pidi jääma selleks igavesti. Ametnikukohti on mitmesuguseid; Jennisoni oma oli nende redelis alles üsna madalal. Selle asukoht oli riidekaubaladu citys, kuskil Greshami tänava ümbruses; arvusid liites ning lahutades viibis noormees seal kella üheksast hommikul kuni kella viieni pärast lõunat. Ta oli alanud seitsmeteistkümneaastasena, saades naela nädalas; nüüd makseti talle kolm naela kümme šillingit. Tema sugulased, kes elasid maal ning olid talupoegliku mõtteviisiga, ütlesid, et ta võib pidada end jõukaks ja kui hakkab saama praegusega võrreldes kahekordset palka, siis veedab oma ülejäänud elupäevad härrasmehena. Jennison ise oli teisel arvamusel: nael päevas võimaldab ehk elada härrasmehena, kuigi see pole veel kõik; kümme šillingit aga on ainult pool naela, ja olla pool härrasmeest pole ei vaimustav ega lõbus. Õieti ei ihaldanudki Jennison härraspõlve või raha. Kolm naela kümme šillingit nädalas võimaldas talle elada päris mugavasti, aga just selline kerge, ühetooniline ja sündmusteta mugavus oligi talle vastumeelt. Ta igatses seiklusi, — ükskõik milliseid. Kunagi ei juhtunud tal midagi, ei äris ega kodus; esimeses oli ta üks paljude hulgas, teises aga tõelik erak. Kõik tema päevad möödusid sarnasena, ja pühapäevad ning pangapühad olid veel halvemad kui teised. Vahel muidugi ammutas ta veidi erutust muusi kummardamisest; mõnelt ajakirjatoimetajalt tulev piklik ümbrik pani ta südame tugevasti hüppama, ja paar sekundit lubas ta endal viibida teadmatuses, kas see sisaldab korrektuuripoogna või tagasilükatud käsikirja, nagu harilikult. Vahel jälle kavatses ta loobuda oma kohast äris, võtta kokkuhoitud väike rahatagavara postkontorist välja ning söösta ulja seiklejana maailma, millest ta unistas palju, ent ei teadnud peaaegu midagi. Aga hoolimata neljast Londonis veedetud aastast oli Jennisoni aju jäänud siiski talupoeglikuks ja ei lubanud teostada seda kavatsust. Lõppude lõpuks pole ometi maast võtta seitsekümmend hõbešillingit, mis maksetakse korrapäraselt igal reedeõhtul, — pealegi tõuseb palk iga aastaga. Ei! Ta oli küll köidetud kontori külge, aga köidikud ei teinud talle valu… Siiski ihaldas ta seiklusi, soovis, et juhtuks midagi… ükskõik mida…
Pead aknast välja pistes ja ringi vaadates ei võinud Jennison aimatagi, et Cartwright Gardensis parajasti juhtub midagi. Oli selge öö — Londoni kohta — ja täiskuu. Ümbruses valitses vaikus ning tühjus; siin-seal paistis mõnest aknast valgus, aga kõnniteel ega tänaval polnud märgata hingegi. Äkki ilmus Mabledoni platsi poolt nurga tagant keegi mees. Kuupaistel võis Jennison näha teda selgesti. Ta oli kaunis suure kasvu, tugeva kehaehituse ja elavate liigutustega. Jennisonile näis, et mees ruttab, sest ta kõndis üsna kiiresti. Käes hoidis ta jalutuskeppi, mida viibutas mänglevalt. Aga äkki, umbes kümne kuni kaheteistkümne meetri kaugusel majast, kust noormees vaatles teda, viskas ta kepi käest, laskis kuuldavale imeliku, poollämbunud karjatuse ning hakkas mõlema käega kiskuma oma kraed ja kaelasidet, nagu tunneks ta end kägistatavat. Paari sekundi vältel vehkles ta meeletult; veel enam äkki langesid siis ta ülestõstetud käed alla; ta vaarus edasi-tagasi, kukkus vaevaltkuuldava ägamisega maha ja veeres rentslisse. Sinna jäi ta lamama niisama liikumatult kui kivid tema all. Jennison aga sööstis ukse juurde, et tormata üle pea-kaela tänavale.
Nr. 85 elanikud olid juba kõik magamas, ja perenaine, teades, et nii hilja pole enam kedagi tulemas, oli lukustanud ning riivistanud ukse. Selle avamiseks läks Jennisonil paar minutit; kogu aeg tuksus ja ja tuikas midagi ta ajus, korrates üha: „See mees on surnud! See mees on surnud!“ Pääsenud viimaks majast välja, sööstis ta liikumatult rentslis lamava mehe juurde; kummardudes ja teda puudutades mõistis Jennison, et ta on tõepoolest surnud — täiesti surnud.
Noormees oli hämmastunud. Ta teadis, et inimene võib olla ühel hetkel elus ning järgmisel surnud. Tundes huvi selliste asjade vastu, oli ta lugenud ajalehist rohkesti surmanuhtluste kirjeldusi ja haiglase uudishimuga nautinud fakti, et hukkamõistetu kongist lahkumisest kuni otsuse teostamiseni lähedal tapalaval möödub ainult kolmkümmend viis sekundit; ta teadis, et elektritoolil on üleminek elust surma veelgi kiirem — kaugelt kiirem. Aga see kõik ei juhtunud nii lähedal kui äsjane sündmus. Kolme, kõige rohkem viie minuti eest oli ta näinud seda meest sammuvat elavana ning rõõmsana, viibutades oma keppi, nüüd aga lamas ta Jennisoni jalgade ees täiesti surnult!
Kõik oli juhtunud üsna vaikselt, sellepärast ei avatud Cartwright Gardensis ühtegi akent. Parajasti polnud ka kedagi tulemas ei ühest ega teisest suunast; Jennison oli liikumatult lamava mehega päris üksi. Ta kummardus uuesti ning vaatles laipa lähemalt. Niipalju kui võis otsustada tänavalambi ja kuu valgusel, oli see umbes kolmekümne viie aastane, meeldiva välimusega, isegi ilus mees, nähtavasti jõukas ning paremast seltskonnakihist, sest ta kandis peene lõikega tumesinist seržülikonda, head pesu ja kuldset uuriketti üle vesti. Kukkudes oli kübar langenud tal peast ning veerenud paari meetri kaugusele. Jennison võttis selle maast üles ja silmitses voodrit hajameelselt. Tähelepanematult luges ta sealt ühe Liverpooli mütsiäri nime ning aadressi. Kübarat käes keerutades märkas ta, et see on päris uus, — ehk oli tema kandja tulnud just äsja Liverpoolist? Aga olgu kuidas tahes, praegu lamas ta maas raidkujuna liikumatult… surnuna.
„Arvatavasti rabandus!“ mõtles Jennison, kes ei suutnud veel leiutada huvitavamat seletust. „Rabandus jah! See tuleb äkki! Inimene kukub maha ja sureb, — sureb otsekohe, nagu olen kuulnud. See ei või olla muud kui rabandus. Aga mida pean nüüd tegema?“
Nagu vastuseks sellele küsimusele kuulis Jennison raskeid, korrapäraseid samme. Ta tundis neid, — see oli politseinik, kes tuli Marchmonti tänavast Cartwright Gardensisse. Peaaegu minutilise täpsusega ilmus ta igal südaööl, nagu Jennison, kes muusi kummardades istus sageli hilja üleval, teadis väga hästi. Kui ta jõudis nähtavale, ruttas noormees talle vastu, olles teda kohates päris hingetu. Politseinik peatus ja vahtis talle näkku, kuigi kaunis ükskõikselt.
„Oh, kuulge!“ algas Jennison lõõtsutades. „Mina — asi on nimelt järgmine, et seal lamab surnult keegi mees, peaaegu meie maja kohal. Ma — ma usun, et nägin teda surevat. Oma aknast, teate.“
Politseinik elustus nagu sõjahobune lahingut või koer rebast haistes. Ta ajas silmad pärani ja vaatas piki kõnniteed suunas, mida osutas Jennisoni tindine sõrm.
„Oh!“ hüüdis ta. „Või nii! Ja —“
Sel hetkel märkas ta rentslis lamavat tumedat kogu, vajus ametlikku vaikusse ning hakkas kiiresti sammuma kogu poole, Jennison sörkides tema kõrval.
„Jah!“ jätkas noormees lõõtsutades. „Mina — ma nägin teda. Vaatasin parajasti aknast välja — oma aknast — elan nr. 85 — kolmandal korral. Ta tuli kiiresti ja viibutas oma keppi, arvatavasti vilistades või ümisedes mingit viisi. Peatus siis äkki ja katsus oma kaela — kummaliste liigutustega! Siis kukkus — ning veeres rentslisse! Kui jõudsin alla tema juurde, oli ta juba surnud; oh, täitsa surnud! Mis see võis olla teie arvates?“
Aga politseinik ei suvatsenud vastata,