Süütunne pole Domi rida. Tema on kas haavunud või tuim. Ta valib haavumuse.
„Selles on süüdi kolledžid, Nat,” kaebab ta väsinult. „Kõik arvavad, et vanad ülikoolid on üks tervik. See pole nii. Sa pead käima ühest kolledžist teise, müts pihus. Ma vaatan, mis seal teha saab” – jälle märge pastapliiatsiga.
Teine Domi nimekirjas on Delilah, värvikas üle seitsmekümneaastane Ungari naisparlamendisaadik, kes võttis venelastelt vastu rublasid, otsustas siis aga – enne kui rubla kokku varises –, et talle meeldib rohkem ikkagi Briti nael.
„Delilah on suurepärases vormis, tänan küsimast, lihtsalt suurepärases. Oli pisut kuri, kui sai teada, et minu ametipärija on naisterahvas. Ta ütles, et niikaua kuni mina teda juhtisin, võis ta unistada, et armastus on kohe nurga taga.”
Delilah’le ja tema paljudele armukestele mõeldes muigab Dom laialt ja kehitab õlgu, kuid naeru välja ei pääse. Lonks kohvi. Tass läheb alustassile tagasi.
„Nat…” – kaeblikult.
„Dom.”
„Ma arvasin tõesti, et sel hetkel sul koidab.”
„Ja mispärast siis, Dom?”
„No taeva pärast! Ma pakun sulle kuldset võimalust kujundada ainuisikuliselt ümber meie Vene osakond, mis on liiga kaua varjus olnud. Sina oma oskustega ajad asja joonde – kui kiiresti? – maksimaalselt poole aastaga? See töö on loominguline, nõuab tegutsemist, see on täpselt sinule. Mida enamat võid sa oma vanuses veel tahta?”
„Kahjuks ma ei mõista, Dom.”
„Ei mõista?”
„Ei. Ei mõista.”
„Sa tahad öelda, et sulle ei räägitudki?”
„Mulle öeldi, et ma räägiksin sinuga. Nüüd ma räägingi sinuga. Kaugemale me pole jõudnud.”
„Sa astusid siia sisse midagi teadmata? Issand jumal! Mõnikord ma ei saa aru, mida need kuradi personaliosakonna omad enda meelest õieti teevad. Kas sa käisid Moira juures?”
„Võib-olla ta arvas, et mul on parem seda sinu suust kuulda, Dom, mis see siis ka poleks. Sa vist ütlesid, et üks meie kodune Vene harubüroo on liiga kaua varjus olnud. On ainult üks, mida ma tean, ja see on Rahusadam. See pole harubüroo, see on ajast ja arust osakond, Londoni keskbüroo egiidi all, ja see on prügimägi, kuhu heidetakse ümberasustatud väärtusetud ülejooksikud ning viiendajärgulised allakäinud informaatorid. Viimati, kui ma kuulsin, oli rahandusministeeriumil kavas see koht kinni panna. Ilmselt läks neil meelest seda teha. Kas seda sa mulle tõsiselt pakudki?”
„Rahusadam ei ole prügimägi, Nat – kaugel, kaugel sellest. Minu juhtimise ajal küll mitte. Seal on paar ametnikku, kelle parimad ajad on möödas, seda ma tunnistan. Ja allikad, kes alles ootavad oma potentsiaali realiseerumist. Kuid inimese jaoks, kes teab, kust otsida, on seal esmaklassilist materjali. Ja loomulikult” – tagantjärele tulnud mõte – „on inimesel, kes endale Rahusadamas kannused teenib, kõik võimalused, et teda kaalutaks edutamiseks Vene osakonda.”
„Kas see on siis midagi, mida sa juhtumisi ise võid kaaluda, Dom?” uurin ma.
„Mis on midagi, vanapoiss?”
„Liikuda edasi Vene osakonda? Rahusadama turjal ratsutades.”
Dom kortsutab kulmu ja torutab hukkamõistvalt huuli. Kui üldse midagi, siis on ta läbinähtav. Vene osakond, eelistatavalt selle ülema amet, on tema eluunistus. Mitte sellepärast, et ta tunneks seda ala, tal oleks vastav kogemus või ta räägiks vene keelt. Ükski neist kolmest tema puhul ei kehti. Ta on hilisemas eas Büroosse võetud finantssektori poiss, kes osteti üle põhjustel, mida ta ilmselt ka ise ei aima, nagu ma kahtlustan, ja kellel pole penni eestki keelteoskust.
„Sest kui sul on see mõttes, Dom, tahaksin ma selle teekonna sinuga kaasa teha, kui sul midagi selle vastu pole,” ründan ma edasi naljatlevalt või mänguliselt või vihaselt, ma ei tea isegi, milline neist tõsi on. „Või on sul äkki kavas minu ettekannetelt sildid küljest kiskuda ja enda sildid peale panna, nii nagu sa tegid Budapestis? Lihtsalt küsin, Dom.”
Dom mõtleb järele, see tähendab, et kõigepealt vaatab ta üle oma kaarjalt kokku pandud sõrmede mind, siis kaugusse, siis jälle mind, veendumaks, et ma olen ikka endiselt seal.
„Siin on minu pakkumine sulle, Nat, võta või jäta. Minu kui Londoni keskbüroo ülema pakkumine. Ma pakun sulle ametlikult võimalust saada Giles Wackfordi järel Rahusadama büroo juhiks. Kuna sa oleksid ajutine töötaja, on sinu palkamine minu otsustada. Sa võtad viivitamatult üle Gilesi agendid ja lisaks ka tema büroo avansilise toetuse. Ka tema esinduskulud, niipaljukest kui neid järel on. Mina soovitan sul otsekohe töö kallale asuda ja võtta oma ülejäänud puhkus välja mingil hilisemal ajal. Mis küsimus sul on?”
„Mulle nii ei sobi, Dom.”
„Ja palun ütle, miks siis mitte?”
„Ma pean selle kõik Pruega läbi rääkima.”
„Ja millal oled sa Pruega sellistest asjadest rääkinud?”
„Meie tütar Stephanie tähistab varsti üheksateistkümnendat sünnipäeva. Ma lubasin viia tema ja Prue nädalaks ajaks suusatama, enne kui ta tagasi Bristolisse läheb.”
Dom küünitab end üle laua ja tunnistab teatraalselt kulmu kortsutades seinakalendrit.
„Mis ajal see juhtub?”
„Tal on praegu teine semester.”
„Ma mõtlen, millal te puhkusele sõidate.”
„Laupäeval kell viis hommikul Stanstedist, kui sul on plaanis meiega liituda.”
„Eeldades, et sina ja Prue olete asjad selleks ajaks läbi rääkinud ja rahuldavale tulemusele jõudnud, võin ma ilmselt lasta Gilesil Rahusadamas ülejärgmise esmaspäevani ise kindlust valvata, kui ta pole selleks ajaks vedru välja visanud. Kas sa oled sellega rahul või õnnetu?”
Hea küsimus. Kas ma oleksin rahul? Ma oleksin Büroos ja ma liiguksin Vene sihtmärgi poole, kuigi elatuksin Domi laualt pudenevatest raasukestest.
Aga kas Prue oleks rahul?
*
Tänane Prue ei ole selline Büroole pühendunud abikaasa, nagu ta oli enam kui kakskümmend aastat tagasi. Sama omakasupüüdmatu, seda küll, ja ausameelne. Ja temaga on sama lõbus, kui ta end vabaks laseb. Ja ta on sama kindlalt otsustanud teenida kogu maailma üldiselt, ainult enam mitte kunagi salajas. Muljetavaldav noor jurist, kes oli kursustel õppinud vastuluuret, turvamärguandeid ning salajaste postkastide täitmist ja tühjendamist, tuli tookord tõesti minuga Moskvasse kaasa. Neliteist vaevanõudvat kuud olime mõlemad pinge all, kuna teadsime, et ka meie kõige intiimsemaid jutuajamisi kuulatakse pealt, jälgitakse ja analüüsitakse, et leida sealt vähimaidki vihjeid inimlikele nõrkustele või turvameetmete puudustele. Meie bürooülema muljetavaldava juhtimise all – bürooülemaks oli seesama Bryn Jordan, kes täna oli murelikul nõupidamisel meie Washingtoni luurepartneritega – mängis Prue peaosa hoolega lavastatud abielupaarisketšides, mis olid kirjutatud vastase pealtkuulajate eksitamiseks.
Kuid meie teise ühise tööotsa ajal Moskvas sai Prue teada, et on rase, ja koos rasedusega tuli järsk pettekujutelmadest vabanemine Büroo ja selle töö osas. Terve elu kestev pettus ei tundunud Pruele enam ahvatlev, kui see oli talle üldse kunagi ahvatlev tundunud. Samuti ei tundunud ahvatlev mõte, et meie laps sünniks välismaal. Me läksime tagasi Inglismaale. Kui laps on sündinud, Prue suhtumine võib-olla muutub, ütlesin ma endale. Kuid sellega näitasin ma, et ei tunne Prued. Selsamal päeval, kui Stephanie sündis, sai Prue isa südamerabanduse ja varises surnult kokku. Tema päranduse abiga ostis Prue sularaha