„Ja ega Bryn juhtumisi ise siin kandis pole?” küsin ma, haarates viimasest õlekõrrest.
„Bryn Jordan on just praegusel hetkel Washingtonis ja kaelani töösse mattunud, teeb seda, mida ainult Bryn suudab teha, et päästa meie üle kivide ja kändude käiv eriline suhe president Trumpi luureringkondadega Brexiti-järgses olukorras, ja teda ei tohi mingil tingimusel segada, tänan väga, teda ei tohi segada isegi mitte sina, kellele ta saadab oma sõbralikud tervitused ja kaastundeavaldused. Selge?”
„Selge.”
„Aga,” jätkab Moira elavnedes, „on üks töö, milleks sa kvalifitseerud silmapaistvalt. Sa oled lausa ülekvalifitseeritud.”
Läheb lahti. Õudusunenäoline pakkumine, mida oli algusest peale oodata.
„Anna andeks, Moira,” pistan ma vahele. „Kui see on väljaõppeosakonnas, siis ma panen spioonimantli varna. Väga lahke muidugi, väga hoolitsev ja nii edasi.”
Paistab, et ma solvasin teda, niisiis palun ma uuesti vabandust ja ütlen, et ma ei taha väljaõppeosakonna suurepäraseid mehi ja naisi maha teha, aga ikkagi, tänan, ei, mille peale Moira näole venib ootamatult sõbralik, kuid pisut haletsev naeratus.
„Tegelikult see pole väljaõppeosakonnas, Nat, kuigi sa saaksid kindlasti ka seal väga hästi hakkama. Dom tahab väga sinuga paar sõna juttu ajada. Või peaksin ma talle ütlema, et sa riputad oma mantli varna?”
„Dom?”
„Dominic Trench, Londoni keskbüroo hiljuti kohale määratud juht. Kunagi oli ta Budapestis sinu osakonna ülem. Ta ütleb, et te saite kole hästi läbi. Kindlasti saate nüüd ka. Miks sa mind niimoodi vaatad?”
„Kas sa tahad tõsiselt öelda, et Dom Trench on Londoni keskuse juht?”
„Ma ei valetaks ju sulle, Nat.”
„Millal see juhtus?”
„Kuu aega tagasi. Kuni sina Tallinnas uinusid, ilma et oleksid meie uudiskirju lugenud. Dom võtab su vastu homme hommikul täpselt kell kümme. Kontrolli enne Vivilt üle.”
„Vivilt?”
„Viv on tema assistent.”
„Muidugi.”
3
„Nat! Kui oivaline sa välja näed! Meremees on tõesti koju jõudnud! Sa paistad terve nagu purikas ja oma vanusest poole noorem!” hüüab Dominic Trench, kargab oma direktorilaua tagant püsti ja haarab mu käe kahe pihu vahele. „Kõik kindlasti tänu raskele tööle jõusaalis. Pruega kõik korras?”
„Võitlusvormis, Dom, aitäh küsimast. Ja Rachelil?”
„Imeline. Ma olen kõige õnnelikum mees maamunal. Sa pead Racheliga kohtuma, Nat. Sina ja Prue, te peate mõlemad temaga kohtuma. Teeme õhtusöögi, kõik neljakesi. Rachel meeldib sulle kindlasti väga.”
Rachel. Kõrgaadlik, võim tooride parteis, teine naine, hiljutine liit.
„Ja lapsed?” küsin ma ettevaatlikult. Neid oli olnud kaks, Domi toreda esimese naisega.
„Lihtsalt oivaline. Sarah’l läheb South Hampsteadis suurepäraselt. Ta sihib selgelt Oxfordi.”
„Ja Sammy?”
„Temal on segane periood. Varsti ta kindlasti ärkab ja läheb õe jälgedes.”
„Ja Tabbyl, kui tohib küsida?” Tabitha oli Domi esimene naine ja – selleks ajaks, kui nad lahku läksid – närviline inimvare.
„Tal läheb imeliselt. Meie teada pole tal veel ühtegi uut meest sihikul, kuid lootus ei kao ju kunagi.”
Mina usun, et meie kõigi elus on mõni Dom, mees – tundub, et alati on tegu meesterahvaga –, kes tõmbab su kõrvale, määrab sind oma ainsaks sõbraks maailmas, kostitab sind üksikasjadega oma eraelu kohta, mida sa parema meelega kuulda ei tahaks, küsib sinult nõu ja kui sa seda ei anna, vannub, et teeb kõik nii, nagu sa ütlesid, järgmisel hommikul aga kõnnib sinust mööda nagu tühjast kohast. Viis aastat tagasi Budapestis hakkas ta saama kolmekümneseks ja kolmekümneseks hakkab ta saama ka nüüd – seesama krupjeelik nägusus, triibuline särk, kollased traksid, mis sobiksid paremini kahekümne viie aastasele, valged kätised, kullast mansetinööbid ja igasse olukorda sobilik naeratus; seesama vihaleajav komme panna sõrmeotsad kaareks kokku, nõjatuda tooli seljatoele ja sind üle sõrmeotste silmitsedes mõtlikult naeratada.
*
„Noh, õnnitlused, Dom,” ütlen ma, osutades juhi-tugitoolidele ja Büroo keraamilisele kohvilauale, mis on ette nähtud ülemustele alates kolmandast kategooriast.
„Aitäh, Nat. Väga lahke sinust. See tuli üllatusena, aga kui kodumaa kutsub, võtame ennast ju kokku. Kohvi ehk? Teed?”
„Kohvi, palun.”
„Piima? Suhkrut? Soipiim, peab vist lisama.”
„Lihtsalt mustalt, ole sa tänatud, Dom. Ilma soita.”
Kas ta mõtleb sojat? Kas „soi” on tänapäeva nutikas versioon sellest? Dom pistab pea uduklaasiga ukse vahel välja, peab maha lõõpiva sõnavahetuse Viviga, võtab uuesti istet.
„Ja Londoni keskuse töövaldkond on ikka seesama mis enne?” uurin ma nagu muuseas, kuna Bryn Jordan nimetas seda kunagi minu kuuldes Büroo kadunud koerte varjupaigaks.
„Täpselt, Nat. Täpselt. Ikka seesama.”
„Nii et nime poolest on kõik Londonis asuvad bürood nüüd sinu käsu all.”
„Üle kogu Ühendkuningriigi. Mitte ainult Londonis. Kogu Suurbritannia. Välja arvatud Põhja-Iirimaa. Ja me oleme endiselt täiesti iseseisvad, on mul hea meel märkida.”
„Administratiivselt iseseisvad? Või ka operatsioonide osas?”
„Mis mõttes, Nat?” – tunnistades mind, kulm kortsus, nagu ta ei mõistaks, mida ma silmas pean.
„Kas sina kui Londoni keskuse ülem saad ise operatsioonide läbiviimiseks loa anda?”
„Seal on piir ähmane, Nat. Praeguse seisuga peab kõik harukontorite poolt välja pakutud operatsioonid vormitäiteks heaks kiitma vastav kohalik osakond. Ma võitlen selle vastu sama hästi kui praegusel hetkel.”
Dom naeratab. Ka mina naeratan. Olen võitlusega ühinenud. Üheaegsete liigutustega maitseme oma kohvi, kus pole soid, ja asetame tassid alustassidele tagasi. Kas Domil on nüüd kavas avaldada mingeid soovimatuid intiimseid üksikasju oma värske kaasa kohta? Või mulle seletada, miks mind siia kutsuti? Nähtavasti veel mitte. Kõigepealt peame lõksutama vanadest aegadest: meie ühistest agentidest, kelle juht ma olin, kui minu kasutuks ülemuseks oli omakorda Dom. Esimene tema nimekirjas on Polonius, kes hiljuti Shakespeare’i võrgustikust lahkus. Mõni kuu tagasi, kui ma pidin Büroo asjus Lissabonis käima, läksin ma vaatama ka vana Poloniust, Algarves, kajavas uusehitises tühja golfiväljaku kõrval, mille me olime talle osana tema ümberasustamise paketist ostnud.
„Tal on kõik kombes, Dom, aitäh küsimast,” vastan ülevoolavalt. „Uue identiteediga kõik sujub. Naise surmast sai üle. Tal pole viga midagi, tõesti. Jah.”
„Ma kuulen sinu hääles mingit „aga”, Nat,” märgib Dom etteheitvalt.
„Noh, me lubasime talle ju Briti passi, Dom, kui sa mäletad. Paistab, et see on pärast sinu Londonisse tagasi tulekut suures segaduses kaduma läinud.”
„Ma