„Vaata, ema, tsirgud purelevad!” hüüdis Sannä lõbusal ilmel ja tõusis püsti, närides viimast leivaraasu.
Aga ema vaatas — polnud temal suurt huvi selle tüli vastu.
„Linnukesed jagelevad,” ütles ta ükskõikselt. „Mis neil muud teha! Neil pole muresid!”
Linnud aga taipasid vist, et inimeste tähelepanu nendele oli pöördunud, ja lendasid ruttu minema.
„Ära läksid!” ütles poiss kahetsevalt. „Ütle, ema, miks inimesed lennata ei saa?”
„Saksad lendavad kah.”
„Tõesti või?! Kas neil on tiivad?”
„Ei ole, aga neil on nii kerge elu, et kogu aja elavad kui linnukesed oksal. Ja lendavad kah, kui istuvad tõllas ja uhked hobused neid lennates viivad.”
„Miks neil nii kerge elu on, ema?”
„Neil on palju raha.”
„Miks meil nii palju raha ei ole?”
„Jumal pole meile andnud.”
„Miks?”
Ema vaikis.
Poiss mõtles.
Siis lausus otsustavalt.
„Ema, kui ma suureks kasvan, siis ma saan omale palju raha!”
„Kust sa saad, kes sulle annab?” vastas ema ükskõikselt, aga samas meenus talle, et ta äsja ise lapsele ütles, et jumal on raha andja. Ta lisas tasa:
„Nojah, kui suureks kasvad… Kes teab… Seni on nii palju aega, seni võib kõik juhtuda. Tublile töömehele pole ime, kui ta raha saab. Ja sinust, annab jumal, kasvab ka tubli töömees.”
Ta tõusis kivilt, kitkus metsaservalt ilusamat rohtu ja söötis seda Võigule. Siis pani ta seda rohtu mõne tuusti ka vankrisse ning hakkas hobust uuesti vankri ette rakendama.
„Istu peale, Sannä,” ütles ta lapsele. „Vaja jälle minna. Millal me niiviisi koju jõuame!”
Ja siis alustasid nad jälle oma hädalist sõitu. Sõit see õieti ei olnudki. Suurema jao teest kõndis Võik pikkamisi, taarudes. Vaid aeg-ajalt, allamäge minnes, proovis ta traavida. Aga mis traav see oli! See oli vilets kõikumine jalgadel.
Alles õhtu eel jõudsid ema ja poeg koju. Hädiste kandimaja kükitas kui hall kast Laisoo serval. Ja soo taga kasvas juba vana mõisamets. Lagunenud ait, väike laudaubarik ja vana, vana väike rehealune olid hunnikus maja ümber, kaevukook nende keskel püsti. Joss seisis väravas, vaatas oma kõverate silmadega kahele poole, muheles ja tegi: „Hõõ!”
„Kus te nii kaua olite?” küsis ta naljatoonis, tõrelevalt. „Kas käisite kõrtsis või?”
Ja see tegi talle endale säärast nalja, et ta puhkes lausa naerma:
„Hõõ, hõõ, hõhõhõõ!”
„Vii hobune kopli,” käskis perenaine. „Mis kõrtsiskäijad meie oleme!”
„Kopli?” venitas Joss. „Hõhõhõhõõ! Koppel paljas kui tahukivi!”
Perenaine lõi vaid käega ja ruttas majja. Vaatas sahvrisse: Iida, hea laps, oli lehmad ära lüpsnud. Üheksa aastane alles — ja juba kui täisealine. Kõik teeb ära, mis õpetad, ja oskab isegi juba mõnda omast peast. Sellest saab tööinimene, sellest saab perenaine! Aga… jättis mõtte pooleli — süda läks jälle kurvaks!
Päike ligines loodele — tuligi Iida kahe lehma ja kolme lambaga karjamaalt (seapõrsad olid õues). Aga lahjad olid need loomad, veelgi lahjemad kui hobune, Võik. Polnud ime: karjamaaks oli lapike kadakast nõmme, kus peaaegu midagi ei kasvanud, ja veereke sood, kus kasvasid vaid vängelt haisvad sootaimed, mida ei suutnud süüa isegi näljased kandikoha lehmad. Kaugemale sohu ei tohitud loomi lasta, aga ega sealgi jumal teab mida kasvanud; ka oli see soo tüma kui mülgas ja kõhnad loomad, kes ei osanud ju ometi mätastel käia nagu inimesed, vajusid seal kõhuni sisse ning ei suutnud enam omal jõul välja tulla; küllalt oli häda nähtud nende väljakiskumisega!
Iida aga oli tubli jässakas tõmmuvereline laps, julge pilguga ja rõõmsa ilmega. Ta oli närinud kooritud lepaoksi, sest need olid veel sugu magusad, ja ta suu oli sellest punane kui metslasel.
Ema tõreles teda selle eest. Aga ta näitas lõbusalt ja hooletult hambaid ja lausus:
„Kui kaski ei saa, on lepadki head!”
Seljas oli tal paks hall villane undruk ja samast riidest kuhti — nagu emalgi. Peas hall rätik, kah täisealise moodi köidetud. Ta oli nagu väike vanainimene oma riietumises, käitumises ja ilmeski. Ainult kui ta naeris, siis nähtus, et ta oli ometi laps!
„Mis te ka lõunaks sõite?” päris ema tütrelt. „Piim teil ju peaaegu kõik alles!”
„Sa käskisid ju mul kartuleid keeta, ema,” vastas Iida. „Seda ma tegin kah. Ja siis neid sõimegi silgusoolvee ning leivaga. Piimale panin sugu vett hulka — seda rüüpasime peale. Oli väga hea!”
„Hea laps!” kiitis ema.
See Iida tegi ta südame ikka rõõmsamaks ja kergemaks. Meenutas kõigiti oma isa, kadunukest.
„Ma keedan teile nüüd körti,” jätkas ema. „See kulub meile kõigile ära.”
Sannä oli juba õues ringi jooksnud ja tuli nüüd, kuuldes kördist, lähemale.
„Körti, körti!” kordas ta. „Ema, keeda körti! Ma tahaks silku kah!”
„Silku enam ei ole,” ütles ema. „Ei sulle õhtul võigi silku anda. Siis hakkad öösi juua tahtma ja nutma.”
Iida naeris ning lausus:
„Sa, kui jood, siis teed voodi märjaks, hihihii!”
„Ei tee!” karjus Sannä haavunult. „Sina ise teed!”
„Või mina!” vastas Iida pahaselt. „Mind äratatakse enne päikesetõusu, aga sina põõnad keskhommikuni. Kus mul see aeg voodit märjaks teha!”
Ema rahustas:
„Ärge minge tülli! Olge ikka mõlemad head lapsed! Ega Sannägi enam nüüd voodi tee. Ta juba täismees. Vaat lubas tee peal, et saab rikkaks ja ostab omale raudristi.”
Iida irvitas:
„Tema võih? Tema ostab raudristi?! Mis ta sellega teeb? Kaela seob omale või?”
Aga Sannä uhkustas:
„Panen omale raudristi hauale, kui suren! Jah! Ja emale kah ja sulle kah, kui tahad!”
Iida vastas:
„Ei taha ma su raudristi! Puurist palju ilusam ja kergem. Nii nagu isal. Vaat!”
Et jutt pöördus jälle surnuaiale tagasi, see tegi ema uuesti kurvaks. Ta ütles:
„Lähme, Iida, lüpsame nüüd lehmad ära! Siis teen varsti kördi kah valmis. Sannä, sina ära veel voodi mine — jääd kördist ilma.”
Sannä lubas ülal olla. Aga kui ema ja õde tulid lüpsilt, leidsid nad poisi kägarasse vajunult kööginurgas, pliidisuu ees, kuna Joss istus samas pakul ja süütas paja alla tuld.
„Põõnab!” lausus Iida halvakspanevalt ja kadedalt. „Juba põõnab! Ja mina…”
„Lase olla,” ütles ema pehmelt. „Ta väsis pikal teel ära. Ja päev oli ka pikk ning kuum. Las tal magada. Kui kört valmis saab, siis ma äratan ta ise üles.”
Peagi valmis ka kört. Ning Sannä äratati ta nutust hoolimata. Kuum kört aga lepitas ta. Sõi — ning langes jälle maha, unne. Ema tõstis ta