Ema jäi kauaks kummuli mustale hauamullale, nii kauaks, et poisil hakkas sellest mingi hirm. Seda rohkem, et ema lõpuks ei nutnud enam, vaid lamas nii — vaikselt, vaevu hingates.
Poiss puudutas tasa ema varrukat ja lausus:
„Ema, kas sa magad?”
Siis tõstis ema oma pea — ta nägu oli juba kuiv, kuid veelgi kahvatum kui muidu, — ning ütles vaikselt:
„Ei maga, laps. Ma ajan isaga juttu.”
Poiss imestas.
„Kas tõesti, ema?!”
„Jah, laps.”
Ning nähes lapse silmis suurt arusaamatust, seletas ema:
„Vaimus, vaimus ajame juttu! Sinu isa vaim lehvib meie kohal ning kuuleb meid ja näeb meid. Tema on siin igal pool.”
Seda katsus väike Sannä tajuda.
Aga talle jäi siiski arusaamatuks, miks isa, kui ta võib emaga juttu ajada ja on siin igal pool, — miks ta siis hauast välja ei tule, lühikeseks ajakski!
Ema nägi, et laps on rahutu, ja tõusis üles.
„Aeg on lahkuda kah. Vaja kodu poole hakata minema.”
Ning ta ohkas raskesti.
Veel korraks haaras ta ristist, jumalagajätuks, tõmbas sellest krobelise käega üle. Siis ütles ta lapsele:
„Jäta nüüd sina ka isaga jälle jumalaga! Vaat nii kui mina! Tõmba käega üle risti. Rist on nüüd isa käe asemel.”
Poiss tegi seda: ta väike pihk libises üle halli värvimata puu. Ema pani talle pähe ta mütsi, mis haua juures viibides oli olnud maas, rohus.
Siis läksid nad jälle, lapse käsi ema pihus.
„Ema,” küsis poiss äkki, „miks on mõned ristid nii suured ja mõned nii väikesed?”
Ema ei osanud kohe midagi vastata.
Ja ei jäänudki talle midagi muud üle, kui ütelda tõtt:
„Suured ristid on rikastel, väikesed vaestel.”
Poiss näis selle vastusega rahulduvat. See andis ta peale tükiks ajaks tööd.
Aga siis küsis ta:
„Ema, miks mõned inimesed on rikkad ja mõned vaesed?”
Ema pidi peaaegu naeratama! Jah, kui tema seda isegi teaks!
„See on nii,” ütles ta. „Jumalast seatud.”
Poiss mõtles.
Jumalast seatud… See oli kõva pähkel! Selle vastu polnud midagi ütelda! Aga ometi leidis ta uue, kaunis huvitava küsimuse:
„Miks jumal nii seadnud on?”
„Küllap tema ise teab seda paremini kui meie. Ei meie tema seadusi ja tarkusi mõista suuda.”
Sellega oli lõpp. Siit polnud enam pääsu edasi! Poiss mõistis seda. Ja ta ütles alistuvalt:
„Ema, mina tahan ka rikas olla, et omale suurt risti saada! Ja rauast!”
„Küll sa siis saad kah, kui ükskord sured! Aga seni on veel nii lõpmata palju aega. Seni sa elad veel kaua, kaua.”
Nad olid jälle sammunud üle sillakese ja jõudnud kirikaia juurde, kus lasipuu küljes konutas nende vilets hobune, nende vana Võik. Võigu puusanukid olid püsti kui lehmal ja ta saba samuti peenike kui lehmasaba; isegi jõhve oli tal vähe saba otsas, samuti kui lehmal.
Aga vanker oli veel kõva, kadunud peremehe enese kätetöö. Seda ei suutnud ajahammas niipea lammutada, olgugi Joss nii halb vankrimees kui tahes.
Selles vankris oli vana kott, pooleldi õlgi täis — ja muud ka mitte midagi. Heinad oli Võik juba ammu söönud, niipaljukese kui neid oli. Vähe oli neid muidugi, liigagi vähe. Ja väike Sannä kujutles elavalt, kui paha oli Võigul siin vaadata teiste hobuste ristikheinasöömist! Oh kui paha! Tuli välja, et ka Võik oli vaene! Nojah, miks mitte! Ta oli ju vaeste inimeste hobune.
Et Sannä ja ta ema ja õde Iida ja onu Joss olid vaesed, seda oli Sannä juba ammu kuulnud, kõlaliselt. Ent ta polnud seni vaevaks võtnud selle üle pikemalt järele mõtelda.
Nüüd nägi ta piltlikult, mis tähendas vaesus. Vilets Võik! Kogu aja pidi ta siin lasipuu küljes tühja kõhuga konutama, kuna teised hobused krõbistasid ristikheinu! Seda kujutles Sannä nii elavalt, et ta emale tahtmata ütles:
„Kui ma rikas olen, siis ma ostan Võigule nii palju ristikheinu, et ta võib neid süüa hommikust õhtuni.”
„Tee seda jah, poja,” ütles ema peaaegu tõsiselt. Ja Sannäle see väga meeldis!
Nad istusid vankrisse pooltühjale kotile ja Võik hakkas tasapisi kodu poole astuma. Peaaegu kõik teised kirikulised olid juba lahkunud.
Võik astus kui koolja. Ega ta laisk olnud ja väga vana polnud ta ka veel. Ja tal oli püüdlik hing. Ta tõstis jalgu vilkaltki, kuid ta sammud jäid lühikeseks, kobavaks, komistavaks. Ta ei jõudnud kuigi palju edasi, väsis peagi ja hakkas varsti iga mäekiinkakese all peatuma ja ohkama.
Perenaine ei sundinud teda. Ta pilk ei näinud hobust märkavatki, kuigi oli suunatud otsejoones enda ette. Kus viibis see hall tumm pilk? Kus viibisid selle kahvatu naise mõtted?
Päike kõrvetas. Helehallid pilved olid taevast lahkumas, sest aeg kaldus õhtupoolikule. Valkjassinine taevas tuli kõikjalt särades nähtavale, naeratades, muheldes. Ja päike, ümmargune kuum kuldne sõõr, hõõgus selles sinas ning saatis alla pimestavaid õnnistavaid kiiri. Oli ilus see pärastlõuna! Vaikne, nii väga vaikne! Tukkusid vaigused männid tee ääres, kanarbik helendas mändide all, noor rukis hõljus tasa ning õitsema puhkev ristikhein lõhnas uimastavalt.
Suuri silmi vahtis poiss võõraste kohtade mööduvaid pilte, tundis päikese hõõguva soojuse ürgset jõudu ning tajus vaistuliselt maailma looduse suurust ning ilu enda ümber.
Nii ema kui ka poeg olid sügavas mõttes. Aga mida nad mõtlesid…? Või oli neid lihtsalt uimastanud suvine soojus ja rahu?
Metsaserval, kõrgema mäekünka all jäi Võik jälle seisma ja seisis tüki aega, enne kui seda märkasid vankris istujad.
„Nõõ, nõõ!” sundis perenaine hobust.
Aga hobune ohkas, raputas pead ja vaatas taha, tegemata katset mäkke ronimiseks.
„Ta vilets on väga otsas,” ütles ema Sannäle. „Laseme tal süüa. Siin kraavipervel on ilus rohi.”
Ta rakendas hobuse vankri eest lahti, tõmbas ise vankri kraavikaldale ja istus metsaservas asetsevale kivile. Poeg ronis ta kõrvale. Hobune sõi aeglaselt ja puristas, kaitstes end jõuetult parmude eest, kes olid ta keha mitmest kohast veriseks purenud.
Nii ema kui ka poeg vaikisid jälle.
Siis aga meenus emale midagi, ta astus vankri juurde ja harutas midagi rätikust, mille oli jätnud vankrisse, kotile.
„Kas tahad süüa, Sannä?”
„Jah.”
„Jumal küll, jah! Päris ära unustasin, et leib oli kaasas. Sa, vaene, oled ju vist otse nälginud! Nii on, kui omal pole isu. Unustad lapsegi! Kas väga näljane oled?”
„Ei ole.”
„Säh, söö.”
Ning ema murdis kannikast tüki. Sinna peale poetas ta sõrmedega veidi kohupiima, mis oli peidetud õõnsusse, kannika põhja.
Poiss