1
| Issand, kurja ole tennu, patu koorem litsup mo. Seda teed ei ole käünu, mis om sinost näüdetu. Kui so vaim mo pääle tulep, kos ma siis küll so eest pake! |
Kaebav, halisev alistumine oli selles laulus. Nad istusid küürus oma pinkidel ja venitasid seda viisi tuimade, kurbade nägudega, silmad täis tõelist usku nendesse sõnadesse — või vähemalt olid need sõnad võitnud nende meeled oma alistuva, masendava viisiga.
Kirik oli hämar. Väljas oli hele päikesepaisteline suvepäev, kuid kiriku aknad olid tahmased, hallid ja rida värvilisi klaase igas aknas suurendas hämaruse mõju. Vaid siin-seal tungis üksik rõõmus päikesekiir läbi üksiku ruudu ja pani tolmu kirikus kullavihuna särama ning sätendama. Ja need üksikud kuldsed vihud olid siis kui lootusesaared vaestele patustele selles sünges templis. Mõni pilk eksis lauluraamatult nende kiirte poole ja vaatles neid hardusega. Justkui issand ise oleks halastanud alistuvale karjale, justkui oleks saatnud oma valgusesära vastu nendele, kes istusid hädaorus ja ohkasid pääsemise poole!
Väljas üldse oli nii ilus sel heledal suvepäeval. Mitte päike üksi ei olnud nii särav ja elurõõmus — õigem, tema andis kõigele oma sära ja jõu. Kahisesid helerohelised noored lehed vanades pärnades kiriku ümber, lendasid pääsukesed õrnalt vidistades kiriku akendest mööda ja tuvikesed kudrutasid kuskil pehmelt, mahedalt. Kõrgel taeva all sõudsid valged heledad pilvetükid, justkui suured kangad, ja viskasid aegajalt varje alla, kirikuesisele, põldudele eemal väljadel. Ja hakid, pühad linnud, vaatasid ülalt torni otsast oma valgete tarkade silmadega ning kisasid aeg-ajalt: Jaak, Jaak, Jaak!
Orel ruttas, rahvas ei jõudnud temaga kaasas käia. Rahvas nautis laulu valu pikalt, venitades, tundes piinarõõmu oma häda kurtmisest. Siis ootas orel veidi, enne kui alustas uut salmi.
Ja jälle tõusid kaebehääled kiriku mustunud lae poole ning surid seal oietena.
Viimaks lõppesid salmid.
Kõlasid köhatused ja ninanuusked. Neljaks kokkupandud hallikad rätid ilmusid meeste kuue- ja naiste seelikutaskutest. Pühiti pisaraid ja higi. Sest kuigi kirik polnud väga soe, oli ta umbne ja niiske, täis talvist rõskust veel, ja inimesed olid riietatud paksult, villaselt, kinniselt.
Nüüd vaadeldi üksteist veidi, salaja, altkulmu. Heideti pilku vähekese ringigi. Uuriti, kas pole näha kaugemalt tuttavaid — sugulasi, omakseid. Ja kui kedagi säärast nähti, siis käis rõõmus heledus hingest läbi. Oo-jaa, muidugi, kirikus käia oli vaja oma hingeõnnistuse pärast, aga see pearõõm ja lõbu seisis selles, et kohati siin vanu tuttavaid, sõpru, sugulasi, omakseid. Kes seda siis endale tunnistas, et see just nii oli! Ei, muidugi mitte! Sellest ei antud märku enesele ega teistele. Muidugi, kena oli, et kohtuti siin üle hulga aja! Aga sellest ei räägitud, et see oli üheks tõmbejõuks siiatulekuks — võib-olla suurimaks. Sellest ei räägitud — või räägiti nii muu seas. Aga ilus asi oli see!
Piiluti ka — nooremad! — naiste poolele ja otsiti sealt mõnd nägu või pihta. Oi, ilus tundmus oli pühas kirikus, kui nähti seal mõnd kukalt või pihta, millest oli juba unistatud nädalaid, kuid!
Ja noored tüdrukud seal naistepoolel kohendasid süütul näol oma rätikut või pitsi kleidi kaelusel ja heitsid ka vargse pilgu meeste poole — küllap nemadki teadsid, miks! Aga see pilk oli nii — viivuks visatud, nii et sellest arugi polnud saada, miks! See oli nagu vilksatus akna poole — ja kohe jälle peitusid silmad rätiku serva alla, kus pühalikult vahtisid oma leeripäevaks kingitud lauluraamatut.
Vanad naised seevastu olid julgemad. Nemad vaatasid koguni asjalikult ringi, pöördusid ümbergi, et paremini näha. Muidugi otsiti ka tuttavaid nägusid ja riideid, muidugi ka sugulasi ja omakseid. Kellele siis neid siin veel rohkem vaja oli kui vanadele perenaistele, popsieitedelegi! Võis ometi jälle seista koos kirikaiaväravail ja puistata oma südant, kuulata uudiseid kihelkonna teistest servadest ja arutada läbi kõigi teiste mitte siin viibivate tuttavate, sugulaste ning omastegi avalikud ning salajased asjad!
Vanad naised teadsid, et ei jumal ega õpetajagi neile nende uudishimu pahaks pane, sest nad olid palunud ja laulnud nii innukalt, nii südamest, olid nutnud nii kibedasti, et võis ometi selle eest pühas kojas oma kaasõdede järele veidi ringi vaadata, ilma et seda oleks keegi tarvitsenud võtta patuse meelelõbuna. Ega nemad siis ometi mehi vahtinud nagu noored tüdrukud, salaja! Nemad vaatasid täiesti ausalt ja siiralt oma palveõdede järele, otsides nende nägudelt sama härda meeleliigutuse jälgi, mis oli nende eneste hinges. Ja kui seejuures, salaja, tunti ka muud väikest rõõmu — seda ei näinud keegi! Ja kui sellest teatigi, see andestati!
Orel kaebles veel kaua omaette, nuttis, vannutas, palus, tõstis ringutades käsi ja vankus sügavale langetatud päi issanda aujärje ette, et seal põrmu langeda. Viimase ahastava akordiga tõusis ta hääl karjatades taeva poole, siis vaikis ta.
Ja kirikus polnudki nüüd enam muud kuulda kui köhatusi, nuutsatusi, jalgade sabinat, lauluraamatu lehtede krabinat.
Aga juba kostis õpetaja hääl:
„Armas kogudus!”
Tohvri Liisu istus oma poja Sannäga naistepoole viimasel pingil ja kuulatas aeg-ajalt õpetaja häält, mis tuli kui läbi udu, suurest, suurest kaugusest.
Nutnud oli Liisu palju, palju! Kogu laulu ajal jooksid pisarad üle ta kõhna kahvatanud näo, mis suvelgi oli sinakalt valge ja millele ei mõjunud ei päike ega tuul.
Selline kahvatukene, kõhnukene oli Liisu ikka olnud, kuigi ta oli kaunis pikk. Polnud head tervist ja jõudu Liisul juba lapsepõlvest alates. Kui mees, kadunukene, ta sealt Peramõisa moonatarest kosis, et üheskoos võtta kandikoht Sirvakule, oli Liisu, siis veel Liisi, samasugune — heledakene ja haledakene — pikaks ja kõhnaks veninud vanemate viletsas toas ja kõhnal jüväl, otsekui koopavõsuke, mis ei saa õiget valgust ega õhku.
Ent meeldis Toomale, kadunule, see heledakene ja kõhnakene! Nii väga meeldis, et ei suutnud teda kosimast tagasi hoida ei vanemate ähvardused ega sugulaste ning tuttavate hoiatused!
„Kas see ka mõni tööinimene!” hüüti Toomale. „Hing niidiga kaelas! Kõhn kui kuivanud kasetüvi nõmmel! Mis sa sellega peale hakkad! Hull oled! Jääd nälga kõigega!”
Muidugi teadis ka Liisi ise, et teda nii peigmehele „soriti”. Kuidas siis: selle eest hoolitsejaid oli ka! Ja Liisi oli meeleheitel oma viletsa näo ja kuju pärast!
Aga Toomas, see tugev, tõmmuvereline töömees, see karupoeg muudkui naeris:
„Las neil varestel vaakuda! Küll sa kosud, kui oma elu peale saad! Ja või mulle sinu rammu vaja! Mul ise rammu küllalt. Teen tööd mitme mehe eest! Sina muudkui õienda kodus, ega see nii raske ole. Küll ma muuga toime tulen.”
Meeldis Toomale see kõhnukene ja kahvatukene! Ja kellelegi ta seda ütelda ei tihanud, et sellepärast just meeldis, et oli kahvatukene ja kõhnukene!
Ja kas oli nende elul midagi viga — Tooma ja Liisu elul! Oi, ilus elu oli! Toomas tõesti võis tööd teha kui karupoeg! Lauldes ja vilistades. Tal oli rammu, oli sitkust! Ja kui õhtul mõisa põllult koju tuli, siis muudkui naeris.
Aga ega Liisugi ilma tööta olnud. Ka teda nakatas elurõõmsa mehe jõud. Paksuks ja õitsvaks ta küll kunagi ei muutunud, aga polnud nii väga haigekene ka ühti ja võis mehe kõrval põllulgi tööd vehkida päeva läbi, ilma et otsa oleks jäänud! Mehe jõud, elurõõm nakatas! Ja kui oli saadud oma elu peale, oli ka rohkem jüvä toiduks võtta.
Ilus, õnnelik elu oli seal Sirvaku mõisa kandikohal — Hädistel. Liisu sünnitas tütre, Iida, tüseda tõmmuverelise tüdrukukese — isasse. Ja siis selle poisi siin, selle Sannä, heledakese, kõhnukese — emasse. Sannä — Samuel — nii ristiti ta vanaisa, Liisu isa auks, kes oli Liisut ikka rohkem hoidnud kui oma teisi lapsi, sest Liisu oli ta kõhnukene, vaesekene.
Ja lapsed kasvasid hästi; Iida aina õitses, kuigi toiduks oli vaid kartul, hapupiim, leib ja silk ja pudrud ning supid rasvata või harva vähese rasvakirmega. Mis sellest, et toit polnud rasvane — ta oli jüväne ja temast piisas kõigile. Kosus ja kasvas üsna ilusti