Hrólfur meelitas omakorda Ugla kestast välja ja tüdruk hakkas tasapisi elust rohkem rõõmu tundma.
Minevikust rääkis ta siiski harva ja Ágústit ei maininud iialgi. Enamasti olid nende jututeemaks raamatud ja muusika. Ugla oli alates lapsepõlvest Patreksfjörðuris klaverimängu õppinud. Mees õhutas teda mängima iga kord, kui tüdruk tal külas käis. Ühe sellise etteaste, mingi Debussy lühipala ettekandmise järel esitas Hrólfur võrdlemisi üllatava küsimuse: „Miks sa endale õpilasi ei võta?“
„Õpilasi? Ma ei ole paberitega õpetaja.“ Ugla tundis kerget kohmetust.
„Sa mängid piisavalt hästi. Tegelikult lausa päris hästi. Mingeid põhitõdesid oskad ju ikka õpetada?“
Tüdruk tajus mehe hääles toetust ja usku. Tutvusena alanud suhtest oli tasapisi välja kasvanud väärtuslik sõprus.
„Sa võid minu klaverit kasutada,“ lisas mees.
„Ma mõtlen selle peale,“ vastas Ugla võrdlemisi ebakindlalt.
Ühel päeval, mil ta tundis, et elu hakkab talle jälle lahkemat nägu näitama, pani ta Co-opi poe aknale kiiruga A4 lehele kirja pandud kuulutuse: „Klaveritunnid. Hind kokkuleppel“, koos oma nime ja telefoninumbriga, mis olid kirjutatud viiele ribale, mida huvilised said ära tõmmata. See valmistas Hrólfurile rõõmu, kuigi keegi polnud veel asja vastu huvi tundnud.
Nad ei rääkinud sugugi üksnes muusikast; tüdruk tunnistas, et tundis Patreksfjörðuris elamise ja Ísafjörðuri kolledžis õppimise ajal huvi ka teatri vastu ja oli kaasa löönud näiteringis. See tuli jutuks ühel juunikuu õhtul, mil nad koos Hrólfuriga kohvi ja saiakestega akna all istusid. Fjordi vesi oli liikumatu nagu peegel ja linn säras, kuigi päike hakkas mägede taha veerema ja valgustas veel üksnes fjordi idaküljes kõrguvaid mäetippe.
„Muide, ma olen siinse draamaühingu juht,“ ütles mees nagu muuseas, kuid siiski mõistaandvalt.
„Draamaühing? Siin, Siglufjörðuris?“ Ugla ei suutnud oma üllatust varjata.
„Ei maksa end välisest petta lasta. See linn oli kunagi suur ja on tegelikult elanikkonna arvu langusest hoolimata tänagi.“ Mees naeratas. Ugla oli ta pisut viltuse naeratusega ära harjunud, teades, et see varjab ehedat soojust.
„Aga see ei ole väga suur ühing. Kõige rohkem üks lavastus aastas. Ma mõtlesin, et äkki peaks su nime lavastajale mainima.“
„Oi, palun, seda pole vaja. Minus pole midagi erilist.“
Tüdruku keeldumine ei mõjunud kuigi veenvalt ja ta teadis, et mees ei tee sellest välja. Nii lõpuks läkski ja järgmisel sügisel leidis Ugla end komöödiat etendava trupi nimekirjast.
Ta suutis vaevalt uskuda, kui lihtne oli laval toimuvaga täielikult kaasa minna.
Prožektoritesse vaadates tekkis tal tunne, nagu astuks ta mingisse teise maailma. Publikul polnud enam tähtsust, saalis võis istuda üks, kaks või viiskümmend inimest, nad kõik sulasid valguslõõsas ühte. Laval seistes ei viibinud ta enam ei Vestfirðiris ega Siglufjörðuris, vaid keskendus teksti meelespidamisele ja kellegi teise emotsioonide publikule etendamisele. Ta keskendus sellele niivõrd sügavuti, et unustas hetkeks koguni Ágústile mõelda.
Etenduse lõppedes kõlav aplaus oli meeliülendav ja tõi kaasa tunde, nagu hõljuks ta lava kohal. Ta tekitas enda maandamiseks harjumuse iga etenduse järel veidi aega rahulikult istuda ja siis tuli pimedus tagasi: mälestused Ágústist. Aga iga etendusega muutus kõik pisut talutavamaks ja iga kord võttis kurbuse naasmine pisut kauem aega.
Lavast sai tema jaoks otsekui pimedusest välja rabelemise viis.
Vana mehe tundmaõppimine oli tüdruku jaoks tohutu rõõmu allikas ja ühtlasi tajus ta teravalt sedagi, et poleks ise iialgi näiteringi läinud.
See omakorda tegi veel raskemaks selle, et ta pidi Hrólfurile rääkima oma otsusest keldrikorterist välja kolida. Talle oli pakutud suuremat ja täielikult möbleeritud korterit linna keskel Norðurgatal; otsustada oli Uglal aidanud tõsiasi, et korteris oli olemas ka klaver. Ta tahtis sinna kolida ja pealegi oli tema jaoks saabunud aeg endale linnas midagi püsivamat leida. Keldrikorter, kui õdus see ka polnud, oli algusest peale ajutine elukoht olnud. Norðurgata korter seevastu oli samm õiges suunas. See polnud mitte üksnes ruumikam ja mugavam, vaid selle juurde kuulus ka väike aed.
Ugla oli endiselt üksik. Mõistagi oli linnas mehi, kes teda paeluvaks pidasid, kuid miski hoidis teda tagasi. Ehk oli selleks vähemalt alguses mälestus Ágústist või siis polnud ta veel lihtsalt valmis otsustama, kas Siglufjörður on koht, kus kodu rajada. Ta polnud veel valmis juuri alla ajama, vähemalt mitte kohe.
Ugla suhtles Hrólfuriga ka pärast kolimist. Ta kõndis iga kolmapäeva pärastlõunal oma kesklinna korterist mööda järsku mäenõlva üles mehe majja Hólaveguril, et seal kohvi juua, otsekui elaks ta endiselt alumisel korrusel. Nad rääkisid ühest ja teisest, mehe minevikust ja reisidest, naise tulevikust. Milline tore vana mees, mõtles Ugla sageli, lootes, et teda ootab ees veel mitu aastat.
Tema enda elu oli nüüd teistsuguse suuna võtnud. Draamaühingu lavastaja Úlfur oli tüdrukule uues lavastuses peaosa pakkunud. Proovid olid algamas ja esietendus pidi toimuma kohe pärast jõule.
Peaosatäitja? Ta kõhus hakkasid laperdama liblikad. Tegemist oli küll vaid amatööride näitetrupiga, kuid peaosa on sellest hoolimata peaosa.
See oli hea roll. Näidendi oli kirjutanud keegi kohalik ja vedamise korral võidi selle vastu huvi tunda kaugemalgi, näiteks naaberlinnas Akureyris, mis oli põhjaranniku suurim linn, või koguni Reykjavíkis.
Oli november ja Ugla end oma uues korteris sisse seadnud; ta tundis uhkust, et seisab omil jalul ja ootas pikisilmi proovide algust. Väljas sadas ja naine vaatas aknast kaunist pärlvalget lund, mille nägemine tekitas temas sügava rahutunde.
Ta avas majatagusesse aeda viiva ukse, et karget ööõhku sügavalt sisse hingata, kuid kõle põhjatuul sundis teda ust kärmelt sulgema ja korraga tabas ta end mõtlemas Ágústist.
Miks pidi see juhtuma just temaga? Miks pidi poiss nii äkitselt surema? Miks pidi tema nii noorena kogema sellist kaotust? See polnud sugugi aus.
Ugla sulges silmad ja mõtles aknaalusele kohale oma vanematekodus Patreksfjörðuris, ise mõttes vana lastelaulu lugedes.
Öökull Ugla kännu peal kükitas.
Kes on järgmine?
Üks, kaks.
Sina see oledki.
5
Tema esimene reaktsioon polnud mitte hirm, vaid viha, et ta polnud aimanud mingit ebakõla ja nüüd seisis keegi ta selja taga pimeduses. Seejärel võttis naise üle võimust hirm.
Mees tõukas ta tugevasti vastu ust, selja tagant sirutuv käsi kattis ta suu ja teine keeras võtit. Uks avanes ja mees lükkas ta üle läve sisse, nii et naine oleks peaaegu tasakaalu kaotanud; käsi oli endiselt kõvasti ta suule surutud. Šokk oli sedavõrd halvav, et naine ei teadnud, kas tal oleks isegi juhul, kui mehe haare lõdvenema peaks, jõudu karjuda, abi kutsuda. Mees sulges hoolikalt ukse ja järgmised sekundid möödusid otsekui unenäos, nagu viibiks ta mingis teises maailmas. Tal polnud vähimatki jõudu vastu hakata.
Kuna ta ei suutnud end ringi pöörata, polnud tal endiselt avanenud võimalust meest näha.
Mees peatus äkitselt ja tundus, nagu oleks terve igavik möödunud, ilma et midagi juhtunuks. Naine tajus, et tal oli nüüd võimalus midagi teha. Mees hoidis teda kinni parema, mitte vasaku käega, ja naine püüdis välja mõelda, millised võimalused tal oleksid. Ta võiks meest üllatada jala- või rusikahoobiga, lahti rabeleda ja jooksu pista, appi karjuda ...
Aga siis oli liiga